Röyksopp
"Röyksopp’s Night Out: Live EP"
(Virgin)

Kuidas kõlab Norra disaindisko kontserdil?

Chillout-disainermuusikat on alati süüdistatud liigses kliinilisuses ja kunstlikkuses ning ilmselt on selle EP ülesandeks osalt tõestada vastupidist: et Röyksopp suudab ka kontserdil ennast huvitavaks mängida. Laivide puhul on minu meelest üsna oluline, et lugude kontsertversioonidel oleks pakkuda midagi teistsugust kui plaadil, ning pärast mõnevõrra ootuspäraselt maha mängitud kolme esimest lugu – uue plaadi "What Else Is There?" ja "Only This Moment" ning vanem "Remind Me" – tuleb oodatud üllatus: "Sparks" kasvab sügisesest klaveriballaadist välja külmalt mütsuvaks neodiskoks, mis on sama haarav, kui ükskõik milline varasem Röyksoppi hitt (ja täiesti nagu uus lugu). Sealt edasi "Poor Leno" Istanbul Mix, mis on ka väga lahe tähelaevade-trance ning sobib hetkel aktuaalsesse italo-disko voolu väga hästi.

Need kaks lugu ongi plaadi kõrghetkeks, kurioosumina võib veel ära nimetada ainult siin plaadil saada oleva kaveri Queens of the Stone Age’i loost "Go With the Flow", aga muusikaliselt see intrigeeriv projekt (viiemehed imiteerimas pahasid poisse) küll kuskile välja ei vii. Keskpaik on väga hea, ülejäänu kesine või etteaimatav. Kokku 6

Tristan Priimägi

Stephin Merritt
"Showtunes"
(Nonesuch)


"Kuningas Leari" või "Kauka jumala" lavastamine Club Angelis. Või midagi sama hullu.

Monumendi iseendale ja eluajal on jumal teab kui paljude projektinimede all tegutsev njuujorklane Merritt juba ammu püstitanud, "69 Love Songs", pealkirjale vastav kolmikalbum, on seda kindlalt. Aga tal on uusi ideid ka.

Siin näiteks kirjutab ta muusikat kahele Vana-Hiina taustaga ja ühele, lõdvalt Hans Christian Andersenile toetuvale lavateosele. Näitlejad laulavad rahvapillide saatel, kes kuidas.

Segamini on pseudofolk ja kitšlik poplaul, vale-Sparks, võlts-pekingi ooper, akordionisaatega rahvalik laul. Taidluse ja avangardkultuuri veider segu. Hiinapärasus on pigem küll garneering, tundub lõpuks.

Suurepäraselt hullumeelne komplekt. Ma ei salli liiga selgelt ühemõttelist subkultuurset camp’i, aga selles "kapustnikus" on ka õhku ja mitmemõttelisust, naiivsust ja lusti. 7

Tõnu Kaalep

Cesaria Evora
"Rogamar"
(RCA)

Kähehäälse Roheneeme saarte rahvalaulik igihaljas headuses.

Esimene elamus seoses selle plaadiga on hoopis filoloogiline. No mis keel! Vuliseb jah ilusasti nagu brasileirode plaatidelgi. Aga näpuga plaadiümbrisel järge ajades vaatab vastu arusaamatu sigri-migri: veidrad täheühendid ja lühendid moodustavad häälduses kokku midagi portugali keelele lähedast – Evora laulab kreooli keeles.

Ingliskeelsed tõlked avavad üllatavalt mitmekesise maailma. On rahvaluulelikku: lugu Cabo Verde naisest, kes kalasupi-tüli tõttu Kalurinaise tänaval Portugalist välja saadetakse – oo, need Lissaboni kreoolinaised on julmad! On aga ka puhast poliitikat: Senegal ja Capo Verde on vennad, palvetagem Aafrika Ühendriikide eest!

Diiva Cesaria on Eestiski kontserdi andnud ja pideva veinijoomise ning paljaste varvastega Estonia kontserdisaali lipsustatud publikut ehmatanud. Ehk paremini sobiks ta Viljandi Folgi peaesinejaks: rahvalik ja rahvalaululik, loodusrahvalikud teemad (näiteks nimilugu "Rogamar" tähendab palvet merele) ja suitsust ning veinist kähe imeline hääl.

Plaadi meeldejäävaim lugu ja ka esimene singel on "Africa Nossa". Evoral on varemgi duetid imehästi välja tulnud, siin osaleb Senegali laulik Ismaël Lô. Hea plaat, aga Rohelise Neeme proual on varem ka paremaid olnud. 6

Mele Pesti

Corinne Bailey Rae
"Corinne Bailey Rae"
(EMI)

Briti uue jazz-soul’i esinaise vaikne sissejuhatus.

Ma usun juba plaati vaadates, et see mind ei veena, ma ei usu puhtasse ärakeeramisest ja intensiivsusmõnust puutumata muusikasse. Ma ei usu, et heaks muusikaks piisab perfektsest kokkumängust ja õigetest pausidest selle vahel. Ma ei usu tervise- ja tasakaalu jutlustajaid, kes tõotavad, et harmoonia ümbritseva ja iseendaga peitub toonusttõstvas trennis, lõõgastuses, ürtidega pärlivannis, värskes mahlas, aroomiküünaldes, väikestes mõnudes ja naudingutes. Ma ei usu naljavabasse kommunikatsiooni, kastratsiooni ja lubadusse, et perfektne popmuusika on steriilne, veel vähem intiimne. Ma ei usu, et siiras heatahtlikkus peab tingimata asetsema väljaspool kriitikat. Ma ei usu, et naabri kassi maha murdnud armsale Jack Russelli terjerile ei võiks politseinik kuuli pähe kihutada. Corinne Bailey Rae plaati kuulanuna ei mõista ma noid kriitikuid, kes teda Billie Holidayga kõrvutavad, küll võin uskuda ühisosasse Jill Scotti ja Erykah Baduga. Ma usun, et Corinne Bailey Rae kehastab liiga suurt osa asjadest, millesse ma ei usu. Samas The Delfonicsit ma usun, kuid see ei puutu temasse. Corinne Bailey Rae ise näiteks ei usu, et tema muusikat võiks pidada nö kohvikulaua kuulamiseks. Tal on õigus nõnda uskuda. Mul on õigus uskuda, et 6

Aleksander T. Yostafa

Ugly Duckling
"Bang For the Buck"
(All City Music)

Multifilm valgetest nohikräpparitest.

Gängstaräpist räägitakse Californiaga seoses tihti, aga vähem mainitakse selle piirkonna backpack-hip-hoppi (ehk siis intelligentsemat hip-hoppi, mida ostavad põhiliselt valged indimehed). Mõned aastad tagasi leidis läänerannikul küll aset täiesti arvestatav selliste gruppide esiletõus – Jurassic 5, Dilated Peoples, isegi Black Eyed Peas, kes tegid ju paar väga head plaati enne seda, kui nad peast täiesti lolliks läksid. Ugly Duckling on nende veidi vähekuulus väikevend, kelle muusikas on nii lüürilist kummardust kuldaja kuldketimeeste suunas, DJ Premieri stiilis vana kooli scratch-tehnikat kui nutikalt kasutatud jazz-sämpleid, mille kohta küll kahjuks puudub ümbrisel igasugune informatsioon: "Bang for the Buck" laenab bossalikuma bigbänd-jazz’i meeleolud, "Left Behind" meenutab veidi Hancocki "Cantaloupe Islandi" ja "Let It Out" käib funk-jazz’iga ümber umbes samamoodi kui DJ Format. Kahe MC fiktiivses battle’is "Andy vs. Dizzy" on naljavägivalda ja koomikslikku kehkenpüks-uljust ("my style’s off the hook like a dial tone"), ning kogu plaat on nagu mingi multifilm, milles seiklevad need kolm valget nohik-kutti, kelle puhul tundub olevat kindlustatud auväärne koht selliste valgete räppgruppide kõrval nagu Beastie Boys ja 3rd Bass. 8

Tristan Priimägi

Yeah Yeah Yeahs
"Show Your Bones"
(Polydor)

Karen O on kahjuks laulma hakkanud.

