Kui Mark midagi näituste jaoks parajasti ei sünnita, sünnitab ta trendilehtede esikaasi. Tema viimase aja slõugan on tagasihoidlik. Ta ütleb: „Eee… Mis ma ikka… Teen tööd ja…“ Peale mõningast vaheaega tema kunstilistes väljaastumistes tähendab see ilmselt, et midagi uut on sündimas.

Ausalt öelda olin ma sutsu hämmastunud, kui nimelt minult Margist lugu telliti… Sest kes ma siuke üldse olen? Ühelgi Raidpere fotonäitusel pole käinud, tema kaunitest kunstidest pole mul õrna aimugi (üldse ma kardan kunsti, sest nagu kadund Suumannigi “haarab mind hirm näha hunnikut põrandal”); ballett, kus ta oma videoid teeb, mulle oma saladusi ei reeda ning tema igasugu imelikke tuttavaid ma ka ei tunne. Õieti – trajektoorid ei ristu, sest mina – vaadake – istun sel ajal mingis Kopli morbiidses urkas ja silitan kokatädi svammile sarnanevat kassi, kui Margi seltskond kusagil Naitmännis, Pederastide Pannkoogibaaris või mine tea millises klamuuripleisis sinist kokteili limpsib.

Eks sellega ole ka Margi kohta juba üht-teist öeldud.

Kuigi, mis seal salata, olen Margiga sattunud isegi mingitesse kummalistesse kohtadesse, G-punkt näiteks (misasi on G-punkt, küsis sõbranna Senna, endal silmad suured), kus lesbide tantsima kutsumine tähendab seda, et sind vastikuks perverdiks sõimatakse.

Samas ei maksa mõelda, et Mark on mingi tavaline lilla snoob või midagi. Ei ole. On plastiline tüüp, kes kohandab pigem olukorda, mitte ei lase olukorral ennast kohandada.

Asi on selles, et inimesena tean ma teda ju küll, sõber või nii… Meenutades samal ajal Parmas Elo-Liisi ütlust: “Sõbrad olete te ainult viinaklaasi taga”. Aga et Margi sõnutsi möödubki enamus meie aega klaasi taga, saabub aastate jooksul teatud pädevus, äratundmine, mis enam ei lahku.

Nüüd on ainuke viga veel see, et ma pole sattunud Margi uude koju, mida ta jagab koos juba eelmainitud Elo-Liisi ja (nagu minuni jõudnud teated väidavad) hulga närviliste hiirte ja läbilaskva katusega.

No ja Mark on ju teinud KesKusile fotolavastusi nii et tapab, järjekindel, nagu ta on, sundinud üht kunagist salakaubavedajat hea foto saamiseks Vabaõhumuuseumis hilissügisel üle kägiseva tara hüppama või siis pildistanud Pailaps Kaid peksasaanud naisena sellises võtmes, et valminud fotosid vaadates võin siiamaani käsi südamel öelda: nii jälki naist ei tohiks olemas olla. Või fotostanud seeriat moekunstik Anu “Rosin” Aaremäe isalt näpatud Wabariigi lipu taustal, millele me eelneval ööl salaja punase suure haakristi peale kleepisime ja mis šokeeris häid, kuid rumalavõitu soome kolleege.

Minu meelest näitabki Margi mitmelist nägu võibolla kõige enam see, kuidas ta erinevaid asju pildistab. KesKusi jõhkrad lavastused oleks siinkohal nagu üks äärmus ja mingid trendikad esikaaned teine. Sest olgem ausad – need maailmad omavahel tavaelus ju kokku ei põrka. Aga Margil on mõlema kosmose jaoks oma käekiri, seda peab ütlema.

2. remark

Mind muidugi huvitab eelkõige see stuudiofotode tegemine ja et asjast (ja Margist) üldse aru saada, otsustame teda mingis stuudios pildistada. Ta enda juhtimisel enesestmõista, et midagi ikka äratuntavalt pildi peale ka jääks.

Kõigepealt ostame Stockmanist 144 kaadri jagu filmi, et saada kätte need paar närust kaadrit, mida siinjuures imetleda võite (“Võtame mustvalget, see on algajale kohasem," ironiseerib Mark) ja siirdume kuhugi, mis minu kujutelmade kohaselt stuudioga küll ei sarnane, sest olen neid asju (tänu Venemaa pildistajatele) alati ette kujutanud räpase põranda, hunniku tühjade pudelite, poolikute kalakonservide ning kindlasti veel kellegi indiviidiga nurgas, kes vedeleb puhvaika all ja pole päriselt ärganud.

