29.10.2007, 00:00
150 filmi Odessast Kiievini
26. septembrist 6. oktoobrini peeti Mustal merel neljateistkümnendat korda rahvusvahelist animatsioonifestivali KROK. Seekordsel KROKil žüriisse kuulunud Rao Heidmetsa festivalimuljeid päris Jaan Ruus.
Festival toimub vaheldumisi kahes riigis, Venemaal ja
Ukrainas. Festivali omapäraks on see, et see leiab alati aset laeva peal.
Ukrainas sõidab laev Odessast Kiievisse ja Venemaal Moskvast Peterburi.
Kunagi pakkus Priit Pärn, et Tallinnas saaks animafestivali teha laeval Tallinn-Helsingi...
See idee ongi seal materialiseerunud. Minul oli see neljas kord KROKi festivalil käia ja ma jumaldan seda. Tead väga hästi, kuidas festivalid välja näevad. Sõidad näiteks Saksamaale Stuttgarti, igaüks elab eri hotellis. Sa ei näe enamikku festivalikülalisi. Lõpuks saad teada, et elasid samal korrusel kolleegiga, kellega oleksid tahtnud suhelda, kuid ei teadnud seda. Aga laeva peal – festival kestab kümme-üksteist päeva – on kõik festivalikülalised, kokku nii 400 inimest, ja nad ei saa maha minna. Ainult siis, kui laev on juhtumisi kaldal. Aga enamik aega ollakse vee peal.
Seltskond on kokku laulatatud.
Kui oled suures linnas, Annecys või Stuttgardis, lähed vahel näitusesaali, selle asemel et minna kinno. Aga reisilaeval nimega Tarass Ševtšenko sa nii ei tee. See on mõnus puhkus, söödetakse hästi ja palju filmitegijaid on kohal. Kui oled nendega sõbraks saanud, tahad näha ka nende filme.
Programm oli kataloogi järgi väga ulatuslik?
Programm oli hästi pikk. 150 filmi on natuke palju. No ütleme, väsitav oli. 150 filmi läbivaidlemine venelastega, kes tahavad õudselt palju rääkida iga filmi kohta, võtab meeletu aja. Tundub, et kõik on ära räägitud, ja seesama jutt hakkab otsast peale. Mina ütlesin, et kuulge, me just alles lõpetasime jutu, et see on hea film, ja nüüd te hakkate otsast peale, et kas see on ikka hea film.
Võistluskategooriaid oli kuus, kas üksainus žürii vaatas kõike?
Üks žürii jah. Viis liiget. Žürii esimees oli Igor Kovalyov, Ameerikasse läinud ja seal kuulsaks saanud ukrainlane. Teised olid samuti Ukrainast pärit, Prantsusmaal tegutsev Alexandre Boubnov, Jaapanist Sayoko Kinoshita, Eestist mina ja Venemaalt Valentin Olšvang.
Võistluskategooriad olid jaotatud filmi pikkuse järgi ning eraldi olid laste- ja reklaamfilmid?
Jah, ja veel teleseriaalid. Sel festivalil lisandus ka üks uus preemia. Suvel suri Moskva animatsioonikuulsus Aleksandr Tatarski ja Piloodi stuudio lõi tema mälestuseks preemia Plastiliinist Vares – “Za võšii pilotaž”. Preemiad jaotusid tähtsuse poolest nii, et grand prix oli kõige vingem, järgmine oli Tatarski oma, siis tulid kolm žürii eripreemiat.
Milline film võitis grand prix’?
