Arhitektuur on intrigeeriv teema. Kui muudest kunstivaldkondadest võib rääkida ilma emotsioonideta ja kiita või laita mingeid nähtusi nagu muuseas, siis arhitektuurist rääkides löövad vähegi teadlike (ja mitteteadlike) arutlejate seas kired kiiresti lõkkele.

Arhitektuur on meie kõigi oma, oleme meid ümbritseva keskkonna vangid, samal ajal kui teised kunstivaldkonnad vinduvad omaenese mahlas ja fänniklubide lembuses. Lisaks positiivsele kaasaelamisele toob see sageli kaasa ka kriitikatulva, mis kipub võimenduma pöördvõrdeliselt asjatundlikkusega. Nii on ajakirjanduses ja rahvasuus rohket kriitikat pälvinud suhteliselt tihedast ja kompaktsest elamukvartalist omaaegse ETKVLi staadionil tegelikkuses kujunemas mõnus ja turvaline oaas, mille sisemist rahu ja privaatsust ei saagi tunnetada autodes möödatuhisevad pahurad kriitikud.

Kõik ei ole kaugeltki hästi korda läinud ja suur osa kriitikat on igati õigustatud. Ebaõnnestumised kesklinnas on kõige valusamad. Jättes kõrvale ühiskonna poolt üksmeelselt hukkamõistetud Viru keskuse ülepaisutatud mahud, on sügavalt kahju Tartu maantee läbimurret ääristavate hoonete keskpärasest tasemest, asukohta silmas pidades oleks eeldanud tipptaset. Samas võib siirast rõõmu tunda tõeliselt tipptasemega arhitektuuri kontsentratsiooni üle Laikmaa, Tartu maantee, Rävala puiestee ja Gonsiori tänava sõlmes. Kahjuks põrkub see arhitektuuriidüll jõhkralt vastu Viru keskuse ühendusgaleriid.

Ühtegi halba sõna ei ole kuulda olnud Narva maantee ja Hobujaama tänava nurgale kerkiva, naabritega raskesti haakuva rannaliku imagoga hotelli kohta vastupidi kõrvalasuva Künnapu-Padriku ETKVLi maja töötlusele. Ometi on mitmetele juriidilistele ja eetilistele patustamistele vaatamata viimase kuvand linnapildis oluliselt positiivsem.

Vene aeg jättis pealinna arhitektuurimaastikule avara potentsiaaliga tegevusvälja. Meie õnneks ehitati ääremaadel ja linna paremad platsid jäid puutumata. See on loonud eelduse põnevateks arenguteks, mis Rotermanni kvartalis juba jõudsalt realiseerumas.

Kui veel 80ndate lõpus kaikus üle maa hüüe "Peatage Lasnamäe!", mida võimendas meie kunstikorüfee Lapini üleskutse see kõikide pahede allikas maamunalt hoopis maha pühkida, siis 15 aastat hiljem nähakse Lasnamäed heatahtlikus arengus, kuhu mõnede uljaste ideede valguses koonduvad kogu Põhja-Euroopa turismi- ja lõbustusmajanduse jõujooned. Tohutud võimalused on peidus sadamaalal. Kui unistada, siis suurelt, hoides silme ees kuvandit Barcelonast. Arendajate arvatav meelispilt kortermajadest vaheldumisi veekeskustega jääb selgelt lahjaks.

Rõõmustavalt torkab silma uute kooli- ja spordihoonete kõrge tase. Linnamäe põhikool, Tamjärve kool, Pirita kooli laiendus, äsja valminud Viimsi uus koolihoone, Pärnu kesklinna spordihoone, Kuressaare Spordi- ja Tervisekeskus, Lasnamäe kergejõustikuhall, Rakvere spordihoone - see loetelu ei ole ilmselt ammendav võtmaks kokku meie arhitektuuri küpset taset, kuid väljendab ilmekalt selle tarka sotsiaalset suunitlust.

Meie väikeelamurajoonides ringi vaadates on siiski põhjust soovida enamat. Võiks arvata, et vaid 5-10 protsenti ehitatud majadest sisaldavad endas arhitektuurset kapitali. Enamasti on tegemist tüüpprojektidest ja mugandustest kokku pandud toodanguga. Selles osas oleme Soomele ja Ameerikale järele jõudnud. Mass ehitust elamuehituse osas suunavad valdavalt kinnisvaravahendajad. Hajutatud arendustegevuse tõttu ei pääse mõjule lokaalsed õnnestunud näited, mida ei olegi nii vähe.

Muutused arhitektuurivallas ületavad lugematuid kordi muudatusi teistes kunstiharudes. See lähtub eelkõige arhitektuuriõppe globaliseerumisest ja ideede üleilmsest levikust. Kuid ei ole arhitektuuri ilma ehituseta. Nii on muutuse oluliseks indikaatoriks uute materjalide, tehnoloogiate, töövõtete ja juhtimise omandamine.

Lisaks poliitilistele muutustele on vaja õppida head arhitektuuri ära tundma. Kindel märk on see, kui selle sees ja keskel viibides on ääretult hea olla ja hinges löövad helisema kellukesed. Selliste hetkede äratundmiseks peab valmis olema ja kindlasti on neid tulevikus aina enam.

Viimase 15 aasta parim arhitektuuriteos

Mardi talu Saaremaal
(Jüri Okas, 2002)
10 häält

"Kaabalik kuup" ja "filigraanparkla" - Jõe 4a, Transgroup Investi büroohoone Tallinnas
(Urmas Lõoke, 2005)
7

Ferrumi kaubanduskeskuse hoone Kuressaares
(Andres Alver, Tiit Trummal, Tarmo Laht, Indrek Rünkla, Ulla Mets, 2002)
6

KUMU Kunstimuuseum
(Pekka Vapaavuori, 2005)
6

Lootsi 3a korterelamu Tallinnas
(Hanno Grossschmidt, kaasa töötas Tomomi Hayashi, 2005)
6

City Plaza Tallinnas
(Andres Alver, Tiit Trummal, Martin Melioranski, Indrek Rünkla, 2005)
5

Okupatsioonide muuseum
(Indrek Peil, Siiri Vallner, kaasa töötas Tomomi Hayashi 2003)
4

Pärnu kesklinna koolide võimla
(Katrin Koov, Kaire Nõmm, Heidi Urb, Siiri Vallner, 2005)
4

De la Gardie kaubamaja
(Andres Alver, Tiit Trummal, Tarmo Laht, 2000)
4

Lasnamäe spordihoone
(Siiri Vallner, Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi, 2003)
4

TTP büroohoone Tallinnas
(Meelis Press, 2005)
4

Vastasid arhitektid Hanno Grossschmidt, Priit Hamer, Ilmar Jalas, Jüri Lass, Ra Luhse, Karli Luik, Margit Mutso, Martti Preem, Laila Põdra, Enn Rajasaar, Kalle Vellevoog, Ike Volkov; arhitektuuribürood KOKO, Masso, Pluss ja arhitektuuriteadlane Krista Kodres. Kuna enamik vastajad ei saatnud nimekirja paremusjärjestuses, sai otsustavaks kogunenud häälte arv. Ära nimetati 75 teost.

Arhitektuurialane diskussioon

Viru keskus

Linnaehituslik häbiplekk

Viru "väljak" Tallinnas
Tartu Kaubamaja
Tallinna sadama-ala (Norde Centrum jms)

Koostas Karin Paulus.