Kuul pähe. Mürk. Hüpe aknast. Tuntud eestlaste enesetapud

Suur osa rahva tähelepanu köitnud eestlaste enesetappudest sooritati tulirelva kasutades.

20. aprillil 1928 kell pool kaheksa õhtul kõlas kindralleitnant Johan ­Laidoneri poja Mihhaili toas vali revolvripauk. Tuppa rutanud teenijale avanes õõvastav vaatepilt. Kirjutuslaua kõrval põrandal lamas verine Miša, käes väike revolver. Peast haavatud noormees heitis hinge enne, kui purskavat verevoolu sulgeda üritav teenija midagi küsida jõudis. Kedagi teist õnnetuse hetkel toas ei olnud.

„Ema, ma lasen end maha!“

Kodus olnud Mihhaili ema Maria kaotas vaatepilti nähes enesevalitsuse. Kuigi Laidoneride korteris Õllepruuli tänaval oli kolm telefoni, jooksis Maria abi kutsuma läheduses asuvasse Põllumeeste kodusse. Kohale saabunud arstid tuvastasid silmapilkse surma. Teade tragöödiast levis pealinnas kiiresti. Peagi olid ­Õllepruuli tänaval ­riigikogu esimees ­Kaarel Een­palu ja sõjaminister ­Nikolai Reek.