10 käsku algajale kirjanikule: Kuidas teha nii, et lugejat mitte iiveldama ajada
Elame kirjutajate, mitte lugejate ajastul. Modellist poliitikuni ja muusikust prostituudini – kõigil on rääkida oma lugu. Või nii neile tundub. Raamatu kirjastamine Eestis on masule vaatamata lihtne: piisab käsikirjast ja rahast. Viimase osas tuleb Kultuurkapital soovijale enamasti vastu. Ja kui ei tule, siis mõnikümmend tuhat ühe lihtsama kaantevahe jaoks välja käia pole ju palju? Aga kuidas on kirjutamisega? Milline on nende käsikirjade tase, millest saavad raamatupoodide riiuleid ummistavad köited? Lühike, ja täiesti kasutu vastus oleks: erinev. On väga häid asju, on aga ka uskumatuid kuritegusid metsa ja inimintellekti vastu.
Kolleeg Raul Ranne armastab rõhutada, et kirjutada tuleb ainult niikaua, kuni mõtet jätkub. Mitte kauem. Paljud kirjamehed eesotsas Charles Bukowskiga lähevad veel kaugemale, öeldes, et kirjutada tuleb ainult siis, kui teisiti ei saa. Paraku leidub rohkelt autoreid, kes täidavad sadu lehekülgi sisutühja tekstiga, arvates veel seejuures, et nad teisiti ei saa. No saab ikka küll! Alati saab! Hea kirjandus võib küll olla olemuselt väga erinev, kuid teekonnad selleni võivad ometi olla sarnased. See saab eriti selgeks mõningaid raamatust raamatusse korduvaid möödalaskmisi vaadates ja neist järeldusi tehes.
Kirjuta ainult siis, kui sul on midagi öelda!
Eks igaühe meelest on ütlemisväärsed eri asjad. Ometi leidub raamatuid, mille kohta valdav osa lugevast inimkonnast leiab, et tõesti – see on raamat, mis lausub olulisi asju. Olgu need teosed siis eri kultuuride humanistlikud baastekstid, nagu “Bhagavadg?t?” või Piibel, või ilukirjanduse klassika, nagu Cervantese “Don Quijote” või Rudyard Kiplingi “Džungliraamat” – keegi ei kahtle nende olulisuses.
Seevastu jääb pehmelt öeldes hämaraks, mida tahab oma elementaarset kirjaoskust eirava raamatuga “Ebaõnnestunud!” (2010) öelda end kirjutamiseks koolist vabaks võtnud Chris Kala, kes kuulutab, et mõistis oma elu mõtet 17aastaselt. Tüüp heietab ja heietab ning lugu ei alga ega alga. Uni tuleb hoopis peale. Väike stiilinäide ka: “Seltskonna lõbustamiseks oli ju vaja midagi teha, selleks oli meil ei miski muu, kui lauamäng “ALIAS”. “ALIAS” on selline imepärane mäng, mis võimaldab inimestel, kes on moodustanud paarid, seletada teineteisele võimalikult täpselt sõnu, kuid selle sõna tüve kasutamine on keelatud” (lk 23).
Noh, kallis Chris, seda oskaks ma mängu õpetusest ise ka lugeda. Või võtsid sa juhendi hoopis eestikeelsest Wikist? See on seal täitsa olemas.
Kahjuks kipub ka Tiina Laanemi teine romaan “Sidrunid ja siilid” (2009) mõnevõrra kannatama eesmärgituse all. Raske on jälgida, milline tegelane on millise iseloomuga ja millised on tegelaste omavahelised suhted. Debüütromaanist “Väikesed vanamehed” (2007) tuntud stiil ilma vastava irooniataotluseta mõjub kahjuks poolikuna ning jääb veidi arusaamatuks, mida autor raamatuga öelda tahab.
