Septembris 1944 tuli Saksa okupatsiooni aegse Eesti Omavalitsuse juhil dr Hjalmar Mäel (1901–1978) kodumaa tolm jalgelt pühkida. Läheneva punaarmee eest põgenes ta laevaga esmalt Danzigi, sealt edasi Austriasse, Steiermargis asuvasse Bad Ausseesse. Die Zeiti ajakirjanik Herwig H. Höller nimetas Bad Ausseed oma artiklis Mäest „Pruun baltlane“ suisa natsituusade pelgupaigaks, kus Mäe naabruses elas näiteks SD ülem Ernst ­Kaltenbrunner.

1945. aasta mais sõitis Mäe USA vägede ülemjuhataja kindral ­George Pattoni peakorterisse Bambergis, kus esitas märgukirjad Saksamaal ja Austrias asuvate eestlaste kaitseks. Märgukirjad võeti vastu, ent Mäe väitel ta vahistati ja paigutati sõjavangilaagrisse. Õige varsti aga vajati tema teeneid. 1940. aastate lõpul müüs Mäe USA sõjaväe vastuluurele CIC informatsiooni Balti riikide kohta, seejärel kavandas salaoperatsiooni, kuidas agente okupeeritud Eestisse sokutada. Ja koos amidega isegi leiutas plaani, kuidas N Liitu sõjaliselt võita.

Hoidis Eesti lippu pooles vardas

Pärast vabanemist 1947. aasta algul naasis Mäe Bad Ausseesse. Nagu alati, kohanes Mäe kiiresti, leides mõjukaid sõpru – näiteks Rahvapartei Steiermarki piirkonna juht Josef Krainier. Ja juba 1949. aastal oleks ta saanud Austria kodakondsuse, kui siseministeerium poleks hakanud tema tausta uurima. Austria saatkond Stockholmis selgitaski välja, et väliseestlaskonnas peeti Mäed natside kaastööliseks.

MÄE, NAGU ME TEDA TEAME: Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe kõneleb Kohtukoja asutamise koosolekul Riigikogu saalis juulis 1942.
MÄE, NAGU ME TEDA TEAME: Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe kõneleb Kohtukoja asutamise koosolekul Riigikogu saalis juulis 1942. Eesti Filmiarhiiv
Ent see vaid venitas mõne aasta, 1952. aastal sai Mäe Austria passi kätte. Samas, praeguse Austria presidendi Alexander Van der ­Belleni perekond, „kel poliitilist pagasit koormaks ei olnud, pidi ootama 1958. aastani“, võrdles Die Zeit. Mäe teadmisi kommunismi ja Nõukogude Liidu vallas vajati külma sõja ajal üha enam ning see sillutas Mäele nii Austrias kui ka Saksamaal teed. Mäe raamatut „Kolm kõnet kommunismi vastu“ trükiti aga enam kui 100 000 eksemplari.

„Tema mõtted osutusid huvipakkuvaks. 1952. aastal tänas Hans Ritter von Lex, Saksa föderaalvalitsuse riigisekretär, Mäed tema ettepanekute eest, kuidas keelustada Saksamaa komparteid KPD,“ kirjutas Die Zeit. Korraliku igapäevatöö leidmisega polnud Mäel ettearvatult raskusi, aastatel 1954–1958 töötas ta Omavalitsuste Liidu konsultandina ning seejärel oli kümmekond aastat ametis Steiermarki liidumaa valitsuses.

