Pipraterad supis:
*Hollandi kultuuriministeerium plaanib koomale tõmmata summasid, mis siiani valutult eraldatud Hubert Bals Fondile, mis omakorda toetab noort ja innovatiivset autorikino. Festivali juht purskas avakõnes tuld.
*Festivali kataloog jõudis trükist välja alles laupäeva õhtuks, festivali kolmandaks päevaks. See tegi meelepäraste filmide leidmise keeruliseks, sest nn asendusvihikus oli iga filmi kohta vaid paarilauseline subjektiivne, tihti täiesti ebaadekvaatne (filmi ei olnud kirjutaja näinud) hinnang.

Kakanoku ja oksepoiss:
SM-hardcore. Tunnine autobiograafiline salvestus “Faceless Things / Näotud asjad” linastub filmifestivalidel hoiatussiltidega varustatult. Tegu on Lõuna-Korea hulljulge poisi (režissöör oli siis 20aastane) Kim Kyung-Mooki “esimese täispika mängufilmiga” (sõrm tõrkus absoluutselt iga sõna juures, mis ma just trükkisin, aga saate kohe aru, miks), mis koosneb kahest osast. Esimene on üles võetud hotellitoas, kus vanem abielumees noore lavastajahakatisega hullab, teine aga näitab lavastajat koos anonüümseks jääda sooviva härraga numbritoas kaka-mulle-suhu mängu mängimas. Fekaalindus on SM-hardcore’i üks ekstreemsemaid ilminguid, ja seda kõrvalt vaadata ehk ekraanil näha on, noh... Pärast filmi tundsin, et olen 50aastane, kõike näinud, ja võiks nüüd vabalt pensile minna.
Samasse kategooriasse paigutub ka 19 inimese oksendamist näidanud videoinstallatsioon nimega “Sick Film” (autor Martin Creed). Kunstniku kreedoks ongi: “I am trying to get inside out / ma püüan sisemuse välja keerata.” Ja arvake ära, mis on mehe järgmise projekti pealkiri. Nii? Julgemalt-julgemalt! Õige vastus kõlas juba, aitäh! Auhind läheb Priidule kolmandast b-st. On jah “Shit Film”.
Softima poole pealt avaldas muljet vanameister Hiroki Ryuichi dokumentaalfilm, mis portreteeris Jaapanis levinud sidumiskunsti kinbaku’t ja selle ala meistreid bakushi’sid. Vanameestest-sidujatest sai veel kuidagi aru, aga seanssidel seotavate naiste suust ei õnnestunud režissööril siiski ühtegi arusaadavat, fenomeni selgitavat kommentaari kätte saada. Ju ta läks liiga vara mikrofoniga ligi, vere juurdevool modellide ajju oli järelikult veel takistatud.

Täispikk mobiilifilm:
Esimene täispikk mobiiliga filmitud mängufilm jõudis vaatajateni just Rotterdamis. Hollandlase Cyrus Frischi film pika pealkirjaga “Why didn’t anybody tell me it would become this bad in Afghanistan / Miks mulle keegi ei öelnud, et Afganistanis asjad nii halvaks keeravad” näitab maailma justkui Afganistani sõja veterani pilgu läbi. Too filmib kõike seda, mida ta oma aknast näeb. Lavastaja peab filmi metafooriks Lääne ühiskonnale, mida valdab ebakindlus ja pidev hirmutunne tuleviku suhtes. Ainuke, mis tema filmimist mõnikord segas, oli kellegi kõne – sel hetkel lõpetas telefon filmimise.
Režissöör Kristiina Davidjants (fotol) osales festivaliga samal ajal toimunud Rutger Haueri Film Factory’s. Rutger Haueri nimi ei vaja pikemalt tutvustamist, Hollywoodis läbi löönud hollandlase viimase aja töödest tulevad kohe meelde “Batman Begins”, “Sin City” jpt.
Kuidas sa sinna sattusid, mida see Film Factory treening endast kujutab ja miks üldse kandideerisid? Hakkad kuuldavasti mängufilmi tegema? Kas ajendiks on see tuntud Kieslowski kogemus, et mängufilmis teed inimestele vähem haiget?
