Shutterstock

Wanda Wahnsiedler oli tol ajal 26aastane ja töötas Valgas lasteaia logopeedina. Ta tahtis ära. Linnast, mille elanikud häbenesid öelda, kust nad pärit on. Nuditud võradega pärnad, vareste kraaksumine ja läbisõitvate rongide kolin päeval ja ööl. N Liitu juhtis siis Leonid Brežnev, juba üheteistkümnendat aastat. Lääne-Saksa liidukantsler Willy Brandt ajas N Liidu suhtes sõbralikku poliitikat ja pingeleevendusega oli kaasa läinud ka USA. Tallinn sai endale õiguse korraldada olümpiamängude purjeregatt, valmisid Olümpia hotell ja postimaja.

Wanda Wahnsiedleril olid aga hoopis teised mured. Ta ei tahtnud lahkuda mitte ainult Valgast, vaid ka N Liidust – oma ajaloolisele kodu­maale. Ja et sama saaksid teha ka tema rahvuskaaslased – volgasakslased.

Wahnsiedler tegi seda, mida nõukaajal keegi teha ei julgenud – läks tänavale õigust nõudma. 1974. aasta 17. veebruaril kogunes ta koos veel 40 sakslasega – mõned neist nii noored, et passigi polnud veel taskus – Tallinnas Viru hotelli ette ja nõudis õigust N Liidust lahkuda. Ilm oli külm, möödakäijad heitsid meeleavaldajatele imestunud pilke. Läks ootuspäraselt – Wahnsiedler võeti vahi alla...

« Avalehele 15 Kommentaari