Kõigepealt ütleks niipalju, et enne kui ühtegi filmi olime näinud, istus žürii kokku ja otsustasime, et üritame olla poliitikavabad – ei jaga preemiaid poliitilisel alusel – ja otsida filmi, mis oleks kunst ja esindaks midagi uut. Sellega seondub minu jaoks ka grand prix’ võitnud film. Selle pealkiri on “Õed Pearce’id” (The Pearce Sisters, Suurbritannia 2007). Kui selleni jõudsime, ütlesin kohe, et see film on minu jaoks grand prix’d väärt. Ja sama ütles Kovalyov. Kusjuures kaks ülejäänud vene meest ütlesid, et ei... Inimestel on erinev maitse. Ja vene inimene on ikka enam lüüriline, kellele konkreetne asi ei lähe peale. Aga filmist. Kaks kohutavalt koledat vana naist elasid mere ääres ja püüdsid kala – nad olid tõeliselt koledad. Läksid paadiga merele ja nägid, et meremees upub. Tõmbas id mehe paati, viisid koju. Kui mees söögilauas toibus ja nägi kaht kohutavalt koledat õde, röögatas ta, kargas laua tagant püsti, jooksis merre tagasi ja uppus seal ikkagi ära. Naised said ta kätte paar päeva hiljem, meri uhtus ta kaldale, naised viisid mehe koju ja lükkasid oma suitsuahju. Suitsutasid ta ära. Lõpukaadris oli naistel kaetud korralik lõunasöögilaud, mehel käes pokaal. Ja lauas oli palju selliseid surnud suitsutatud meremehi.
Võib-olla võis ette heita, et see oli natuke koomiksi moodi, klassikaline joonisfilm, aga graafika oli omapärane. Varem ei olnud sellist näinud.
Kas Ukraina film auhinda ei saanudki?
Igaüks rääkis sellest filmist, mis talle hingelähedane. Eeldasin, et välisukrainlased Boubnov ja Kovalyov jälgivad Ukraina programmi ja mõni Ukraina film (andsime lisaks viiele põhipreemiale veel 17 diplomit) võiks ju ka auhinna saada. Hiljem selgus, et mitte ükski Ukraina film ei saanud midagi. Tähendab, mitte kellelegi ei jäänud silma ükski Ukraina film. Festivali direktriss oli mitte pahane, aga sügavalt kurb. Mõistan teda täiesti, sest kui ta peab rahastajaid otsides ütlema, et ükski Ukraina film ei võitnud, siis on tal probleeme. Tal oleks palju lihtsam öelda, et Ukraina film sai grand prix’ ja raha tuleks hõlpsamalt. Olnuks Ukraina poiste probleem trügida üks Ukraina film vähemalt diplomi peale.
Läti ja Leedu animatsioon?
Tead, Lätist on animafestivalidel olnud pikka aega üks ja sama film olnud, kalamehest, kes käib jää peal talipüüki tegemas. Selle režissööri näen ka igal pool, Vladimir Leschiov on Läti venelane, hästi lahe poiss. Mitu aastat tagasi oli ta sellega Riia Arsenali festivalil, kevadel Stuttgardis. Jääb mulje, et Lätis on üks film, mida igal pool tiirutatakse. Aga film ei ole paha. Leedust oli üks film, aga see ei jäänud meelde.
Ja nüüd jõuame Eesti juurde.
Kuigi žürii pidi olema poliitikavaba, on ikkagi nii, et kui istun žüriis ja on hulganisti Eesti filme, siis loomulikult tahaks kõigest hingest, et Eesti film saaks preemia. Ja enamgi: kui vaatad filmide taset, siis meie filmidel on täielik õigus preemiaid saada, nad on kõik hästi tehtud, läbi imbunud professionaalsusest. Kõik neis on professionaalne, võrreldes enamikuga, mis logisevad ja on diletantlikud. Animatsiooni tehakse ju ühe mehe kodustuudios. Isa teeb nukud ja ema õmbleb riided ja vanaema läks kodust ära, tema toas filmitakse. Ma ekstra ei trüginud, aga ma olen üldiselt aldis Eesti filmi torkima, ja nad olid head. Iga päeva lõpul hääletasime žüriis lihthäälteenamusega filme välja, et lõpuks jääks vähem. Olin kõikide Eesti filmide poolt ja selles mõttes ei oska ma öelda, oli see poliitiline või ei, aga filmid olid lihtsalt head. Aga näiteks Mati Küti “Une instituut“ ja Hardi Volmeri “Lõpuõhtu” ja ka Kaspar Jancise “Maraton” ei läinud sugugi peale. Häälteenamusega läksid nad järjest välja, kuni Riho Undi “Vennad Karusüdamed” jäi ainsana alles. Siis tuli mul ikkagi teha veidi pressingut ja film sai päris hea preemia: žürii kolmest eriauhinnast (parim naljafilm, parim režii, parim lugu) parima naljafilmi auhinna.
