Eesti on juba ammustest aegadest kogenud sama, mis hiljuti Ukrainas käima läks: ägedat võimuvõitlust õigeusu kirikus.

Juba varsti pärast võidukat vabadussõda puhkes õigeusklike eestlaste ja venelaste vahel kirikutüli. Eesti Apostlik Õigeusu Kirik oli lahku löönud Vene Õigeusu kirikust, mida aga ei tahtnud tunnistada paljud venelastest hingekarjased.

„Mineviku kõrkust ja täielist peremehe osa arvesse võttes on arusaadav, et venelased Eesti kiriku rahvakirikuks muutmisele iga sammu peal kaikaid kodarate vahele pildusid,“ iseloomustas seda Päevaleht augustis 1922. Siinse õigeusukiriku peatne minek Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse süvendas venelaste trotsi veelgi.

Vastalised vene vaimulikud saadeti Eestist välja

Esimene avalik tüli usumeeste vahel sai alguse juunis 1920, kui siseminister Kaarel Eenpalutöölauale toodi Eesti Õigeusu Piiskopkonna Nõukogu liikme Paul Sepa kiri. „Eesti Vabariigi loomise, rajamise ja ülesehitamise ajal olid ja on Vabariigis elutsevad puhtvenelased, meie juures varjupaiga leidnud sõjapõgenikega eesotsas, usulise lipu all seisukoha võtnud, mida Eesti riiklusele kahjulikuks ja kardetavaks tuleb lugeda,“ kaebas Sepp. Tema sõnul levitavad Vene preestrid välismaal valeteateid ning ignoreerivad Eesti seadusi ja ametivõime. Ja see ähvardab Eesti riiklikku iseseisvust.

« Avalehele 3 Kommentaari