Pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918 oli elutähtis teavitada sellest maailma. Ainus võimalus seda teha oli võtta ette ohtlik retk sakslaste okupeeritud Eestist üle jäätunud mere Soome ning sealt edasi Rootsi. Mees, kellel selleks julgust jätkus, oli Eesti Vabariigi asepeaminister Jüri Vilms.

Jüri Vilms (1889–1918)

27. märtsi varahommikul asusidki Vilms, Arnold Jürgens, Johannes Peistik ja Aleksei Rünk Käsmust teele. Nad kavatsesid minna Vaindloo saareni, sealt edasi Suursaare ja Ruuskeri vahelt Loviisasse või Kotkasse, kust reis jätkunuks Lõuna-Soome kaudu Rootsi. Sama päeva õhtu eel kella kuue paiku märkasid Vaindloo majakavahid õhtuhämaruses jääl hobust ja ree kõrval nelja meest. Kui tegu oli Vilmsi ja tema kaaslastega, olid majakavahid viimased, kes neid elusana nägid. Edasise kohta on pelgalt oletused.