Ebaharilikult korralike briti poissmeeste
tagasihoidlik debüüt.
Ma ei ole kunagi päris hästi aru saanud, miks on nii paljud plaadikaaned kaetud mõttetute fotodega, kus artist või bänd poseerib oma muusikainstrumentiga. Ma usun küll, et te pole Milli Vanilli ja mängite oma kitarre ise. Ausalt. Jääb mulje suuremast kujutlusvõime defitsiidist. Aga mis on sellel muusikaga pistmist? The Kooksi puhul tegelikult üsna palju. See plaadiümbris on suurepärane sissejuhatus The Kooksi maailma. Ei mingeid peale-kontserti-lava-taga aktsioone. Pole gruupisid, šampanjaojasid ega pikantseid seiku. Poisid istuvad lihtsalt oma väikeses ruumis ja tinistavad kitarri. Ja peale kitarritinistamise neid eriti midagi muud siin elus ka ei huvita. Sel plaadil puudub sära, ninakus ja vajalik annus eneseirooniat. Loomulikult on siin kõigiti ajakohased ja viisakad art-rock-lood ("Naive" on ju täitsa hea popp) ja solist Luke Pritchard näeb välja ning laulab nagu noor Bob Dylan, aga kõigest sellest jääb lõpuks ikkagi väheks. Liiga ilutsev ja vaoshoitud ning üldse mitte seks. 5
Lauri Tikerpe
Neil Diamond
"12 Songs"
(Sony)
Levilaulja kohtab imeprodutsenti.
Hip-hopist alustanud ja Johnny Cashi viimaste albumitega korüfeeks tõusnud pühamehehabemega produtsendi Rick Rubini meetod on tegelikult ju lihtne: kasutame ainult kõige puhtamat, tuntud headuses toorainet. Mis sest, et mõned on selle maitsest tüdinud. Lisame nii vähe kui võimalik. Oleme tagasihoidlikud maitseainetega. Keedame, kurname, destilleerime. Tagajärg on reeglina uus kvaliteet. Vana, aga uus.
Kõik see kehtib ka Neil Diamondi kohta. Vana, minu jaoks pigem küll estraadiga seonduv hitimeister istub kitarriga stuudios ja kõik loksub paika tema senisest seisust kuskil hoopis kaugemal.
Ülemkokk Rubini käe all on tagajärjeks mitu väga head ja hulk üle keskmise laule. Eakohaselt tõsiseid ehk. Mitte liiga krobelised, mitte liiga pompöössed. Mitte nagu Johnny Cash, aga ikkagi üks vanem mees, kellel üllatavalt sügavat sisu. 7
Tõnu Kaalep
Layo & Bushwacka
"Feels Closer"
(Olmeto)
"Feels Closer" on järjekordne plaat, mis lausa
innustab võitlema tühja naudingu vastu.
Elu. Britid on samasugune pärisosa soojal maal (n Hispaania) jaurajatest nagu soomlased Pärnus või nagu briti poissmeeste gängid öises Tallinnas. Muidugi, see Briti saarte vesine kliima ja reumahaigused ajavad reisile tšillima, see on okei. Aga, kui oled kord seda palmimaa mõnu tunda saanud, siis otsid kodus asendust. Ütled pimedale kõrtsule ei ja värvilisele bossa-lounge’ile jah. Võtad keset argipäeva aja maha, astud hallist linnaruumist pehmesse tuppa, kuulad downtempot’t lutsutad vesipiipu, teate küll. Kõik, mis oma, on ühtlasi võõraim ja vastupidi.
Muusika. Briti muusikas on elujaatav Ibiza-balearic scene olnud ammu ja nagu armastatakse sooja maad, armastavad nad integreerida ka selle muusikat. See downtempo-integratsioon (Kariibi seekord) oleks üle poole L & B uuest plaadist, teine vähem kui pool oleks suure klubi house. Ja mõlemat poolt ja plaati tervikuna ei saa pidada enamaks kui nürimeelse sooja heli invasiooniks jahedamasse põhja. L & B on teinud toredaid lugusid, kuid "Feels Closer" on päikesest rammestunud amokijalutus anonüümse muusika väljadel.