Ära kasuta ilmaasjata slängi
See igimuutuv ja igikestev släng. Alati on sellega üks jama: kui teda on, süüdistatakse raamatut madalkeelsuses ja nõmetsemises; kui pole, räägitakse kunstlikkusest. Ega ideaalset teed polegi. Kõik sõltub ikka sellest neetud konkreetsest kontekstist. Ka peab silmas pidama seda, et släng on keele kõige kiiremini muutuvam osa. Kui Helga Nõu oma koolilugudes “Pea suu!” (1983) või “Tõmba uttu!” (2001) liialt slängitseb, siis mõjub see ponnistatuna, esimese teose puhul veel ka vanamoodsana. Midagi pole teha.
Just jõrm ropendamine ja pingutatud slängipanemine kahandavad ka noore nietzscheaani Mikk Pärnitsa “Hundikutsikaeetika” (2009) tõsiseltvõetavust: vihasest kindaheitmisest materialistlikule hedonismile saab lihtsalt üks järjekordne pubekatraagika väljaelamine tiražeeritud kujul.
Kasuta sõnu, mille tähendust tead!
Kurb küll, aga selle reegli täitmine käib tihti ka vilunud kirjanikele üle jõu. Näiteks Kati Murutar enda edevuse paraadis nimega “Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (2008): “Kui keegi noorukese-lollikesena grupikast unistab, tehku see ära kellegi teise kui oma seadusliku kaanega” (lk 72). Kaas? Mida veel!? See pole paraku ainuke näide. Raamatus nimetatakse uusi meestuttavaid – kui ma ikka õigesti aru saan – “värsketeks püksteks” (lk 62) ja järgmisel leheküljel esineb mõistmatu kujund, kus inimest võrreldakse puhastustulega. Tule taevas appi! – nagu ütleb meie palavalt armastatud peaminister.
Ka Verrev pole patust prii, kasutades “Margotis” sõna “indofitsiaalselt”, mis, mu daamid ja härrad, ei tähenda mitte midagi. Täpselt nagu ei tähenda mitte midagi ka Chris Kala “küsimuslik teooria“ (lk 60), “pühatu aeg” (lk 67) või “vähemuslik rahvahulk” (lk 85). Need on vist sündinud ponnistusest kirjutada ühtaegu midagi vaimukat ja tarka. Tjah.
Räägi olulisest!
Ei ole siiski päris sama, mis eelmine nõue. Autor võib teada, mida ta tahab öelda, kuid takerduda pisiasjadesse nagu Adolf Hitler, kes teadis täpselt, mitu kahurit tal millise diviisi millise rügemendi millise pataljoni millises kompaniis oli, aga magnum opus – MS2 – lõppes ikkagi nigelalt. See häda vaevab tugevat luuletajat Ivar Silda, kelle nõrgapoolne romaanikatsetus, gay-lugu “Tantsiv linn” (2007), on mõttega, punktist A punkti B arenev jutustus. Paraku räägib autor kogu aeg kõrvalisest ja lugu kipub detailide sekka ära kaduma. Võib-olla on see taotluslik, aga vast siiski mitte. Kui rääkida olulisest, on lugeja huvi garanteeritud, pidev hüplemine ühelt kõrvalteemakeselt teisele ja suvaliselt pähe kargavate detailide leheküljele pikkimine hakivad teksti ning mõrvavad lugemissoovi.
Ära targuta!
Juhtub teinekord üsna märkamatult. Mis seal salata: keegi meist pole sellest patust prii. Eesti kirjanduse tippudest rääkides võiks Jaan Krossi nimetada targutamise meistriks. Targutamine võib seega olla kunst. Enamasti on ta kahjuks tüütus. Näide: Toomas Verrevi “Margoti” (2003) peategelane Arvin Kasteet pillub raamatu kolmandast lausest alates surmavalt tüütuid “tarkuseteri”, nagu “Vultus index amini est” (“Nägu on hinge peegel”, lk 5), või heietab selle üle, et sõna ‘serveerima’ tuleb ladina keelest (lk 19).
Nii tüütu kui see ka on, pole see siiski nii tüütu kui juba mainitud “Kahe näoga jumal”, mis koosnebki ainult targutamisest. Lehekülgede kaupa vatravad tegelased triviaalseid dialooge kooli kirjandusnimestikku kuuluvatest teostest ning jutustavad neid rohkem või vähem ebapädevalt ümber. Judinad ajab peale!