UNUSTATUD TEOS: Nõmme Koduloo­huviliste Koda andis sel aastal välja Mäe raamatu „Kolm kõnet kommunismi vastu“.
UNUSTATUD TEOS: Nõmme Koduloo­huviliste Koda andis sel aastal välja Mäe raamatu „Kolm kõnet kommunismi vastu“.
1960. aastate keskel kolis Mäe ühes abikaasaga Grazi. Ta üüris kesklinnas suure, umbes 70 m² korteri. Mäe kodus oli üks kõnekamaid esemeid Eesti lipp tema kirjutuslaual. Kuna Eesti oli okupeeritud, oli lipp alati pooles vardas. Palju aastaid pärast Mäe surma juhtis üks Eestist tulnud professor tähelepanu sellele, et lipp on tagurpidi. „Ma ei mäleta, kas mu naine või mina olime kunagi lipu uuesti (võib-olla valesti) üles pannud, või kas dr Mäe järgis sellega kindlat eesmärki,“ meenutas Mäe sõber Raimund ­Bischinger. Igatahes päeval, kui Eesti taas iseseisvus, tõmbasid Bischingerid lipu masti tippu.

Bischingerid viis Mäega kokku juhus, kui nad noortena 1975. aastal Grazis üürikorterit otsisid. Pool aastat varem oli surnud Mäe abikaasa ning suur korter seisis pooltühjana. Mäe pakkus Bischingeridele peavarju ega küsinud neilt sentigi. Veelgi enam, ta aitas noori, kuis oskas. Kord kurtis Raimund, et Grazis on raske tööd leida. Ta oli küll kandideerinud õpetajaks, ent saanud eitava vastuse. „Mäe kuulas tähelepanelikult ja ütles, et püüab mind aidata, sest ta teadis koolinõukogust mitut inimest üsna hästi. Kaks nädalat hiljem sain kirja oma Viini aadressile. Mulle teatati, et võin alates uuest kooliaastast alustada ühes Grazi parimas muusikakallakuga koolis,“ meenutab Bi­schinger.

Saksamaa liidukantsleri nõunik

Mäe puhul on tähelepanu väärt tema oskus luua sidemeid ­oluliste inimestega. Juba 1938. aasta lõpul sai ta Berliinis viibides heaks ­tuttavaks dr Peter Kleistiga, kes oli Ribben­tro­pi büroo idaosakonna juhataja ja partei välispoliitilise ameti asjaajaja. Samal külaskäigul tutvus ta ka SSi juhi Heinrich Himmleri lähedase kaastöölise ja Reinhard Heydrichi asetäitja, SS-­kindrali ­Werner ­Bestiga. „Bestiga sobisime hästi ning arenes sõbralik vahekord, mis minule hilisemas poliitilises tegevuses väga suurel määral kasuks oli.“ Mäe kirjutas, et neist esimestest tutvustest arenes välja „väga suur tutvuskond Saksa ametikandjate seas ning neist kujunes mulle hilisemaks tegevuseks vajalik seljatagune“.

<b>Küllap mängis Mäe palju kõrgemat mängu, kui meie seda teame.“ </b>

See jätkus paguluseski: Mäe oli koguni Saksamaa liidukantsleri Konrad Adenaueri nõunik. „Enam kui kümme aastat pidas ta diskreet­set kirjavahetust Konrad Adenaueri esindajatega ja augustis 1963 kohtus ta ka föderaalkantsleri enesega, et arutleda Nõukogude Liidu üle,“ kirjutab Die Zeit. Artikli järgi oli just Mäe üks neid, kes saavutas aastal 1948 Nürnbergis surma mõistetud Saksa julgeolekup olitsei SD juhi Eestis Martin Sandbergeri armuandmise 1951. aastal ja hiljem tema vabastamise, kasutades selleks häid suhteid Adenaueri kantseleiülema Hans Globkega.

Ka Austria föderaalkantsler Josef Klaus võttis kuulda Mäe nõuandeid välispoliitilistes küsimustes. „Mulle üllatuseks märkis dr Klaus pärast valitsuse istungit, et ta on hästi informeeritud Nõukogude Liidu sündmustest dr Mäe poolt,“ kirjutas Die Zeiti andmeil Austria välisministeeriumi riigisekretär Carl ­Bobleter 1966. aasta märtsis.

