Vabadussõja võitlusi ei peetud ainult kaevikutes ja lahinguväljadel. See oli ka sõda salakuulajate ja õõnestajate vastu tagalas. Juba Vabadussõja alguses saadeti varjatud vaenlast tõrjuma teadete kogumise osakond ehk sõjaväeluure, mis täitis ka hilisema kaitsepolitsei ülesandeid. Juulis 1919 otsustas valitsus luua ka eraldi poliitilise politsei, mis koguks andmeid kodanike ja välismaalaste meelsuse kohta. Teisisõnu, selgitaks välja Eesti riiki vaenulikult suhtuvaid isikuid. Tegelike sammudeni kulus aga veel kuid. Alles novembri lõpul 1919 andis valitsus kohtuministrile Jüri Jaaksonile selleks korralduse.


„Kapo ülesanne on vabariigi korra ja sisemise rahu kaitsmine,“ sõnastas minister Jaakson, kelle juhtimisel koostati „Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korraldus“. Sada aastat tagasi, 12. aprillil 1920 allkirjastasid selle dokumendi peaminister Jaan Tõnisson ja siseminister Aleksander Hellat. Kaitsepolitsei, mille eesmärgiks seati poliitilise kuritegevuse vastu võitlemine, oli loodud.

Kaitsepolitseinikuks ei sobinud kaugeltki iga soovija. Kandidaat pidi olema Eesti kodanik, vähemalt 20aastane, aus, kohusetruu, puhta minevikuga, valdama riigikeelt ja olema hea tervisega. 

Avalehele
8 Kommentaari
Loe veel: