The RH Factor

"Distractions"

(Verve)

The Roy Hargrove Quintet

"Nothing Serious"

(Verve)
Trompetist Roy Hargrove on puhunud turule kaks kauamängivat korraga.

Tublilt proff trompetist, kes valdab pärimust kui viit sõrme, aga kellele miski uus ja huvitavgi võõras pole. Tema RH Factor on modernne üksus, kvintett, aga hoiab elavana traditsioone. Introna kõlav nimilugu külastab teemana albumit hiljemgi. Funk-põhjaline neosoul/jazz vokaalide, instrumentaalsoolode fuusion on üsna terviklik. Pigem õhuaukudega kerge käega minimalistlikuks salatiks segatud, mitte paksuks supiks keedetud. Siit-sealt kostab electro’t, psühhedeeliat à la Parliament/Funkadelic, üldkõlalt meenutab esimesena Miles Davist. Kenasti kannab meloodilisi vokaalpartiisid bändiga liitunud ja isegi lugusid kirjutav Renee Neufville. Korra teeb kaasa ka D’Angelo. Kvaliteetasi, aga kõlab kuidagi steriilselt. Virisev vanainime ootab vinüüli krabinat kuhugi taustaks. 8

Albumil "Nothing Serious" liigub RH ja tema kvintett suurte traditsioonide ja tegijate jälgedes ja n-ö jalavarjudes. Ise küll kindlasti mitte varju jäämata, aga mitte ka üle varju saades. Tähendab – bänd tunneb end jazz’iklassika käimades lahedalt ja mõnusalt. Helgelt gruuvi ja sooja latiniga pikitud avalugude kaudu, pea ees ballaadi, seejärel jahedamasse ja komplitseeritumasse vabainterpretatsiooni süüvides. Tiine ja toimiv tiimitöö! Ehk liialt etteaimatav? 8

Tõnu Pedaru

Howard Stelzer / Giuseppe Ielasi

"Night Life"

(Korm Plastics)

Maa-alused helid.

"Night Life" on kaheksas väljalase tuntud Brombron-seeriast, kus inimesed suletakse samanimelisse mõisa, ja tulemuseks on plaat. Nii seda üritust kui ka Korm Plasticsi plaadifirmat juhib hollandlane Frans de Waard (Beequeen, Freiband, Goem jne). Tegu on seega eksperimentaatorite järjekordse vandenõuga.

Plaat algab enam-vähem ideaalselt: mitmekihilised moonutatud, juhuslike lindistuste rahulikku keskkonda seatud hääled, juhuslike pillide peal katkevaid meloodiaid nokitsevad käed. Järgmine lugu oli minu öisele maitsele liiga käre (puhas müra), kolmas jälle teretulnud ambience eelkirjeldet võtmes, nii ka neljas. Siin on maa-alusust ja süngust rohkem kui kobi eest, nii et oma eksperimentaatori-nokkmütsi teenivad mehed auga välja, peotäie koledaid paguneid veel turjale ka. Helikeeles valitseb hunnitu puhtus, sest Brombroni stuudio on mh täidetud ka kiviaegse tehnikaga, mille vaimustavatesse sügavustesse meie kunded hasartselt kaevuvad (või sel mingi muu põhjus). Lint on ikka õige asi, ja igaüks, kes tänapäeval ilma selleta midagi teeb, vaadaku parem ette (mis muidugi ei tähenda, et kontoriliimi konaruste ja väljavenimise heli ei saaks digitaalselt emuleerida, aga see on mõttetult keeruline). 8

Erkki Luuk

Dresden Dolls

"Yes Virginia"

(Roadrunner)

Klaveritega ülekülvatud kabareepunk.

Mul on algkoolist lapsepõlvetrauma – füürerlik muusikaõpetaja sundis meid iga tund häälest ära klaveri saatel seda "meie õpetaja on koolis kõige parem" laulu laulma. Püstiasendis, et mitte öelda valveseisangus.

Fakt, et bändis on stiilseteks mukitud mees ja naine, teeb ettevaatlikuks. Rohkem valgeid triipe pole vaja. Õnneks on Dresden Dollsi värvi- ja heligamma märksa agressiivsem, ärritavam. Ebasümmeetriline ja trikitav pooleldi dekadentlik klimberdamine-trummeldamine, mis oma lõputus hüplikkuses algul meeldivalt närvidega mängib, kuid plaadi lõpuks ära tüütab ning pisut suvaliseks muutub. 6

Mart Niineste

Scott Walker

"Drift"

(4AD)
63aastase geeniuse esimene album viimase 11 aasta jooksul. Pööraseim võimalikest.