Lastefilm oli ka üks võistluskategooria?
Nukufilm “Miriam merehädas” võistles seal, aga ka kohe pärast vaatamist hääletati väl ja. Kuigi teistega võrreldes oli ta hea.
Mida kujutas endast kategooria “rakendusanimatsioon ja reklaam”?
See jäigi kõige segasemaks. Seal olid lühikesed, nii 15sekundilised animeeritud reklaamid. Sokid või mingi mahl. Oleksime siit võinud saata paremaid. Aga võitis üks venelaste sotsiaalreklaam liikluseeskirjadest, et mine üle tee sebra peal, ja autojuht, ole ettevaatlik, kui jalakäija kõnnib sebral. Võrreldes teistega oli ta nii õpetlik ja vajalik. Meil Eestis oleks seda vaja näidata.
Peaauhind oli 5000 dollarit.
Peaauhind 5000 ja teised 3000 dollarit.
Kust see raha tuli?
Kust auhindade raha tuli, seda öeldi lõputseremoonial. Laeval oli daam nimega Nicole Salomon. Ta on seotud Salomoni suusafirmaga ja tema perekond pani välja auhinnaraha.
Grand prix’l oli ka oma kuju?
Laevakell. Kõik auhinnad olid laevakellad, grand prix suurem ja teised väiksemad. Vasest ja väga hea kõlaga.
Mida festivalid sulle annavad?
Ikka lähed otsima mingit suunda animatsioonis või uusi tuuli. Midagi pööraselt uut ei näinud, mis oleks hinge kinni võtnud ja nii kadedaks teinud, et hakkaks kohe järele tegema. Ja enamik filme olid mul varem nähtud. Hetkel tiirleb animafestivalidel mingi hulk filme, mis koguvad auhindu, ja uusi tuleb vähe juurde.
Olin KROKil ka 1991. aastal ja nägin just seal 21. augustil televiisorist, et Eesti kuulutas ennast iseseisvaks. Istusime laevas ja venelased õnnitlesid meid hästi hapu näoga. Ja pärast kõrtsus ütlesid, et nu zatšem võ eta sdelali. Mis teil siis viga oli, nii tore oli meil koos olla.
Teie olite “tegijad omavahel”, aga kes neid filme üldse näeb, kui mina näiteks tahaksin neid vaadata? Isegi kui jätame Eesti filmid kõrvale?
See on hea küsimus, isegi kui Eesti filme mitte kõrvale jätta. Ma tahaksin küsida, kus sa Eesti filme näed? Ei näe kuskil.
Telekas näeb.
Üks kord. Kui maksumaksja raha eest on film tehtud, siis on nagu kohustus riigiteles üks kord film ära näidata. Aga see on ka kõik, kui sa seekord ei olnud õhtul kodus, teist korda sa ei näe. Kuid ma arvan, et see asi laheneb, sest internet areneb jõudsalt. Kui täna ei taheta veel filme hästi internetti ise üles panna, siis arvan, et juba aasta pärast paneme rõõmuga ise oma filmi ilma rahata internetti üles. Oluline on, et seda nähakse, mitte see, et sa raha teeniksid. Sa ei teeni sellega niikuinii. Aga mõtle, kui hea oleks, kui tuleb tohutu vaatajaskond.
Kunagi pakkus Priit Pärn, et Tallinnas saaks animafestivali teha laeval Tallinn-Helsingi...