“Jaa, Juku-Kalle”, ütleb Mark (norib, tõhk), “just  s e l l i s e d  ongi stuudiod, kus pildistatakse  n a i s t e ajakirjade esikaasi”.

Mark mõõdab tükk aega valgust, palub mul näppida mingeid nuppe, mille tagajärjel sigineb ruumi välk, teeb veel kümme arusaamatut liigutust… ja siis veel kümme.

Seejärel teeb ta suitsu.

Kui ma hakkan Marki pildistama, avastan, et, kuulge – see on ju  n i i  lihtne… kui sulle antakse fotoaparaat, mille kõik vastikud vidinad on paika keeratud ja sul tuleb ainult tulistada: pauh-pauh-pauh-pauh!!! Lahe värk. Aeled maas ringi, lobised peakangelasega ja ise mängid muudkui midagi, mis sarnaneb arvutimängule või vabadussõjale. Ja mõtled samas, et: ai sa kurat! Nüüd tuli vist küll midagi lahedat!

Pauh! Pauh-pauh-pauh!

3. remark

Marki peetakse muidugi väga heaks kunstnikuks ja eks ta ole ka. Minu jaoks, tõsi küll, nati õõvastav – mitte Mark inimesena, vaid sellena, kellena ta on end tembeldanud oma autoportreelikele fotodele. See on kaunis haige värk. Ise pildistab, ise seisab paljalt masendava tundekraadiga piltidel, käed koniauke täis, kogu kompa ebaesteetiliseks aetud kehaga eesotsas tuletab meelde juudi ahjueelset staadiumi või Ukraina näljahäda… Kurb on ja kole ja kuidagi vastikult alastikiskuvalt traagiline.

Kunst… Jah, muidugi…

Kurat, foto on selles suhtes kirjandustükist tunduvalt ilgem žanr, viimases võid sa lugedes vähemalt autoriga vaielda, et “ei ole sul kuradil õigus, mis sa plärad”. Aga foto… Katsu sa vaielda alasti mustvalge Margiga, kes on pildil külm kui surnud konn ja ei reeda grammi eestki, mida ta täpselt  i s e  parajasti mõtleb. Muidugi, kogu pildist õhkuva segase hoovuse võib ära rikkuda (ja rikubki) poollollakas kuraator, kes võtab näruse pastaka ja hakkab kontseptsiooni lahti seletama. Käigu põrgu. Head kunsti pole võimalik lahti seletada, no ei ole niimoodi vaja teha, söö see kunst või ära ja situ välja justkui ajulage Toomik.

Sestap – vaadates nüüd takkajärgi kõiki Margi näituste töid, mida ta tõi mulle inetult krabisevas pruunis paberkotis – hoidun ma kirjeldamatu hirmuga heitmast pilku Liivranna või kellegi jutule, mis käib pildi  k o h t a.

Aitab.

Tundest piisab küll, ma juba kujutangi ette: kui halva tujuga õlut juues mõnd Margi pildiseeriat vaadata, võib õhtu lõppeda nii, et lõpuks on vaatajal nöör paelaga kaelas.

Naljakal kombel ei kehti see tapamaja eeskoja fiiling  k a h j u k s  tema moepiltide kohta… Mõelge kui punk oleks taoline värk näiteks Tervisetrendi esikaanel.

4. remark

Kuidas inimest ikkagi ära tunda? Tavaliselt – laiendi ja arusaadavuse huvides – võrreldakse teda kellegi teisega. Meil juhtus see asi minema aga hoopis isemoodi. Mäletan, aastat paar tagasi, kui vedelesin koos Margi ja Pailaps Kaiga Piiteris “Saigonis”, mängisime me kuus tundi sellist mängu, et võrdlesime üksteist kõikvõimalike eluta ja elusate nähtustega. Ja tulemused Margi kohta on siin.

Kes on Mark?

Kui Mark oleks mingi korteri osa, oleks ta buduaar.

Kui Mark oleks mingi liiklusvahend, oleks ta võrr.

Kui Mark oleks mingi muusikastiil, oleks ta estraad.

Kui Mark oleks mingi ilmastikunähtus, oleks ta udu.

Kui Mark oleks mingi kehaosa, oleks ta veenid.

Kui Mark oleks mingi emotsioon, oleks ta piinlikkus.

Kui Mark oleks mingi loom, oleks ta mingi lind.

