Venelased hukkasid legendaarse Eesti keelemehe spiooni pähe

Äsja möödus 355 aastat Adrian Virginiuse (1663–1706) sünnist, kes oli XVII sajandi silmapaistvamaid eesti kirjakeele uuendajaid. Tema elu lõppes traagiliselt: venelased hukkasid ta avalikult põhjasõja ajal.

Kambja pastori Andreas ­Virginiuse pojana 30. oktoobril 1663 sündinud Adrian torkas juba varakult silma oma vaimu­annete poolest. Kodus isa käe all esimesed kirjatarkused omandanud Adrian pandi 1676. aastal vast asutatud Tartu Ladina kooli. Vaid kolmeaastase kooliskäimise järel oli ta õppinud selgeks ladina, kreeka ja heebrea keele nii sõnas kui ka kirjas. Andekas nooruk jätkas 1679. aasta sügisel õpinguid Riia lütseumis, mis oli tol ajal üks paremaid koole Liivi­maal.

Ent vabadusega harjunud Adria­nile oli lütseumi karm kasvatusviis vastuvõtmatu ja ta palus oma isal saata end kuhugi mujale õppima. Isa võttiski poja palvet ­kuulda ja varsti õppis Adrian juba Tallinna kuninglikus gümnaasiumis. Gümnaasiumi lõpetamise järel sõitis Virginius Saksamaale Kieli ülikooli usuteadust õppima. Sealt tuli tal 1683. aastal aga lahkuda duelliga lõppenud tüli tagajärjel, kus Adrian sai paremast käest raskesti haavata. Nii naasis Adrian Kambjasse oma isa juurde.