See idee ongi seal materialiseerunud. Minul oli see neljas kord KROKi festivalil käia ja ma jumaldan seda. Tead väga hästi, kuidas festivalid välja näevad. Sõidad näiteks Saksamaale Stuttgarti, igaüks elab eri hotellis. Sa ei näe enamikku festivalikülalisi. Lõpuks saad teada, et elasid samal korrusel kolleegiga, kellega oleksid tahtnud suhelda, kuid ei teadnud seda. Aga laeva peal – festival kestab kümme-üksteist päeva – on kõik festivalikülalised, kokku nii 400 inimest, ja nad ei saa maha minna. Ainult siis, kui laev on juhtumisi kaldal. Aga enamik aega ollakse vee peal.
Seltskond on kokku laulatatud.
Kui oled suures linnas, Annecys või Stuttgardis, lähed vahel näitusesaali, selle asemel et minna kinno. Aga reisilaeval nimega Tarass Ševtšenko sa nii ei tee. See on mõnus puhkus, söödetakse hästi ja palju filmitegijaid on kohal. Kui oled nendega sõbraks saanud, tahad näha ka nende filme.
Programm oli kataloogi järgi väga ulatuslik?
Programm oli hästi pikk. 150 filmi on natuke palju. No ütleme, väsitav oli. 150 filmi läbivaidlemine venelastega, kes tahavad õudselt palju rääkida iga filmi kohta, võtab meeletu aja. Tundub, et kõik on ära räägitud, ja seesama jutt hakkab otsast peale. Mina ütlesin, et kuulge, me just alles lõpetasime jutu, et see on hea film, ja nüüd te hakkate otsast peale, et kas see on ikka hea film.
Võistluskategooriaid oli kuus, kas üksainus žürii vaatas kõike?
Üks žürii jah. Viis liiget. Žürii esimees oli Igor Kovalyov, Ameerikasse läinud ja seal kuulsaks saanud ukrainlane. Teised olid samuti Ukrainast pärit, Prantsusmaal tegutsev Alexandre Boubnov, Jaapanist Sayoko Kinoshita, Eestist mina ja Venemaalt Valentin Olšvang.
Võistluskategooriad olid jaotatud filmi pikkuse järgi ning eraldi olid laste- ja reklaamfilmid?
Jah, ja veel teleseriaalid. Sel festivalil lisandus ka üks uus preemia. Suvel suri Moskva animatsioonikuulsus Aleksandr Tatarski ja Piloodi stuudio lõi tema mälestuseks preemia Plastiliinist Vares – “Za võšii pilotaž”. Preemiad jaotusid tähtsuse poolest nii, et grand prix oli kõige vingem, järgmine oli Tatarski oma, siis tulid kolm žürii eripreemiat.
Milline film võitis grand prix’?
Kõigepealt ütleks niipalju, et enne kui ühtegi filmi olime näinud, istus žürii kokku ja otsustasime, et üritame olla poliitikavabad – ei jaga preemiaid poliitilisel alusel – ja otsida filmi, mis oleks kunst ja esindaks midagi uut. Sellega seondub minu jaoks ka grand prix’ võitnud film. Selle pealkiri on “Õed Pearce’id” (The Pearce Sisters, Suurbritannia 2007). Kui selleni jõudsime, ütlesin kohe, et see film on minu jaoks grand prix’d väärt. Ja sama ütles Kovalyov. Kusjuures kaks ülejäänud vene meest ütlesid, et ei... Inimestel on erinev maitse. Ja vene inimene on ikka enam lüüriline, kellele konkreetne asi ei lähe peale. Aga filmist. Kaks kohutavalt koledat vana naist elasid mere ääres ja püüdsid kala – nad olid tõeliselt koledad. Läksid paadiga merele ja nägid, et meremees upub. Tõmbas id mehe paati, viisid koju. Kui mees söögilauas toibus ja nägi kaht kohutavalt koledat õde, röögatas ta, kargas laua tagant püsti, jooksis merre tagasi ja uppus seal ikkagi ära. Naised said ta kätte paar päeva hiljem, meri uhtus ta kaldale, naised viisid mehe koju ja lükkasid oma suitsuahju. Suitsutasid ta ära. Lõpukaadris oli naistel kaetud korralik lõunasöögilaud, mehel käes pokaal. Ja lauas oli palju selliseid surnud suitsutatud meremehi.
