Vene vägedega raskeid lahinguid pidanud noorel Eesti rahvaväel oli Vabadussõja alguskuudel puudus kõigest: alates relvadest ning lõpetades riiete- ja toidumoonaga. Samal ajal seisid Prantsusmaal kasutult hiiglaslikud Ameerika sõjaväelaod, pilgeni täis kõiksugu varustust. 1919. aastal USA valitsus otsustaski need maailmasõjast jäänud laod likvideerida ja kogu kraami maha müüa. Sellest kuulis New Yorgis elav eestlane Ivan Narodny ehk Jaan Sibul, kes pakkus Ühendriikide valitsuse Venemaa asjatundjale Max Rabinoffile välja idee: hakata vahendama ladudes olevat Ameerika kaupa Eestile.

Sõjavarustuse ostust keerati üles poliitiline skandaal

SEGATI SKANDAALI: Ärimees Aleksander Puhk.
Foto: UTKKF40-A5
Rabinoffile mõte meeldis ja ta asus tegutsema. Ka Londonis asuva Eesti välisdelegatsiooni juht Jaan Poska kiitis idee heaks, öeldes, et tehingud tuleb sooritada võimalikult kiirelt ja salaja. Läbirääkimistel ameeriklastega selgus tõsiasi, et varustust müüakse vaid erafirmadele, mitte valitsustele. Rabinoff tegi seetõttu Eesti valitsusele ettepaneku luua kehand, mille kaudu saaks Eestile kaupu müüa.

Mai lõpus 1919 asutasidki Max Rabinoff, Aleksander Puhk ja Rein Eliaser Eesti valitsuse heakskiidul osaühingu Revalis. Kaupade ostmiseks võetud laenu tagas Eesti Vabariik. Sõdivale Eestile olid ameeriklaste varud hädavajalikud ning Revalisel tuli need võimalikult kiiresti Eestisse toimetada. Seetõttu andis kaubandus-tööstusminister Nikolai Köstner Revalisele pea piiramatud volitused, öeldes: „Võtke vastu, mis teile antakse, laadige ja saatke ära.“ Pakilisust näitab seegi, et alguses toimis asi suulise kokkuleppe alusel: kaubalaadungid hakkasid Prantsusmaalt tulema juba enne lepingu allkirjastamist Revalise ja Eesti Vabariigi vahel.

Revalis sai ülesandega hakkama. Ühtekokku saabus Eestisse 660 vagunit kaupa, kusjuures olusid arvestades väga kiiresti: augusti lõpuks 1919 oli kõik tehtud. Ostetud kaup laaditi Bordeaux’s laevadele ja saadeti Eestisse, kusjuures kauba laadimisega tegeles sadamalinnas asunud eestlastest koosnev pataljon leitnant Leo Orgusaare juhtimisel. Saadetiste vastuvõtmise korraldas Aleksander Puhki vend Eduard Puhk.

Kui ladude likvideerimiskomisjon hindas varud ligi 823 miljoni dollari väärseks, siis Revalise ostetud kaup maksis veidi üle 12 miljoni. Mida Eesti ostis? Üle poole kaubast moodustasid toiduained: konservid, liha, kartulid, tee, kohv, kuivatatud aedviljad, kondenspiim, riis jm. Suurel hulgal osteti ka tarbekaupu: riideid, jalanõusid, tubakat, arstimeid, tööriistu, aga ka auto­sid, mootorrattaid, jalgrattaid jm. Võib vaid aimata, kui suur abi sellest Eesti rahvaväele oli.

Ettearvatult kaasnesid kiirustamisega ka probleemid. Kohati oli aruandlus puudulik ja ebatäpne, samuti oli osa kaupu viletsalt pakitud, osa aga läks teel lihtsalt kaduma. Seda kasutas ära Asutava Kogu opositsioon, Revalisega lepingu allkirjastanud välisminister Poskat ja kaubandusministrit Köstnerit süüdistati riigile kahjuliku lepingu sõlmimises, Revalisele monopoli andmises ja viimasele liiga kõrgete komisjonitasude maksmises.