Kirjuta sellest, millest sa midagi tead!
Kerge öelda, raske teha, eks? Tegelikult muidugi pole. Laevakaptenist kirjanik Herman Sergo istus oma romaani “Vihavald” (1970, uustrükk 2008) ette valmistades tükk aega arhiivis ja raamatukogus. Kõik ikka selleks, et omaaegne menuk kujuneks veenvaks 13. sajandi atmosfääriga seikluslooks, kus detailid klapivad ja eksitud pole ajaloolise tõe vastu. Kui Enn Vetemaa hakkas kirjutama romaani “Neitsist sündinud” (2001), milles fantaseeritakse geneetika ja kloonimise teemadel, konsulteeris ta nii enne sulepea haaramist kui ka kirjutamise ajal vastava eriala asjatundjatega. Vanameister teadis: raamatust ei saa asja, kui eksitakse põhitõdede vastu.
Debüütromaani “Kuu külm kuma” suhtelisest edust (märgiti ära 2004. aasta romaanivõistlusel) innustust saanud noorkirjanik Eia Uus ei pidanud oma teise romaani “Kahe näoga jumal” (2008) valmimisel vajalikuks nii vanamoodne olla. Tundub, et teisikuluulu eri vormidest – peamiselt Fregoli sündroomist – kirjutamiseks klikkis ta peamiselt ringi Wikipedia kõiketeadvatel külgedel. Kuidas on aga Boles?aw Prusi “Vaaraost” saanud “Faarao” (lk 45 kahel korral!) ja miks on Goethe “Dichtung und Wahrheit” (“Luule ja tõde”) seletatud kui “tõde ja väljamõeldis” (lk 68), jääb arusaamatuks… Loetelu võiks jätkata, aga milleks? Jääb üle vaid nentida, et kõigi nende möödalaskmiste põhjustest on võimalik aru saada küll – Eiakene kirjutab lihtsalt millestki, millest tal pole halli aimugi.
Ära pinguta uuendustega üle
Kui klišeede ülekasutamine on originaalsuse surm, siis autori kui terviku surm on teine äärmus: asjatud uuendused. Huvitav tõik, mida tihti ei märgata, on see, et nii mõnedki maailmakirjanduse tipud on kirjutatud lausa vanaaegselt. Võtame või vendade Mannide teosed, nagu Thomase “Buddenbrookid” (1901, e.k 1936) või Heinrichi “Truu alam” (1918, e.k 1961) – stilistiliselt oli tegu realistlike ja kirjeldavate teostega. Ei midagi uut. Ja polnud vajagi: see, mida need autorid öelda tahtsid, oli ise piisavalt oluline.
Tundub, et uuendamissoov vaevabki pigem originaalitsevaid autoreid, kellel suurt midagi öelda pole. Eestis on sedalaadi kirjanduse ja tüpograafilise mängu piiril žongleerimise lipulaev olnud Eesti Kirjanduse Seltsi kvartalikiri Vihik, kus ilmuvad Erkki Luugi või Andreas W kummastused (nt viimati nimetatu tekst “ç?y??ø?ø???Ω?” Vihiku 2004. aasta sügisnumbris). Järelkasvu neile pakub end Barthol Lo Mejoriks ristinud Pärtel Vissak, kelle sulest on ilmunud rohkem tüpo- kui sõnakunsti pakkuv “Popdada” (2008). Nende kodanike ja nende loomingu sõnum on lihtne – see värk on nii diip, et kes aru ei saa, on ise loll. Nunuh, jääb vaid üle selle kõige peale öelda.
Klišeed, klišeed, klišeed!