Võib-olla võis ette heita, et see oli natuke koomiksi moodi, klassikaline joonisfilm, aga graafika oli omapärane. Varem ei olnud sellist näinud.
Kas Ukraina film auhinda ei saanudki?
Igaüks rääkis sellest filmist, mis talle hingelähedane. Eeldasin, et välisukrainlased Boubnov ja Kovalyov jälgivad Ukraina programmi ja mõni Ukraina film (andsime lisaks viiele põhipreemiale veel 17 diplomit) võiks ju ka auhinna saada. Hiljem selgus, et mitte ükski Ukraina film ei saanud midagi. Tähendab, mitte kellelegi ei jäänud silma ükski Ukraina film. Festivali direktriss oli mitte pahane, aga sügavalt kurb. Mõistan teda täiesti, sest kui ta peab rahastajaid otsides ütlema, et ükski Ukraina film ei võitnud, siis on tal probleeme. Tal oleks palju lihtsam öelda, et Ukraina film sai grand prix’ ja raha tuleks hõlpsamalt. Olnuks Ukraina poiste probleem trügida üks Ukraina film vähemalt diplomi peale.
Läti ja Leedu animatsioon?
Tead, Lätist on animafestivalidel olnud pikka aega üks ja sama film olnud, kalamehest, kes käib jää peal talipüüki tegemas. Selle režissööri näen ka igal pool, Vladimir Leschiov on Läti venelane, hästi lahe poiss. Mitu aastat tagasi oli ta sellega Riia Arsenali festivalil, kevadel Stuttgardis. Jääb mulje, et Lätis on üks film, mida igal pool tiirutatakse. Aga film ei ole paha. Leedust oli üks film, aga see ei jäänud meelde.
Ja nüüd jõuame Eesti juurde.
Kuigi žürii pidi olema poliitikavaba, on ikkagi nii, et kui istun žüriis ja on hulganisti Eesti filme, siis loomulikult tahaks kõigest hingest, et Eesti film saaks preemia. Ja enamgi: kui vaatad filmide taset, siis meie filmidel on täielik õigus preemiaid saada, nad on kõik hästi tehtud, läbi imbunud professionaalsusest. Kõik neis on professionaalne, võrreldes enamikuga, mis logisevad ja on diletantlikud. Animatsiooni tehakse ju ühe mehe kodustuudios. Isa teeb nukud ja ema õmbleb riided ja vanaema läks kodust ära, tema toas filmitakse. Ma ekstra ei trüginud, aga ma olen üldiselt aldis Eesti filmi torkima, ja nad olid head. Iga päeva lõpul hääletasime žüriis lihthäälteenamusega filme välja, et lõpuks jääks vähem. Olin kõikide Eesti filmide poolt ja selles mõttes ei oska ma öelda, oli see poliitiline või ei, aga filmid olid lihtsalt head. Aga näiteks Mati Küti “Une instituut“ ja Hardi Volmeri “Lõpuõhtu” ja ka Kaspar Jancise “Maraton” ei läinud sugugi peale. Häälteenamusega läksid nad järjest välja, kuni Riho Undi “Vennad Karusüdamed” jäi ainsana alles. Siis tuli mul ikkagi teha veidi pressingut ja film sai päris hea preemia: žürii kolmest eriauhinnast (parim naljafilm, parim režii, parim lugu) parima naljafilmi auhinna.
Lastefilm oli ka üks võistluskategooria?
Nukufilm “Miriam merehädas” võistles seal, aga ka kohe pärast vaatamist hääletati väl ja. Kuigi teistega võrreldes oli ta hea.
Mida kujutas endast kategooria “rakendusanimatsioon ja reklaam”?
See jäigi kõige segasemaks. Seal olid lühikesed, nii 15sekundilised animeeritud reklaamid. Sokid või mingi mahl. Oleksime siit võinud saata paremaid. Aga võitis üks venelaste sotsiaalreklaam liikluseeskirjadest, et mine üle tee sebra peal, ja autojuht, ole ettevaatlik, kui jalakäija kõnnib sebral. Võrreldes teistega oli ta nii õpetlik ja vajalik. Meil Eestis oleks seda vaja näidata.