Kuulan ja üsna nõutuks võtab. Ma ei suuda seda albumit kuidagi konteksti sobitada. Mis ta siis õigupoolest on? Katse kuhugi edasi liikuda, areneda? Püüd teha eelmisele albumile lollikindlalt väärikas järg? Mõlemat korraga?

Ma mäletan väga hästi, kuidas kolme aasta tagune "Fever To Tell" mind läbi raputas. Ning oodata teist samasugust lööki vastu kõrvu oli ilmselgelt naiivne. Aga ikkagi – mingid ootused olid.

Hästi. "Show Your Bones" on teistsugune. Lepime tõigaga, et Karen O on hakanud karjumise asemel laulma. Nendime, et tegelikult kõlavad Nick Zinneri akustilised kitarripartiid huvitavalt. Tunneme ära kõik need kantri, elektro, fanki, avangardi, pomproki, kingapõrnitsemise ja kurat-teab-mis-veel mõjutused. Tunnustame, et "Dudley" on fantastiline ballaad, et "Mysteries" võiks vabalt olla ka Social Distortioni repertuaaris, et "Gold Lion" kõlab nagu mõne kantrimamma austusavaldus Freddie Mercuryle.

Tähendab, et mind piinab küsimus, kas kriitikud mitte eelmise albumi ülistamisega YYY-le liiga ei teinud? Noh, ootused kruviti nii kõrgele, et "Show Your Bones" on igal juhul läbikukkumine. Isegi siis, kui tegemist on igati õnnestunud plaadiga. Keegi lihtsalt ei usu seda. Oodati ju Midagi Suurt ja nüüd siis äkki See? Ehk oleks olnud parem, kui YYY olekski jäänud suvaliseks bändiks ilma ootuste ja illusioonideta. Ilma kohustuseta teha Midagi Suurt.

Ma pean siinkohal silmas, et viimase viie aasta jooksul on meil olnud võimalus jälgida, kuidas The Strokes järjekindlalt stagneerub, The Hives parodeerib üha rohkem iseennast ning Black Rebel Motorcycle Club püüab teha midagi täiesti teistsugust. Aga ma ei tea, kuhu sobiks selles valemis YYY. Ehk teisele poole võrdusmärki? 6

Mart Niineste

Queensryche
"Operation: Mindcrime II"
(Rhino)

Veel üks heavy metal’i katse hiilgust taastada.

Otsus kirjutada järg üheks läbi aegade parimaks peetavale kontseptsioonalbumile "Operation Mindcrime" on ühest küljest loogiline viimaste aastate hard-rock’i ja heavy- metali maailma raputanud comeback’ide ning algkoosseisude kogunemiste taustal; teisalt on katse taaselustada seda õhkkonda, milles Queensryche’i mainele alus pandi, pigem meeleheitlik ja pakun, et ka lootusetu.

Miski pole enam endine, kui kunagi oli ansamblil võimalik olla esmakõndija värskelt sadanud lumel, siis tänaseks on see lumi ammugi pori ja lörtsi seguks tambitud. Nii et kui "OM1" oli mitmekihilisusest hoolimata äärmiselt loogiline ja sundimatu plaat, siis täna kirjutab Queensryche (või pigem uus kitarrist Mike Stone koos produtsent Jason Slateriga?) väga närvilist muusikat, kus lugude salmiosad on suurte raskustega eristatavad refräänidest ja eri lugude refräänid omakorda üksteisest. Seda tüüpi albumitele on üldiselt omane järkjärguline avanemine korduvate kuulamiste käigus ja muidugi jääb võimalus heliteose libretosse kaevuda, kuid "OM1" või sellele vääriline partner ei ole tema mitte. 6

Andri Riid