Vahel nii armsad ja vajalikud õige atmosfääri loomiseks või kirjandusteose sidumiseks klassikutega – näiteks “Kui Arno isaga…” parafraseerimine –, on klišeed enamasti suurimaks nuhtluseks nii autorile kui lugejale. Autorilt võtavad nad originaalsuse, lugejalt aga lugemisrõõmu. Näiteks Tamur Kusnetsi (pseudo)ajaloolisel hakklihamärulil on klišeelik juba ainuüksi pealkiri – “Hundipäikese aeg”. Ja nagu sellest veel vähe oleks, on esimese osa alapealkiri “Metsiku jahi algus” (2008), teisel veelgi üle vindi keeratum: “Vaen võtab verejälge” (2009). Poaaah! Sisu on korrelatsioonis kaanel tõotatuga. Nii algab esimene osa ilmselt igale mõnegi fantaasiaromaani läbi lugenule vana kampsiku maiguliselt: “Udu lainetas külmade soolaste voogude ning hämarusse mattunud kivise ranniku kohal …”
Aga klišeed pole ainult fantastikute pärusmaa. Nendega saavad kenasti hakkama ka noored kirjaneitsid, nagu Sigrid Suu-Peica oma “Minu Horvaatias” (2010), mis algab nii: “Miks just Horvaatia? Armusin sellesse huvitava kõlaga keelt rääkivate inimeste silmipimestavalt kauni loodusega riiki, mis tundus peitvat midagi salapärast ja avastamist väärivat, kohe esimesel kohtumisel” (lk 7). Raamatu viimane lause on, aga oi-oi kui originaalselt selline: “Leida armastus Horvaatiast, paigast, millesse armusin esimesest silmapilgust – just nii see ju pidigi minema.” Mnjah. Ilmselt küll. Aga vahetage Horvaatia ära Burkina Fasoga ja tulem on sama.
Leia õigele loole õige stiil!
Olgem ausad: kõige raskem asi üldse. Vahel tuleb stiil autori juurde ja autor teab juba enne sule haaramist, milline stiil millise looga kokku käib, vahel kahjuks mitte. Mats Traat on vaieldamatult üks parimaid stiilimeistreid Eesti kirjanduses. Muidugi pole see juhus, vaid teadliku töö tulemus. Alustades oma 3352-leheküljelist suurteost “Minge üles mägedele”, leidis Traat, et see raamat on veenev ainult siis, kui kasutada tegelaste kõnes tartu murret. Autor leidis, et lihtsalt tuleb teha nii – teisiti ei saa, teisiti ei mõju. Selleks, et stiil klapiks sisuga ja veenaks lugejat, konsulteeris autor murdespetsialistidega ja nägi kõvasti vaeva. Kuid tulemus on näha ja see on suurepärane.
Kahjuks on ka vastupidised tulemused silmatorkavad. Mis stiilist saab näiteks rääkida Anna-Maria Penu jutukeses “Ööd on siin mustad” (kogumikus “Tule, ma jutustan sulle loo”, 2008), kui juba selle alguslaused kõlavad nii: “Selja taga plahvatas kuivanud oks. Praksaki! Hetk hiljem reetis okaspuude krõbe ragin kokkupõrke tugeva õlaga ja tukkuv linnuparv kihutas pimedusse.” Stiilist ei saa rääkidagi. Tähendusest ka mitte, sest oksad ei plahvata ja pole veel nähtud, et tukkuvad linnud ringi kihutaksid.
Asesõnad, asesõnad!
Kõlab lollilt? Ei ole üldse! Asesõnadega üle pingutamine on põhiline, millega noored autorid – ja: häbi-häbi, nende toimetajad – hätta jäävad. Väike näide noorukese Ralf Sauteri debüüt(?)jutust “Huulepulgadraama” (kogumikus “Tule, ma jutustan sulle loo”): “Õe kodu juurde jõudes olin ma lausa rõõmus, ehkki mind veidi kohutas uitmõte, et ma võisin hoopis vale maja juurde minna. Sellegipoolest ma koputasin, tundes mu sees kasvavat kahetsust, et ma polnud arvestanud…” (Minu sõrendus. – P. H.) Ja samasugune mina-draama jätkub kogu loo kestel. Tegemata kogenematule autorile liiga: kus on olnud toimetaja silmad? Sama sõnum muide ka Sigrid Suu-Peica reisiloo pihta, mis on algusest lõpuni üks uhkeldav mina-paraad.
