Poliitikutest pankurid pääsesid panga põhjaajamise eest kohtus kergelt. Selleni viinud danskelik rahapesu aga polnud mingi patt.

Vabadussõja ajal, suvel 1919 asutasid viis mõjukat eesti meest Tallinnas uue panga. Oma käe panid sünnidokumendile alla hiljutine peaminister ­Konstantin Päts, endine Päästekomitee ­liige ­Konstantin Konik, peatne Eesti Panga direktor ja rahaminister Georg Westel, Peterburis panka juhtinud Madis Jaakson ja endine siseminister August Peet. Miks ikkagi poliitikud Pätsiga eesotsas panga lõid? „Pätsi mõtte hammasrattad keerlesid kogu aeg selles suunas ka, kuidas jõukamaks saada, nagu paraku poliitikutel tihti on,“ on sellele tabava vastuse andnud ajaloolane Jaak Valge.

Et pank asus aadressil Harju tänav 9, tuletati sellest ka nimi – Harju Pank. Juhtima hakkasid Harju Panka Peet ja ärimees Konrad Mauritz, Päts aga oli kuni 1921. aasta sügiseni panga nõukogu esimees. Raha tõsist panka teha eestlastel siiski polnud: Harju Panga põhikapital oli algul kõigest viis miljonit marka. Ometi suurendati seda kolme aasta vältel 50 miljonini, ent ühes sellega kaotasid eestlased kontrolli panga üle. See läks Taanis registreeritud ettevõttele Baltisk Bank.

Tipp-poliitikud pesid äsjase vaenlase raha

Taanlaste või Baltimaadega polnud tol firmal sellest hoolimata midagi pistmist. Baltisk Banki taga olid Peterburis ja mujal Venemaal tegutsenud ning pärast revolutsiooni Skandinaaviasse pagenud Vene finants­spekulandid.

« Avalehele 1 Kommentaari