Gori irvitas sõja ajal nii Hitleri kui ka Stalini üle
Üle Nõukogude Liidu piiride rullisid 22. juuni varahommikul 1941 Wehrmacht’i väeüksused. Alanud oli kahe suure heitlus elu ja surma peale. “Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda,” kirjeldas seda juuli algul ilmunud propagandabrošüür “Tallame puruks valgesoome mao”.
Võitlusse vaenlasega saadeti kogu Nõukogude intelligents, nende hulgas karikaturistid. Nii sattus propagandasõja eesliinile ka Eesti kuulsaim pilkepiltide meister Gori ehk kodanikunimega Vello Agori (1894–1944). Sõjasuvel 1941 ilmusid ajalehtedes tema teravad torked natsi-Saksamaa ja tolle liitlaste liidrite pihta. Rinne aga lähenes kiiresti ja juba augusti lõpul kukkus punaste kaitse kokku. Kes tundsid pattu oma hingel, panid plagama Venemaa suunas. Ent Gori jäi. Ta ei olnud jalgalaskja tüüp.
8. septembril 1941 vahistas natside julgeolekupolitsei Gori ning ta mõisteti viis päeva hiljem aastaks vanglasse meelt parandama. Süüks pandi Gorile saksa rahva ja tema füüreri mõnitamist. Küsimus polnud ilmselt ainult viimaste kuude piltides – Gori oli pilanud Hitlerit juba 1930. aastate keskel.
Vabaks pääses kunstnik veidi varem kui aasta pärast, 9. juulil 1942, kuid ühel tingimusel: ta pidi hakkama karikatuure joonistama Stalinist. Ja Gori joonistas, sest mis tal muud üle jäi. Olid ju sakslased tema pojagi vangistanud. Kuid enam ta oma töid ei signeerinud või siis kirjutas alla varjunime. Need karikatuurid Gorit ei säästnud, juulis 1943 arreteeriti ta uuesti ja hoiti kinni kolm kuud.
Septembris 1944 vallutas Punaarmee Eesti. Stalinit pilanud Gori ei põgenenud nüüdki ei Rootsi ega Saksamaale, vaid jäi kodumaale. Kuigi kunstnik teadis hästi, et midagi head tal oodata pole. Karikatuure aga joonistas Gori edasi – nüüd pilas ta jälle Hitlerit ja tema sabarakke Hjalmar Mäed ja Karl-Siegmund Litzmanni.
Punavõimud kunstnikku kohe ei vahistanud, ent Gori hakkas käima ülekuulamistel Pagari tänaval. Me võime üksnes aimata, mis seal toimus. Igatahes 7. oktoobril kutsuti Gori taas ülekuulamisele. Samal hommikul embas ta hellalt oma abikaasat ja ütles: “Sa ole tugevam kui mina.” Siis läks Gori koju ja poos ennast üles.