5. remark

Nii me siis jamame stuudios ja ma muudkui pildistan. Praegu on kusagil pool ettenähtud kaadritest läbi ja ma olen aru saanud, et Marki on vaja tulistada sel hetkel, kui ta poosi vahetab, sest nii on põnevam, kuna – vähemalt mul endal – pole võimalik ette arvata, mismoodi asi paberi peal välja nägema hakkab. Kohe tuleb välja veel üks oluline asi: ma ei oska modelliga suhelda. Mark ise pildistab nii, et pildistatav unustab kaamera ära; tõenäoliselt selle jutu tõttu, mida poisil suust välja tuleb. Jutt on sihuke, et modellile jääb järelmaitsena kehasse igati meeldiv tunne, ta ei saa aru, et tegelikult teda segatakse ja ära kasutatakse…

Minuga on kõik vastupidi. Ma oskan küsida nii lolle küsimusi ja nii ebaviisakas vormis, et Margist saab äkitselt Raidpere ja ta läheb endast välja. Siit veel üks tähelepanek: fotograaf peab olema meeldiv inimene. Mõtlen ma. Ja järgmiseks mõtlen veel, et allakirjutanust normaalset fotograafi ei saa, kui, siis ehk ainult mingi keskpärane tandrireporter…

Täielik peavalu, muud midagi.

Minu mäletamist mööda leidis stuudio ukse taga aset järgmine marksism.

“Kule”, ütleb Mark pausi ajal ja imeb koni, “mida sa kotid must? Tahad teha mingi paskvilli teemal, kuidas Juku-Kalle Raid fotograafi lömastas vä?”

Vaat siis, mis võib välja tulla, kui ootamatult zhanri vahetad.

Aga pole midagi. Annab jumal fotoaparaadi, annab ka foto… Kasvõi mustvalge. Kasvõi üheainsa!

(Mark vaidleb hiljem: „Ei olnud sellist lauset. Oli: „Kui sul on plaan minust roomikutega üle sõita, on see õnnestunud. Finito“.

Pedantne poiss. Nagu fotodel, nii ka õllekruusi taga.)

6. remark

See on muidugi ka tore bõliina, kuidas Mark üldse pildistama sattus. Tore bõliina ja tüüpiline bõliina, selles mõttes, et seotud vanemliku generatsiooniga.

Bõliina ise.

Eks olnd juba Margi isagi elupõline amatöörfotograaf ning kibe poissi taga utsitama: tee nüid ka paar pilti, messa jamad! Aga egas poiss polnd sita pealt riisutud, ajas vastu, sest isa pole ju mõtet kuulata, nagu me kõik mäletame. Mis see isa ikka teab, vana inimene! Mark tahtnud hoopis Petta (TPÜ) filmi minna. Õnneks polla ta esimesel korral kohe sisse saand (kuna vastuvõttu tol aastal ei toimund) ja talle meenund fotoaparaat. Läind siis poiss sidekooli tudeerima ja nii see jätkund.

(“Ja siis said keeniuseks?” pakun.

“Nii nad hakkasid mind nimetama”, ütleb Mark mürgiselt ja tuleb kätega kallale.

Kõdistab.)

Järgnend kõikvõimalikku pildistamist kõikvõimalikes zhanrites, mis kesta tänaseni.

(Aga tõsiselt – kui järele mõelda, siis Mark on vist tõesti kõigis zhanrites omamoodi käsi. Kui ehk uudistereportaazh välja arvata, mida ta teinud pole. “Ma tõesti ei saa aru, miks mulle sellist asja pakutud pole," laiutab ta käsi, “ma saaksin kindlasti väga hästi hakkama."

Suflöörteksti – tegelikult pole Margi repliigid mitte arrogantsed ja ülbed, vaid pigem eneseiroonilised. Või ennast kontrollivad. Üldse, aeg-ajalt käitub ta nii, nagu kardaks vestluspartnerit. Sel puhul kommenteerib ta midagi just sellise kõvadusega, et tekstist pole võimalik aru saada, aga näha on, et midagi öeldi. Küsimuse peale: “Mäsasja” vastab Mark siis: “Ah, ei midagi”. Ja nii jääb. Seejärel süüvib ta õlleklaasi, ehkki pärast süüdistab: “No kule, ma oleks ju rääkinud, aga te ei andnud mulle  s õ n a!”)

7. remark

Jah, ja loomulikult videod – ehk seepärast, et Mark on kaunis püsimatu, ei viitsi ainult ühe värgiga tegeleda. Igav hakkab. Mulle helistati ükspäev ja paluti lahkesti kuhugi Soolalattu, et seal mingit Margi filmindust vahtida. Mis ma tegin? Desertöör olen ja kardan videokunsti.