„Lennuki“ ja „Wambola“ müügist saadud ligi 2,5 miljonit krooni kattis umbes kolmandiku Eesti suurimast relvahankest – allveelaevade „Kalev“ ja „Lembit“ 6,6 miljoni krooni suurusest ostust.

Need süüdistused viisid selleni, et jaanuaris 1920 otsustati leping Revalisega lõpetada. William Tomingase mälestuste järgi oli valmimas arupärimine valitsuselt, milles nõuti Revalise asutamisloo ja asjaajamise põhjalikku uurimist. Jaan Poska äkilise surma tõttu 7. märtsil 1920 jäi see aga ära. Küll astus 5. aprillil 1920 tagasi minister Köstner. Kära Revalise ümber ei vaibunud veel niipea. Kuigi see tehing oli aidanud Eestil sõja võita ja oma riigi luua, oli ta kadetsejatel aastaid hambus. Lõpuks viis Riigi Majapidamise Aruande Komisjon aastail 1926–1927 läbi uurimise ja leidis, et Revalise töös esines küll puudusi, kuid midagi korruptiivset ei tuvastanud. Komisjoni otsuse kinnitas ka Riigikogu.

„Veriste sinelite“ kohtusaaga vältas ligi 20 aastat

Aleksander Puhkiga on seotud teinegi sõjaväe varustuse hange, mis sai kurikuulsaks ja mida teatakse kui „veriste sinelite“ afääri. Oktoobri lõpul 1920 sõlmis Puhk Eesti Vabariigi kaubandusesindajana Londonis riigi ülesandel lepingu Inglise firmaga Williams ja Co. 50 000 kantud sõjaväevormi ostuks 86 250 naelsterlingi eest. Kuna taas oli ärasaatmisega kiire, siis Tallinnast Sõjaministeeriumist eraldi kontrollijaid Londonisse ei saadetud, kuigi leping seda lubas. Küll aga palkas Puhk seda tegema ühe teise Briti firma. Paraku mundrite pakkimise ja teelesaatmise juures ei viibinud enam ühtegi kontrollijat, ja seda tuli Puhkil hiljem kibedasti kahetseda.

Kui mundrilast detsembris 1920 Tallinna jõudis, osutus suurem osa 20 000 vormikomplektist kasutamiskõlbmatuks: need olid määrdunud ja katkised. Ka oli komplekte arvuliselt vähem. Kuigi süü lasus brittidel, jäi Eesti avalikkuse silmis süüdi Aleksander Puhk. Eesti riik aga katkestas oktoobris 1921 lepingu firmaga Williams ja Co. ning nõudis tagasi 30 000 vormi eest saadud ettemaksu. Williams ja Co. pakkus välja kogu kauba väljavahetamist, kuid Eesti keeldus. Nimelt oli puhkenud skandaal riigile kasulik, sest rahvusvaheline olukord oli muutunud rahulikumaks: Eestil polnud enam nii palju mundreid vaja, pealegi olid nende hinnad vahepeal järsult kukkunud. Tagastatud 54 480 naela eest saanuks osta juba 50 000 uut sinelit.

Kui Eesti Vabariigile lõppes see lugu pigem õnnelikult, siis Aleksander Puhki jaoks mitte. Teda ootas ees pikk kohtusaaga, mis lõppes alles 1939. aastal! Kohus mõistis Puhki süüdi ja mõistis temalt Majandusministeeriumi kasuks välja ligikaudu 200 000 krooni, lisaks veel kohtukulud. Oma venda ei suutnud aidata ka riigi üks mõjukamaid mehi Joakim Puhk. Küll aga hoiti ära nõuded firma Puhk ja Pojad vastu: Aleksander astus kohe pärast kohtuotsuse jõustumist ettevõttest välja ega olnud enam selle osanik. Nii pöörati nõue tema kui eraisiku vastu: talle kuulunud kinnisvara läks Pikalaenu panga omandusse, kust Joakim Puhk selle välja ostis. Aleksandri ülejäänud võlasumma kustutas riik Joakim Puhki palvel.

