16.09.2010, 00:06
10 käsku algajale kirjanikule: Kuidas teha nii, et lugejat mitte iiveldama ajada
Peeter Helme Areenist otsustas sobrada kirjanduse mülgastes, tuua lugejani hoiatavaid näiteid sellest, mis apse autorid teinekord teevad, ning anda juhiseid, kuidas neid vältida.
Elame kirjutajate, mitte lugejate ajastul. Modellist poliitikuni ja muusikust prostituudini — kõigil on rääkida oma lugu. Või nii neile tundub. Raamatu kirjastamine Eestis on lihtne: piisab käsikirjast ja rahast. Viimase osas tuleb Kultuurkapital soovijale enamasti vastu. Ja kui ei tule, siis mõnikümmend tuhat ühe lihtsama kaantevahe jaoks välja käia pole ju palju? Aga kuidas on kirjutamisega? Milline on nende käsikirjade tase, millest saavad raamatud? Lühike vastus oleks: erinev. On väga häid asju, on aga ka uskumatuid kuritegusid metsa ja inimintellekti vastu. Paljud kirjamehed eesotsas Charles Bukowskiga ütlevad, et kirjutada tuleb ainult siis, kui teisiti ei saa. Paraku leidub rohkelt autoreid, kes täidavad sadu lehekülgi sisutühja tekstiga, arvates veel seejuures, et nad teisiti ei saa. No saab ikka küll! Alati saab! Hea kirjandus võib küll olla olemuselt väga erinev, kuid teekonnad selleni võivad ometi olla sarnased. See saab eriti selgeks mõningaid raamatust raamatusse korduvaid möödalaskmisi vaadates ja neist järeldusi tehes. Peeter Helme Areenist otsustaski sobrada kirjanduse mülgastes, tuua lugejani hoiatavaid näiteid ning loetleda üles kümme käsku algajale kirjanikule, kuidas kirjutada nii, et lugejat mitte iiveldama ajada.