Hullumeelne, sünge, sürreaalne. Ja täiesti arusaamatu. Ja grandioosne. Ma jään nõutuks. Nagu vaataksid mingit lumise tipuga mäge, mille tippu ei pääse keegi. Või pimeduses ohtlikult teistsuguseks muutuvat maastikku. Ma ei tea, kuidas küündida sellel plaadil kõlava kirjeldamiseni, ja kas peabki.

Müstilised seosed, vihjed, tihti enamikus teab kelle tsitaatidest koosnevad tekstid, mis avanevad vaid dešifreerimistöö tagajärjel. Võib-olla see asi, mida näiteks Mati Undi puhul nimetati pseudoeruditsiooniks? Raskesti kirjeldatav, teadlikult kummaline sound, massiivsed orkestrid, neurootilised löökpillid ja kitarrid. Sammud trepil, käteplaksud ja "Psst!"-sosistused vahepeal. Dissonantsid ja muutused ängi teenistuses. Üldine aeglus, pikim laul üle 12 minuti. Krüptilistest teadetest väljaloetavad teemad: Balkani sõjad, Mussolini ja tema armukese hukkamine, Elvise surnult sündinud kaksikvend. Refrään "Curare! Curare!". Väga filmilik; ja see on suhteliselt sünge film.

60ndail laiatarbepopiga alustanud Walkeri enda hääl, maneerselt vibrato’t kasutav traagiline bariton, tundub mulle mõnel hetkel väsitavana ja camp’i piirile koputavana. Ja mis sellest. Oma veidruses on ta nähtus omaette. Või õigupoolest lahendamatu mõistatus. 8

Tõnu Kaalep

Mossa

"Some Eat It Raw"

(Circus Company)

Lõigatud-ja-kleebitud teknolik house Kanadast.

"Some Eat It Raw" on moodne toores vunk suure lombi tagant, Montrealist. See on jõuline kummardus olevikule ja moodsale tehnoloogiale. Jeremy Petruse alias Mossa käe alt tulev house on trikitav, jõnksuline, tõmblevate basside, kümnete sämplingute ja musta huumoriga. Albumil segunevad prantslaste Kanada, sakslaste täpsus, brasiillaste temperament, kuubalaste militarism. Umbes poole peal, kui mitmekihilised bassikäigud on pinge viimase peale kruvinud, jätkub Mossal veel mahti naljagi visata. Kahjuks on kõik kokku veidi üksluine ja ehkki varem singlina avaldatud kolisev rütmioopus "Black Bananas" ja tohutu energialaadungiga "Anagram" on eraldi võetuna tugevad saavutused, ei saa seda öelda kogu albumi kohta. Või siiski – plaadi viimane rada "Sure Kill" on oma kurblike tšellode ja veidra bassikäiguga tõeline päikesekiir kevades. 7

Bertil Tüvi

Tuxedomoon

"Bardo Hotel Soundtrack"

(Crammed Discs)

Kunstipärase filmi kunstipärane soundtrack.

Trompet, saksofon, viiul, bass, elektroonika ja leidhelid. Kõnekatked, raadiohelid, loodushääled, üürgav ooperilaulja. Tubli annus omaenda materjali taaskasutust. Kompositsioonid on natuke enam kui lihtsalt improvisatsioonid ja samas teadlikult veidi nagu lõpetamata.

Kreeka kunstniku George Kakanakise filmiprojekt, millele see postpungist art-rock’i jõudnud kosmopoliitse bändi muusika mõeldud on, jutustab muide muu hulgas ka biitkirjanike William Burroughsi ja Brion Gysini leiutatud kollaažtekstikirjutusmeetodist.

Kuuldav on vahepeal peaaegu klassikalise muusika serval, et siis jälle jazz’i või ambient’i kalduda. Plaadifirma on selle albumi jaoks taaselustanud legendaarse eksperimentaalmuusika leibeli Made To Measure ja õigusega. Mida rohkem kuulata, seda rohkem sealt leiab. 8

Tõnu Kaalep