Margil muidugi oli videokunst ka tavlisel VHS-il, ta kunstib seal vange, kümmet vangi korraga. Ma mõtlen, et paljud on seda Rotermannis näinud, sellest on kirjutatud. Margi videote sees võib peituda üllatusküpsis, mis sööjat hammustab. Siin ka: ma olen vange ennegi lähedalt täheldanud, aga igal juhul mitte kunagi niimoodi. Nad olid ekraanil sisuliselt tükkideks tehtud, ilmetejadaks ning Mark pani neid uuesti kokku,uhh, vastik on vaadata nii lähedalt võõrast kurjategijat. Kekutavad, edvistavad, ausalt, nagu teismelised eneseimetlejad võlupeegli ees (ma saan aru, et selle asja nimi on tõenäoliselt montaaž, aga ikkagi) – huvitav, keda nad seal peeglis küll ise näevad? Hoopis teine kuvand kui kusagil Rummu vangla reaalsuses, kuhu ma Navitrolla põlevas autos ükskord sõitsin ja kus nad laiutava toolidel ja ütlevad „Äää, midä???“

Üldse on Mark nagu väike poiss ema kalli äratuskellaga, mille osakestest saab palju põnevamaid asju ehitada. Seni kuni emal närvid korras on, ei juhtu midagi.

Ma kujutan ette, kuidas Mark võiks mingile vene pändile video teha, seda saaks siis MTV-s näidata ning pärast kokku lugeda, paljud noortest endal veenid läbi nüsisid.

Vaadake, asi on lihtsalt selles, et  m õ n i  kunst nõuab karastunud hinge – hoolimata isegi sellest, et ta vaadata kõlbab.

Viimane remark

Kui 144 kaadrit pildistatud, pärib Mark (nagu mulle tundub, vähimagi huvita): “Noh, kuidas läks? Mis sa arvad?” Huvipuudust ta muidugi ainult teeskleb, tegemist on erakordselt edeva indiviidiga – tõsi küll, edvikuga, kelle edevus elab tihtipeale rohkem sissepoole või tema piltides, mitte kusagil vestlusringis.

Mina ei oska midagi vastata. Misasja ma talle ütlen, mõtlen.

Verbaalse maailmaga on Margil naljakas suhe – ta ise väidab, et ei oska rääkida. Et kui alustab mingit mõtet, libiseb selle ots haardeulatusest ära ning mõttest saab midagi laialivalguvat, kust paistab juba uus niidike, mil pole eelmise teemaga mingit seost.

Ehk ongi parem.

Mis sa ikka räägid, hea Mark, sõnu usub niikuinii (kõige rohkem) ainult pool inimestest. Parem pildista… Silmad ei ole tihtipeale suutelised tõe ja vale vahet tegema, see on sinu ilmne suhtluseelis, mida alati kadestama jään.

Sünd. 1975

Näitused:

1997 “Persona” Ühisnäitus Rotermanni Soolalaos Tallinnas, fotod

         “Io” Isiknäitus galeriis “Vaal” Tallinnas, fotod

1998 “Mäng neljal käel” Isiknäitus koos Ene-Liis Semperiga Rotermanni Soolalaos., fotod

         “Portreed” Isiknäitus galeriis “Vaal”, fotod

1999 “M.O.O.D.” Ühisnäitus Rotermanni Soolalaos, fotod

         “Together Again?” Ühisnäitus Arhusis, fotod

         “Ars Baltica. Can You Hear Me?” fototriennal, Kiel, Vilnius, Bergen jm., fotod

2000 “Red” Ühisnäitus Mustpeade Majas, fotod         

2001 “goEurope. The Kaleidoscopic Eye” Ühisnäitus Braunschweigis, fotod

         “Sybaris” Biennaal Szczecinis, video

2002 “Tallinn” Isiknäitus Kanuti Gildi hoones Tallinnas, fotod

         “Closing the Distance” Ühisnäitus Gdanskis, fotod

2003 “Kapital” Ühisnäitus EKM ruumes, fotod

         “Moscow Art Fair” Eesti ühisnäitus Moskvas, fotod

         “Viimane kangelane” Ühisnäitus Rotermanni Soolalaos, Tallinn, fotod ja video

         “(un)dressed. Body in the Baltic Photo Art. Vol.2” Ühisnäitus, Giedre Bartelt Gallery, Berliin, fotod

2004 “Similar Spaces” Ühisnäitus , House of Commons, London, fotod

Tööd teatris:

2002 “Fluxus” (lav. Teet Kask, "Vanemuine", fotod ja videod)

2003 “Opera” (R. Rannapi kontserdikava, video)

         “Mandragora” (lav. Jaanus Rohumaa, Linnateater, fotod ja videod)

Tööd ajakirjanduses alates 1995: “Stiil”, “KesKus”, “Wasp & Caterpillar” jm.

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 1998.