Layo Paskin ja Matthew Benjamin, sellest ei saa teie suvi! 4
Aleksandr T. Yostafa
Roots Manuva
"Alternately Deep"
(Big Dada)
Plaaditäis briti MC eelmise albumi ülejääke.
Londoni räppar Roots Manuva (Rodney Smith) on tagasi järjekordse dub’i-lembese albumiga, täpsemalt on tegu 2005. aasta plaadi "Awfully Deep" sessiooni ülejääkide ja remiksidega. Nagu enamik briti hip-hopist eristub ka Smith selgelt USA krimiräpist, kõneldes oma lugudes elust pigem mõtlikult ja melanhoolselt kui ülbelt ja ähvardavalt. Plaat jääb teravuselt siiski alla mehe varasemale toodangule, eriti 2001. aasta meistritööle "Run Come Save Me". Biidid ja saundid on küll jätkuvalt äratuntavalt Manuva – kontrollitud digi-dub, techno’likud kõlad, sekka Indiat, kuid mõjuvaks tervikuks sellest paraku ei piisa. Suurim etteheide läheb siinkohal vokaalile, mis on lihtsalt igav ja nullib eksperimentaalse kõlapildiga saavutatud efekti pea täielikult. Smith ei räpi küll oluliselt erinevalt kui varem, kuid muusika nõuab siin enamat. Arvestades hip-hopi ületoodangut ja suhtelist ühetaolisust on stambivaba vokaal või riimiseadmistehnika massist esiletõusmiseks määrava tähtsusega. Täna seisab aga Roots Manuva eksperimentaal- ja keskteeräpi ristteel, julgemata gaasi kummaski suunas põhja vajutada. 6
Tauno Maarpuu
Dead Next Door
"Time to Fight"
(Prison Records)
Eesti juurtega rockbänd Londonist.
(Tuuritab sel nädalal muide kodumaal.)
Võib-olla kodueestlased niisama lihtsalt selle peale ei tulegi, et on olemas ka välis-Eesti muusika. Aga näe: Dead Next Door, mille neljast liikmest kolm on siinse rokiskene juurtega eestlased, tegutseb Londonis ja teeb indierock’i. Selle EP järgi otsustades mitte just halvasti ja kindlasti mitte ebaprofessionaalselt. Kuid üsna keskpäraselt küll.
Sest kui miski üldse rock’n’roll’i tapab, siis on see steriilsus. Ja kuuelooline "Time to Fight" ei levita ei Londoni metroo ega Tallinna tänavate hõngu, ei töölisklassinoorte ängistust heaoluühiskonnas ega yuppie-klassinoorte masendust halboluühiskonnas. Õigupoolest jääb plaat üsna tühjaks ja emotsioonituks. Võib-olla peaks siinkohal rohkem produktsiooni süüdistama, kuid bändilegi sõnum: vähemaks jäägu stampe te lugudesse, rohkem omanäolisust saagu! Ehk on DND siis eestlastegi jaoks rohkem kui kurioosum. Aga maailmas läbi löömiseks on juba praegu võimalus täiesti olemas, iseasi, kas õnnestub teiste omasuguste seast välja paista. 5
Mart Kuldkepp
The Streets
"The Hardest Way To Make An Easy Living"
(679)
Laulud jõukusest, kuulsusest ja sellega kaasnevaist jamadest.
Ma lihtsalt ei usu teda enam. Mike Skinner on ju tegelikult mõnus mees ja mulle tundub tema seekordne karakter lihtsalt võõras – kuulsuse vaakumpakendisse sulgunud neurootiline rikkur, kes vihkab naisi ja vaeseid. Kui eelmistel plaatidel rääkis Skinner iseendast, siis seekordne Skinner – plaadi teemaks on jõukus ja kuulsus ning sellest tulenevad jamad, nii klišee kui klišee saab olla – on justkui kujuteldav keha, kelle probleemid on minu jaoks pseudo. See rollimäng meenutab mulle valusalt Eminemi – teravat ühiskonnakriitikut, kellest sai iseenda paroodia.