Sõjalaevade müük viis kindrali ja ministri kohtupinki

1930. aastate hakul oli selge, et Eesti merejõudude uhkus, hävitajad „Lennuk“ ja „Wambola“ olid liiga kulukad ning tulevikku silmas pidades vanamoodsad. Ka oli nende kere nõrk, sellest võis enam-vähem püssikuuliga läbi lasta. Koostatud arengukava kohaselt taheti osta kolm allveelaeva ja neli rannakaitsekaatrit. Et laevastiku moderniseerimiseks rohkem raha saada, otsustatigi „Lennuk“ ja „Wambola“ maha müüa. Kui 1933. aastal Peruu ja Kolumbia vahel sõda puhkes, avanes selleks ka võimalus, kusjuures laevade vastu tundsid huvi mõlemad sõdivad riigid.

Veebruaris 1933 tegi Kolumbiat esindanud Pariisi firma esimese pakkumise: 400 000 dollarit. Aprilli lõpul külastas Eestit ootamatult Peruu mereväe esindaja Euroopas ja pakkus naeruväärselt väiksena tundunud summa: 90 000 dollarit. Kui ta aga tutvus laevadega, tunnistas, et need on palju väärtuslikumad. Mais tegi laevade eest pakkumise Peruud esindanud Hamburgi firma: 410 000 dollarit. Eestis valitses siis poliitiline segadus. Konstantin Pätsi valitsus astus tagasi ja laevade müügiga asus tegelema Jaan Tõnissoni valitsuse kaitseminister August Kerem.

Asjad arenesid kiiresti. Juunis 1933 pakkus Peruu esindajafirma laevade eest 375 000 kulddollarit, mis võrdus 450 000 paberdollariga. Eesti komisjon Kaitsevägede Staabi ülema kindralmajor Juhan Tõrvandi juhtimisel pidas seda väheks ja kauples lõplikuks hinnaks 410 000 kulddollarit. 4. juulil sõlmitigi Londonis „Lennuki“ ja „Wambola“ müügitehing. Eesti Pank ostis kogu summa eest kulda ja see pandi tallele – Eesti sõjalaevastiku tulevase uuendamise rahastamiseks.

UUED RELVAD: Vickers-Armstrongsi laeva­tehases Šotimaal valminud allveelaev „Lembit“ on just saabunud kodusadamasse Tallinna.
Pekka Erelti kogu

Kuna müüki toimetati salaja, järgnes rahva protest, mille taganttõukajaks oli Pätsi erakonna häälekandja „Kaja“. Levisid jutud madalast müügihinnast ning hiiglaslikest altkäemaksudest Keremile ja Tõrvandile. Sõjaväeprokuröri juurdlus augustis aga kinnitas tehingu korrektsust. Seejärel asi justkui vaibus. Ent oktoobris 1933 sai Päts taas võimule. Jaanuaris 1934 avaldas Kaja artikli „Kuhu jäi 160 miljonit?“, kus arvati, et Peruu valitsusega otse ­suheldes saanuks laevade eest 750 000 kulddollarit. Skandaal paisus ni­­­­­ng üha häälekamalt nõuti Keremi ­­­­ja Tõrvandi vastutusele võtmist.

Esimesena löödi risti Tõrvand, kelle valitsus tagandas ametist ­­ 1. veebruaril 1934. Tema suhtes alga­tati eeluurimine. Lugu päädis kohtuprotsessiga Tõrvandi ja Keremi üle 5. detsembril 1934. Tõrvandit süüdistati kaheksas kuriteoepisoodis, Keremit võimupiiride ületamises. Alles kohtusaalis, advokaat Sumbergi sõnastatuna, sai ilmsiks kogu süüdistuse absurdsus: „Meil ei olnudki võimalust otseühendusse astuda. Kui kaks riiki on sõdimas, siis ei või meie minna pakkuma ühele oma sõjalaevu. Seega, meie oleksime võinud sattuda raskesse rahvusvahelisse konflikti.“ Riigikohus mõistiski Tõrvandi ja Keremi õigeks.