Steiermarkis elades olid Mäel soojad suhted liidumaa juhtkonnaga. „Ta tundis hästi maakonna kubernere Josef Krainereid (isa ja poega). Kubernerina tuntakse Austrias liidumaa valitsusjuhti,“ meenutab Bischinger. Samuti liidumaa parlamendi presidenti ja liidunõukogu esimeest.
SÕPRADE PULMAS: Hjalmar Mäe Gertraud ja Raimund Bischingeri laulatusel juulis 1976 isamehena.
SÕPRADE PULMAS: Hjalmar Mäe Gertraud ja Raimund Bischingeri laulatusel juulis 1976 isamehena. Erakogu

Raimund Bischinger rääkis ka kõneka loo, kuidas Mäe käis kaed ravimas. „Mäe teadis isiklikult silmakliiniku juhatajat – ülikooli professorit dr Hans Hofmanni, kes asja otsekohe oma hoolde võttis. Paari päeva pärast haiglaravi lõpetati ja patsient kutsuti kliiniku juhatuse eravillasse tervenema. Villa asus Grazi lähedal imekaunis piirkonnas ja seal oli kõik olemas. Minu naist ja mind kutsuti hr dr Mäed külastama ja seejuures jäi mulje, et meie isalikule sõbrale sai osaks suurim austus. Kuigi tal ei olnud tervisekindlustust, lamas ta haigla esimeses klassis.“

Mäed ei antud kunagi kohtu alla

Mäe ümber jääbki saladuste loor. „Kuigi Mäe tembeldati ametlikus nõukogude propagandas sõjaroimariks, ei taotletud kunagi tema väljaandmist või tema üle kohtupidamist. Veelgi enam, ta oli ise vabatahtlik ­tunnistaja Nürnbergi kohtuprotsessil. Miks nii, võib ainult oletada. Küllap mängis Mäe palju kõrgemat mängu, kui meie seda teame,“ kirjutab ajaloolane Leho ­Lõhmus.

Tõepoolest, Mäel oli kindel seljatagune. Tema sõjaaegset rolli ­uuriti Austrias mitu korda, ent tulemusteta. 1961. aastal algatati kriminaaljuurdlus Grazis, ent 1965. aastal lõpetas selle Austria justiitsministeerium. Aasta hiljem käivitati uurimine taas, ent seegi ei viinud kuhugi.

Alles president Lennart Meri eestvõttel loodud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon mõistis tema tegevuse üheselt hukka. Komisjoni hinnangul oli Hjalmar Mäe Eesti Omavalitsuse kõrgemasse juhtkonda kuuluvana koos Saksa ametiasutustega vastutav Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime pandud kriminaalsete tegude eest.
Erakogu

Mäe ise sõnastas enda elu ja tegevuse raamatu „Kolm kõnet kommunismi vastu“ eessõnas. „Tihti küsitakse, kas ma kuulun ühte kindlasse parteisse. Jah. Ma kuulun oma kodumaa, Saksamaa ja kõigi teiste orjuse ja ebaõigluse all kannatanud rahvaste Õigluse Parteisse. Muidu olen ma kõigest inimene. See on mulle andnud vaimse sõltumatuse. Ma ei ole kellegi teenistuses, ma ei pea kellelegi meeldima ega kedagi kartma. Ma võin seetõttu avalikult ja ausalt oma arvamust avaldada.“

Hjalmar Mäe suri Grazis 10. aprillil 1978. Teadaolevalt tema korterist mingeid dokumente ega kirjavahetust ei leitud, kuigi mälestusraamatus „Kuidas kõik teostus“ viitab ta nende olemasolule. „Leidsime passi, ühe hoiuraamatu tagasihoidliku hoiusummaga ja teise praktiliselt ilma mingi hoiusummata ning ka väikse summa sularaha,“ meenutab Bischinger. Midagi enamat tema kirjutuslaua sahtlitest päevavalgele ei tulnud.