Ilmselt sobib Streetsi kokkuklopsitud logiseva kõlapildi ja slängikasutusega pigem underdog-esteetika – keldripeod, narkots ja nurgatagused ärid. Nüüd, kui ta rahast räägib, eeldaks seda, et ka plaat kõlab nagu moodsa aja lihvitud R’n’B. Minu spekulatsioon leiab peaaegu kinnitust loos "All Goes Out The Window", mis ilmselt püüdleb samasuguse tundepuhangu poole nagu "Dry Your Eyes" eelmisel plaadil, aga tulemuseks on vaese mehe seep-soul.
Kui debüütplaati kandis tantsuline materjal ja teist haarav jutustus, siis siin pole esimese kümne kuulamiskorra peale kumbagi. Samas, "A Grand Don’t Come For Free" võttis ka kohale jõudmiseks mitu-mitu aega, nii et äkki ma kirjutan seda arvustust liiga vara? 6
Tristan Priimägi
Paul Simon
"Surprise"
(Warner)
Veteran. Enokastmes.
Kas folk- ja hilisemal etnopopkangelasel Paul Simonil peaks olema meile midagi öelda? Ta ise arvab, et ilmselt on. Ja palkab iseprodutseeritava plaadi helipilti looma Brian Eno.
Iseenesest saab Eno siin rohkem manööverdada kui talle rikkust toonud U2 plaatidel näiteks. Ja kõige toredam on Simoni enda kitarrimäng, mitmekesine ja ühtlasi väga samas vaimus Eno enda plaatidel kasutatavate kõladega. Tehnitsistlik etno. Kohati nagu lapsik d&b, siis nagu dylanlik deklamatsioon, siis mõned hetked suisa hard rock. Muidugi äratuntavalt Simon siiski, pehme lüürika ja väljakujunenud vokaalnõksud. Kodukootud ja reeglina lihtne saund, ökonoomne, tihti neljaliikmeline bänd, kus kitarri, bassi ja trumme toetab Eno elektroonika, vahel vaid suminad või vinjetid, tihedamini rütmielemendid.
Samas, see plaat vajab vähemalt kolme kuulamist, et ta meeldima hakkaks. 7
Tõnu Kaalep
Ketaspidur
"Mis mõttes?"
(Ketaspidur)
Värske kamahamburger Viljandist.
Meeldib, et "Mis mõttes?" on suuremalt jaolt bändi omatoodang, suurel määral kodustes tingimustes tehtud EP. Ehk siis võtke eeskuju ja ärge virisege, et midagi tehtud ei saa, sest võimalusi justkui nagu pole. On küll. Ketaspidur tegi ise ja tulemus ei anna sugugi häbeneda. Mitu protsenti võidust see julge pealehakkamine nüüd moodustaski?
Ei meeldi, et see plaat ilmub just nüüd, mitte kolm aastat tagasi. Power-pop pole enam ammu lahe uus asi. Tänapäeva kontekstis mõjub "Mis mõttes?" kui debüütalbum kas randunud laine peal sõitmisena, retrona või suvalise anderkraundina. Vot ei teagi, kuidas suhtuda.
Meeldib, et Ketaspidur laulab osaliselt eesti keeles. Kõlab veenvamalt ning sobitub meie kontekstiga paremini. Kohati väga varajast The Tuberkuloitedit meenutavalt naiivsed "Miks me ei laula" ja "Tavaline päev" jätkavad eestikeelse igapäevaroki traditsioone. Tõsi küll – tugevas Ameerika kastmes, aga see on juba globaliseerumise paratamatu tagajärg.
Ei meeldi, et suurem osa plaadi materjalist on ikkagi inglise keeles. Jätab asjale sellise suvalisuse pitseri. Pisut kolamist näiteks purevolume.com lehel ja Ketaspiduri erilisuse aura, mille loovad ülaltoodud eestikeelsed lood, hajub nagu hommikune udu Nuia järve kohalt. Paraku. 5
Mart Niineste