Peaauhind oli 5000 dollarit.
Peaauhind 5000 ja teised 3000 dollarit.
Kust see raha tuli?
Kust auhindade raha tuli, seda öeldi lõputseremoonial. Laeval oli daam nimega Nicole Salomon. Ta on seotud Salomoni suusafirmaga ja tema perekond pani välja auhinnaraha.
Grand prix’l oli ka oma kuju?
Laevakell. Kõik auhinnad olid laevakellad, grand prix suurem ja teised väiksemad. Vasest ja väga hea kõlaga.
Mida festivalid sulle annavad?
Ikka lähed otsima mingit suunda animatsioonis või uusi tuuli. Midagi pööraselt uut ei näinud, mis oleks hinge kinni võtnud ja nii kadedaks teinud, et hakkaks kohe järele tegema. Ja enamik filme olid mul varem nähtud. Hetkel tiirleb animafestivalidel mingi hulk filme, mis koguvad auhindu, ja uusi tuleb vähe juurde.
Olin KROKil ka 1991. aastal ja nägin just seal 21. augustil televiisorist, et Eesti kuulutas ennast iseseisvaks. Istusime laevas ja venelased õnnitlesid meid hästi hapu näoga. Ja pärast kõrtsus ütlesid, et nu zatšem võ eta sdelali. Mis teil siis viga oli, nii tore oli meil koos olla.
Teie olite “tegijad omavahel”, aga kes neid filme üldse näeb, kui mina näiteks tahaksin neid vaadata? Isegi kui jätame Eesti filmid kõrvale?
See on hea küsimus, isegi kui Eesti filme mitte kõrvale jätta. Ma tahaksin küsida, kus sa Eesti filme näed? Ei näe kuskil.
Telekas näeb.
Üks kord. Kui maksumaksja raha eest on film tehtud, siis on nagu kohustus riigiteles üks kord film ära näidata. Aga see on ka kõik, kui sa seekord ei olnud õhtul kodus, teist korda sa ei näe. Kuid ma arvan, et see asi laheneb, sest internet areneb jõudsalt. Kui täna ei taheta veel filme hästi internetti ise üles panna, siis arvan, et juba aasta pärast paneme rõõmuga ise oma filmi ilma rahata internetti üles. Oluline on, et seda nähakse, mitte see, et sa raha teeniksid. Sa ei teeni sellega niikuinii. Aga mõtle, kui hea oleks, kui tuleb tohutu vaatajaskond.
XIV rahvusvahelise animafilmifestivali KROK auhinnad
Grand prix: “Õed Pearce’id” (The Pearce Sisters) Suurbritannia 2007, rež. Luis Cook.
Aleksandr Tatarski preemia: “Hunt-issi” (Wolf Daddy), Lõuna-Korea 2005, rež. Chan Hyung-Yun.
Žürii eriauhinnad: “Armastusavaldus” (Priznanije v ljubvi), Venemaa 2006, rež. Dmitri Geller; “Petja ja hunt” (Peter & the Wolf), Suurbritannia-Poola 2006, rež. Suzie Templeton; “Vennad Karusüdamed”, Eesti 2005, rež. Riho Unt.
Grand prix: “Õed Pearce’id” (The Pearce Sisters) Suurbritannia 2007, rež. Luis Cook.
Aleksandr Tatarski preemia: “Hunt-issi” (Wolf Daddy), Lõuna-Korea 2005, rež. Chan Hyung-Yun.
Žürii eriauhinnad: “Armastusavaldus” (Priznanije v ljubvi), Venemaa 2006, rež. Dmitri Geller; “Petja ja hunt” (Peter & the Wolf), Suurbritannia-Poola 2006, rež. Suzie Templeton; “Vennad Karusüdamed”, Eesti 2005, rež. Riho Unt.