Kuritegu andis ettekäände rohkelt venelasi kinni võtta ja seejärel vaenu­vägedel üle idapiiri Eestisse tungida.

Väärtuslike aarete pärast keerutavad raudrüüdes sangarid tapreid ja raiuvad mõõkadega vaenlasi muinaslugudes või kaugetel maadel toimuvates seiklustes. Suvel 1501 aga viis ühe kalliskivi varastamine sõjani ka päriselus ja siinses maailmanurgas. Omavahel põrkasid kokku Liivimaa ja Venemaa armee.

Ajalooürikutes ja -raamatutes räägitakse tollest kuriteost vähe, kuigi see tõi kaasa niivõrd tõsise tagajärje. Üheks põhjuseks on Tartu keskaegse arhiivi hävinemine.

Saatuslikud sündmused hakkasidki arenema just Tartust, toonase nimega Dorpatist. Keskajal asus kivimüüride vahele surutud linn Emajõe paremkaldal. Tema õitsengule pani aluse transiitkaubandus Venemaa ja Lääne vahel. Tartu kaudu liikusid nii Pihkva kui ka Novgorodi kaubad.

Kombestik erines tänasest kõvasti. Eesti sotsid saanuks tollases ühiskonnas kreepsu. Kroonik Dionysius Fabricius kirjutab, et Liivimaa aadlikel oli ennekuulmatu joomisvõime ja nad võistlesid, kes teise kiiremini laua alla joob. „Ja et keegi teist kavalusega ei petaks, polnud lubatud laua tagant tõusta, kui keegi põit kergendada tahtis, et ta sel ettekäändel iseendal oksendamist esile ei saaks kutsuda ja liigset jooki koera kombel suu kaudu välja ei heidaks. Üks poiss pidi laua all sellele, kes kusta tahtis, vaagna ulatama. Seetõttu juhtus üpris sageli, et mõned liigjoomise tõttu purjuspäi hinge heitsid.“

« Avalehele 0 Kommentaari