Sattusin sinna tavalisel tänapäevasel moel ehk siis leidsin kodulehekülje, täitsin osalemistingimused ning kuu aega hiljem helistatigi Rotterdamist. Üritus ise oli raudselt kõige efektiivsem, praktilisem ja muljetavaldavam neist, mida näinud olen. Kuna ürituse initsiatiiv tuli Rutger Hauerilt endalt, siis võttis ta oma tööd ka täie südamega ning tänu oma nimele oli suutnud Rotterdami kokku ajada kogu Hollandi (pluss rahvusvaheliste) filmiproffide paremiku. Hetkeks oli tunne, et viibid mingis irreaalses mini-Hollywoodis.
Otseselt ma praegu mängufilmi ei tee, pigem pean plaane, aga jah, see on täpselt see sama Kieslowski tõdemus, et head dokfilmi teha on emotsionaalselt niivõrd raske, et mingil hetkel muutub see lihtsalt talumatuks. Inimestel on pahatihti väärarusaam, et dokfilmi tegemine tähendab lihtsalt kaamera käivitamist ja objektiga mingi aja jooksul kaasa tolgendamist. Vähemalt minu puhul tulevad küll kõik need intervjueeritavad inimesed koju kaasa ja elavad veel tükk aega minu peas edasi. Nii et filmi kui säärase eskapistlik moment on see, mis mind antud hetkel rohkem erutab.
Workshop’i lõpptulemuseks oli lühifilm. Kas kõik tuli algusest peale ise teha? Stsenaarium kirjutada? Kes olid näitlejad ja kuidas nad sinu juhendamisele allusid?
Tegelikult tuli teha kaks filmi, esimene oli rohkem säärane eksperimentaalset laadi ettevõtmine, aga lõpp-produktiks pidi olema iseseisev teos. Osalejad olid jagatud kuude rühma ning tegelikult oli filmitsükli teema “Songs of Love and Hate” juba eelnevalt stsenaristidele ette antud, nii et režissööride asi oli hakata siis oma grupi stsenaristi kirjutatud lugu lavastama. Tempo oli muidugi täiesti hullumeelne – kaks päeva stsenaariumi viimistlemiseks ning ettevalmistusteks, kaks päeva võteteks ja kaks päeva postproduktsiooniks. Õnneks vedas mul nii stsenaristi kui ka näitlejatega – naispeaosalise nimi Isa Hoes vist suurt Eesti publikule ei ütle, aga Yorick Van Wageningeni Hollywoodi filmograafia ehmatas mind järelevaatamisel ära.
Tegu oli mitte üksnes vapustava näitleja, vaid ka väga toreda inimesega, kes võttis oma kahepäevast tööd äärmiselt tõsiselt. Võtete lõpus, õhtusöögilauas istudes, alustas ta mitu korda lauset, jäi siis mõtlikult vait, kuni lõpuks ütles raskelt ohates: “Ma kardan, et ma polnud laipa leides siiski piisavalt ehmunud näoga.” Säärane pühendumus liigutas minu südant. Lisaks meeldis talle selguse mõttes defineerida filmi üldist tonaalsust, arutades, “ei, ei ärme nii tee, see on liiga Strindberg..., ei! Bergman, tahtsin ma öelda.”
Kuidas publik filmid vastu võttis?
Raske öelda. Meil oli kahtlemata kõige morbiidsem lugu, filmi ajal valitses saalis haudvaikus, nii et pärastine huilgamine võis tulla rõõmust, et see “Bergman meets Kaurismäki meets Hitchcock” otsa lõppes.
Kuidas oli pärast tudengiaastaid taas lühifilmi teha?
Värskendav kogemus oli, tuletas meelde, et lühifilm on täiesti omaette žanr, kus ei kehti n-ö suure filmi reeglid. Meil siin on levinud arusaam, et lühifilm on tegijale nagu edasipääsueksam täispika juurde. Mingi tõde selles väites on, samas tooksin võrdluseks, et sa võid olla kui tahes hea miniatuuride meister, aga miniatuure suurendades ei saa neist automaatselt pannood. Keel on teine, reeglid on teised. Aga kogu kogemuse kirjeldamiseks ja jutu lõpetuseks ütleksin, et kui oled kord kosmoses ära käinud, siis on pärast raske maa peale tagasi tulla.