VÕIDUKAD VÄEJUHID: Kapten Karl Parts (vasakult), kindralmajor Ernst Põdder ja alampolkovnik Nikolai Reek 29. juunil 1919 Rodenpoisis (Ropaži) enne rahuläbi­rääkimisi Landeswehriga. Rahvusarhiiv

Sada aastat tagasi, 23. juunil 1919 lõid eestlased Võnnu all puruks sakslaste Landeswehri. See oli sümboolne võit ajaloolise vaenlase üle, magus kättemaks sajanditetaguse lüüasaamise eest. Võidukaid Eesti vägesid juhatas 40aastane kindralmajor Ernst Põdder, kahtlemata üks värvikamaid isiksusi meie kindralite seas. Ja seda juba välimuselt.

„Natuke kõrgete õlgadega, teatava, nagu ratsaväelase kange kõnnakuga, kangekaelselt turris käharavõitu juustega, vurrudega, mis ei olnud tihedad, kuid küllalt pikad, ja mis koos tema laiade põsenukkidega küll andsid ilme, millest ta ise järeldas, et ta on vana mongol,“ kirjeldas teda kirjanikust sõber Karl-August Hindrey.

Hindrey sõnul oli kindralil veel üks tähelepanuväärne iseloomujoon: teotsemist nõudev kärsitus.
„Tal ei olnud mitte kunagi aega! Tal oli alati midagi vaja teha, mõtelda, kavatseda ja talitada.“ Põdderi hüüdnimeks oli „Vana Õkva“, kuna ta armastas võrukeelset sõna „õkva“ (otse) tihti kasutada. Otsekohene ja otsemineja ta loomult oligi. Kuigi Põdder läks ajalukku kui Võnnu lahingu võitja, pole see ainus, mille eest teda tuleb meeles pidada.

« Avalehele 3 Kommentaari
Loe veel: