PROTEST: Tudengid näitasid oma meelsust Tõnissoni ajalehe Postimehe põletamisega. repro

Kord öeldi Hiina keisrile Jin Hui Di’le (290–307), et tema alamatel pole enam riisi, mida süüa. “Aga miks nad ei söö siis liha?” küsinud keiser vastuseks. 1700 aastat hiljem öeldi peaminister Taavi ­Rõivasele, et maainimesed ei jaksa kütuseaktsiisi tõusu järel enam bensiini osta. “Soetagu säästlikum sõiduk,” soovitas Rõivas.

Selle anekdootliku paralleeli kõrval meenub ka üks märksa tõsisem lugu. Kütuseaktsiisi ümber puhkenud äge sõnasõda sarnaneb paljuski 1930. aastate alguse kroonilahingutega Eestis. Siis ei suutnud toonane riigivanem Jaan Tõnisson krooni devalveerimise hädavajalikkust rahvale ära seletada. Nii jäi peale opositsiooni ja ajakirjanduse demagoogiline kisa – asjaliku debati asemel puhkes ususõda, millel polnud enam terve mõistusega suurt midagi ühist.

Peaminister Rõivas ei vaevunud kütuseaktsiisi tõstmist selgitama ning kui lõpuks vaevus, oli rong juba läinud: selle otsuse vajalikkust pole enam võimalik rahvale selgeks teha. Kui Rõivas soovib oma valitsusele pikka iga, tuleb tal uhkus alla neelata ja otsus tagasi võtta.


1930. aastal jõudis Eestisse majanduskriis, mis viis panku upakile ja raputas tööstust. Kiiresti kasvas tööpuudus. Löögi alla sattus ka Eesti kroon, seda eriti pärast 1931. aasta septembrit, mil Suurbritannia devalveeris naelsterlingi ning peatas kullastandardi kehtivuse. Majandusest taipavaile inimestele oli selge, et paratamatult tuleb devalveerida ka naelaga seotud krooni. Ja võimalikult kiiresti. Ent ometi muutus see vajalik majanduslik samm päevapoliitiliseks ning vallandas negatiivsete sündmuste ahela.

Poliitilise kemplemise tõttu jäi krooni devalveerimine toppama ja selle venitamise kahju väikeriigi majandusele kasvas iga päevaga. 1933. aasta kevadel tüüris Eesti riiki Konstantin Pätsi valitsus, Päts aga ei tahtnud niisugusest ebapopulaarsest sammust kuuldagi. Aprilli lõpus läks valitsus lõhki, kuna Rahvusliku Keskerakonna juht Tõnisson pidas devalveerimist möödapääsmatuks. Tõnisson moodustas seejärel uue valitsuse.

Ent temagi ei julenud rahvale kohe tõtt tunnistada ja lubas hoopis krooni “kaitsta”. Samuti püüdis ta vaigistada erakondade ja ajakirjanduse teravat kriitikat valitsuse aadressil. Mai lõpus kohtus Tõnisson ajalehtede toimetajatega ja avaldas lootust, et “meie ajalehed viibimata loobuvad avaldamast ja laiali laotamast alusetuid kuuldusi ja varjuheiteid meie rahaasutiste heale nimele ja soliidsusele”.

See soov läks kurtidele kõrvadele. Turmtuli Tõnissoni pihta jätkus. Sotside häälekandja Rahva Sõna ütles otse, et kroon devalveeritakse vaid selleks, et “suurtes võlgades istuvad põllumehed ja äriringkonnad võiks omi võlgasid odava rahaga kinni maksta, et mõningad väljaveoärid võiks enam “puhast” teha ja rahaspekulandid segastes oludes kodanikke pügada”.

SUREV LUIK: Ebapopulaarseid otsuseid teinud Jaan Tõnissoni valitsus kukkus 1933. aastal. Viis aastat varem joonistas Gori prohvetliku pildi, millel kujutas Tõnissoni sureva luigena.
repro



Vahetult enne devalveerimist läks kriitika juba väga isiklikuks. Sotsid väitsid koguni, et krooni devalveerimine on võetud ette Tõnissoni enda laenude kustutamiseks. Selle süüdistuse paiskas ööl vastu 28. juunit riigikogus õhku Karl Ast. Tõnisson vastus aga kutsus esile naeru. “Minu võlad on kindlustatud väärtuste läbi, mis ei ole kaotanud oma hinda. Ma võin teile öelda, et mul on 700 õunapuud aias.” Ka Vaba Maa torkas omalt poolt, kirjutades, et “riigivanemast J. Tõnissonist teame aga, et tema oma eluaeg on erilist huvi tunnud igasuguste laenamiste vastu”.

Kriitikast hoolimata surus Tõnisson oma tahtmise läbi. 1933. aasta 28. juuni hommikul devalveeris riigikogu krooni 35% võrra, võrdsustades selle Rootsi krooniga. Sellele järgnesid ajakirjanduse uued rünnakud. Rahva Sõna süüdistas riigivanemat sõnamurdmises ja trükkis lehe esiküljel ära avalduse “Meie süüdistame ja protesteerime!”. Loomulikult jätkus ka Tõnissonile kuulunud Erika talu võlgade seostamine krooni kukkumisega.
Tõnissoni kannatus katkes, kui teda tabas uus rünnak – sõjalaevade müügi pärast Peruule. 11. augustil kehtestas ta riigis üldise kaitseseisukorra ja pani ajakirjanduse eeltsensuuri alla. Alles kaks kuud hiljem, oktoobris 1933 selgitas Tõnisson riigikogus oma otsust. Tema kõne esimene osa oli pühendatud krooni vääringu ümberhindamisele ja selle positiivsele mõjule Eesti majandusele. Tänu erakondade ja osa ajakirjanduse ässitamisele aga oli tabanud rahvast “rahulolematuse psühhoos”. Riiki haaranud ärev meeleolu ähvardas “meie avaliku elu rahulikku käiku ja takistab meie rahva ja riigi tööd”. Seetõttu otsustaski vabariigi valitsus kehtestada riigis kaitseseisukorra lootusega, et “kindel kord aitab kainestada inimeste meeli”.

Sellest sai Tõnissoni luigelaul. Mõni päev hiljem toimus rahvahääletus, millel kiideti heaks vabadussõjalaste põhiseaduse projekt. Rahvas juubeldas. Tartus põletasid korporandid Postimehe numbreid. Tõnissoni võimu päevad olid loetud ning 17. oktoobril astus rahva toetuse täielikult kaotanud valitsus tagasi. Tõnissoni sepistatud võidu loorberid said aga osaks Pätsile – tema valitsemise ajal saabus majanduse õitseng, kuid samas kehtestati vaikiv ajastu. Sellelegi oli tee sillutanud Tõnisson.