Relvastuse ostust kujunes üldrahvalik ettevõtmine

„Lennuki“ ja „Wambola“ müügist saadud ligi 2,5 miljonit krooni kattis umbes kolmandiku Eesti suurimast relvahankest – allveelaevade „Kalev“ ja „Lembit“ 6,6 miljoni krooni suurusest ostust. See leping kirjutati alla vaid mõni päev pärast Tõrvandi ja Keremi õigeksmõistmist, 12. detsembril 1934. Konkursil osales kolm Briti firmat, allveelaevad telliti Šotimaal asuvast Vickers-Armstrong Ltd. laevatehasest ning need pidid olema üle antud hiljemalt 18. märtsil ja 18. mail 1937.

Esimest korda nägi vastvalminud Eesti allveelaeva tema kogu uhkuses Inglismaa avalikkus. Nimelt esindas „Kalev“ Eestit 19.–21. mail 1937 Portsmouthis toimunud laevastiku paraadil, mis peeti kuningas Georg VI kroonimispidustuste puhul. „Kalev“ tervitas kuningat esimesena välisriikide sõjalaevadest ning pälvis suurt tähelepanu. 25. mail asus „Kalev“ koduteele ja 1. juuni varahommikul jõuti pärale. 9. juulil 1937 saabus Tallinna ka „Lembit“.

MÜÜDI MAHA: Eesti laevad „Lennuk“ ja „Vambola“ Stockholmi sadamas 4. septembril 1928, viis aastat enne nende müüki Peruule.
Foto: Eesti Filmiarhiiv

Allveelaevade „Lembit“ ja „Kalev“ ostmiseks käivitus üks suuremaid rahvaalgatuslikke rahakogumisi Eesti Vabariigis ning seda korraldas 1933. aastal loodud Allveelaevastiku Sihtkapital. Peale sularaha ja vanametalli annetati maal allveelaevade heaks ka kanamune, lõnga, kartuleid, jahu, liha ja üks elus kana. Hiljem korjanduse eesmärki siiski muudeti (raha koguti nüüd juba allveelaevade hävitaja tarvis) ning „Lembit“ ja „Kalev“ ehitati riigi kulul. Korjandus tõi kokku veidi üle poole miljoni krooni, mis anti üle presidendile.

Allveelaevade ostmisest kujunes seega üldrahvalik ettevõtmine, ent samas on paslik küsida: kas need Eesti riigi kulutused relvadele olid kõige paremini läbi mõeldud või tulnuks teha midagi teisiti? Aprillis 1940 tõstatas Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni liige Joakim Puhk sama küsimuse: „Meie oleme palju kõnelenud relvastuse tähtsusest oma iseolemise säilitamisel ja oleme viimastel aastatel suhteliselt suuri summasid kulutanud relvade muretsemiseks. Ma julgeksin aga küsida, kas nende suurte kulude tegemine meie relvastusprogrammi kohaselt ongi õige? Võibolla peaks relvastuse hankimisel pöörama tähelepanu just rohkem individuaalrelvadele, mis rahva keskel laiali jaotatult ohu korras valmis on. Ja võibolla võib mõne suurtüki ostmata jätmisel palju tõhusamat riigi kaitset teostada sellega, kui meie sellel arvel võimaldame välisesindustes rohkem töömehi.“

Ajalugu näitas, et Puhkil oli ­õigus. Eesti merevägi sai oma moodsate allveelaevadega merd künda napilt kolm aastat. Eesti okupeerimisel 1940. aasta suvel kaotati „Kalev“, „Lembit“ ja kogu muu relvastus vaenlasele ilma ühegi lasuta.