Jaan Tõnisson: „See on meie, mitte teie ülikool!“

Sada aastat tagasi oli emakeelne Tartu ülikool suur ja püha eesmärk, mille poole järgneval kahel aastakümnel sihikindlalt püüeldi. Nüüd paraku enam mitte.

20. sajandi alguses võis rääkida Jurjevi või Dorpati ülikoolist, aga kaugeltki mitte Tartu ülikoolist. Selle alma materi seinte vahele sobisid küll vene ja saksa, ent mitte eesti keel. Kujukalt on seda meenutanud ülikooli majandusnõunik Karl Laagus, kellest sai 1902. aasta sügisel ülikooli kantselei ametnik. „Oleks keegi tookord öelnud, et see ülikool saab 16 aasta pärast eesti ülikooliks, oma rahva teadusetempliks, siis oleks ma pidanud säärast ütlejat isikuks, kes kõiki Venemaa hullumaju on külastanud. Eesti keelt võis siis „ametlikult“ ainult lektori kursustel kuulda. Sellestki osavõtjaid oli tihti armetult vähe.“

Unistus eesti ülikoolist sai teoks

Eesti keelde suhtuti Jurjevi ülikoolis lausa põlastavalt. Laagus meenutas koosolekut, kus tuli arutusele ühe arve tasumine, mis kandis selle esitaja eestikeelset allkirja. Balti eraseadust õpetanud professor oli seisukohal, et arvet ei saa aktsepteerida, kuna ka allkiri pidavat venekeelne olema. Vaidleja jäi siiski vähemusse ja arve tasuti ära.