Kollaaž

Maadevallutajaid Eestist on läbi aegade ligi tõmmanud kauged maad, ja mitte ainult Antarktika. 1960. aastal said alguse noorte eesti teadlaste ekspeditsioonid Kaug-Itta. Tol suvel võtsid kümme söakat eesti noormeest ette retke tulemägede maale Kamtšatkale.

„Veebruarikuus pidasime geograafia kateedris nõu ja jõudsime väherõõmustavale järeldusele: ükski endast lugupidav asutus ei hakka raha tuulde loopima, et anda hüpertrofeerunud matkakirega noormeestele võimalust lippu heisata olgu või maailma kõige kõrgema vulkaani otsa,“ meenutas ekspeditsiooni juht ja rahutu rännuhing Lennart Meri reisiraamatus „Tulemägede maale“ (1964).
Niisiis tuli välja mõelda parem suveplaan.

Nõmme koolivendade julge maadeavastusretk

„Mis kuradi matkakirg,“ lausus lõpuks Kaardi-Ants, teeseldud ükskõiksusega atlast sulgedes, „minul oli vaja geisreid uurida.“ „Ja minul Polyporacea’d,“ lisas Erast, ilmselt eeldades, et see hääldamatu seenemonstrum osutub antud olukorras mõjusamaks lihtsast eestikeelsest torikulisest. „Ja mina lootsin leida etnograafilist materjali,“ ütlesin, et lohutusringi sulgeda,“ kirjeldas Meri.
Nii sündis samm-sammult Kamtšatka ekspeditsioon, mis Erast ­Parmasto sõnul „sai tolleaegses vohava bürokraatia ja usaldamatuse õhkkonnas teoks Meie Lennarti lausa uskumatu korraldustöö viljana“. Retk kandis ametlikult nime Eesti NSV Teaduste Akadeemia noorte kompleksne Kaug-Ida ekspeditsioon.

« Avalehele 0 Kommentaari