Peale kuulujuttude ei ennustanud mais-juunis 1941 peatset sõja algust Eestis veel miski. Suure propagandakära saatel tähistati esimest korda töörahva püha 1. maid. Sakslaste kohta ei kirjutatud ajalehtedes ridagi halba, olid nad ju ametlikult peaaegu et liitlased, ehkki kistud imperialistlikku sõtta.

Toona valitsenud õhkkonda kirjeldas oma päevikus tabavalt endine sidepataljoni ohvitser Kustav Sepaste. „Pravda avaldas artikli, et Saksamaaga on meil parimad suhted. Tänu koostööle Saksa valitsusega saime Poolalt tagasi põlised vene maa-alad. Meie läänepiirid on õieti taastatud. Saksamaaga käib intensiivne kaubavahetus. Meie anname vilja ja tooraineid. Sakslased jälle meile – ersatzkauba tootmise masinaid.“

Mida võis aga välja lugeda viimaste rahunädalate Noorte Häälest?

Kolm nädalat sõjani

Noorte Hääl toonitab, et rahuarmastav Nõukogude Liit on imperialistlikust sõjamöllust küll eemale jäänud, ent oma piiride kaitseks tuleb ikkagi valmis olla. Järjepanu avaldatakse Saksa väejuhatuse kokkuvõtteid sõjategevusest Inglise-Saksa rindel Euroopas ja Aafrikas.

Läbi mitme lehenumbri ilmub alampolkovnik D. Fedorovi kirjutis „Mis on uut sõjakunstis?“. Autor nimetab Saksa strateegiat üheks Lääne eesrindlikumaks. „Otsustades teise maailmasõja esimese etapi tulemuste järele, kus Saksa doktriin on saavutanud silmapaistvaid tulemusi, sellel strateegial on paremus kõigi teiste kõrval.“ Lugu ongi kokkuvõttes sakslaste kiitmine.

« Avalehele 0 Kommentaari