150% Unt
Kui ma veel teatrikriitik olin, siis kasutasin Mati Undi lavastuste kohta pahatihti väljendit “tuntud headuses”. See kirjeldas kindlat taset või vaimuseisu, mingit “undilikkust”. Möödunud aja jooksul on see kahtlemata muutunud. Et aga üks etendus võiks olla nii “undilik”, nagu "Kärbeste saar", seda ma poleks uskunud.
Algmaterjali ümberkirjutamine on alati tema võte olnud; selle käigus toimuvad väikesed, kuid olulised nihked, materjal kodustatakse ja dresseeritakse, lehekülgedele tekivad pisikesed, kuid olulisi signaale andvad märkused.
"Kärbeste saares" astub Unt sammu edasi, siin mängivad suured tekstid, Shakespeare'i "Torm", William Goldingi "Kärbeste jumal", Michel Tournier' "Reede", Jules Verne'i "Saladuslik saar", Alex Garlandi "Rand" ja Homerose "Odüsseia" üksteisega nagu lasteaialapsed; ja vahel võetakse ka luuletused ja lühivormid ja soome kodukaunistusajakiri Avotakka ja Lennart Meri liivakasti. Tüli ei puhkegi. Kõik räägivad kõigiga, kõigil on oma roll.
“Kärbeste saar” on esmapilgul nagu minu ettekujutus asjadest, mida ma pole näinud, näiteks Eesti avangardteatrist (Vanemuine?) umbes 1971. aastal. Noored näitlejad. Teadlikult värviline, agressiivne, kärarikas, kohmakas, naljakas, lammutav. Kõik on veel uus, teater pole pole enam ühemõttelist juttu jutustav masin. Ja teater pole veel tuttav kui raha tootev või põletav masin. Nüüd võib vabalt liikuda, olla korraga jutustav ja fragmentaarne, lõhkuda aja- ja ruumiskaalasid, olla tinglik ja rituaalne. Jutustada korraga mitut lugu ja jõuda seeläbi sügavuse-efektini.
Lavakunstikooli lõpetajate esitatu oli etendus samas õppeprotsessi selge osa, tulvil väikesi ülesandeid, etüüde, trikke, praktilisi harjutusi laulust ja tantsust akrobaatika ja lavavõitluseni. Aga rohkem kui pedagoogiline tekst.
Unt ei kohanda inimesi näidendile, vaid näidendit inimestele/näitlejatele. Ja näitleja saab aru, et teda hinnatakse, sellepärast nad Unti (väidetavalt?) armastavadki. Vähemalt tekib vaatajas ettekujutus sellise "keemia" olemasolust, nähes laval elevust ja kohati lausa kontrollimatut spontaansust. Kirjutatu elustub; ja hoopis teistmoodi, kui lugeja kujutleb.
Esimene vaatus oli eriti naljakas. Nali kulmineerus minu jaoks maniakaalse ja samas oma imagoga hädas oleva Robinsoni (Jaak Teppart) monoloogiga, ja ega Marie Underi "Naissaare sünni" - iseenesest nii tõsine muistendiimitatsioon! - esitus seniilset eidekest etendava Kristel Ellinguga halvem pole. See on samas spetsiifiline nali. Tõsisem tegelane on Caliban (Märt Avandi). Pärismaalane, mats; mitte rullnokk, aga vahel ka. Vahel väga aus, siis aga midagi keerulisemat.
Undi suurte asjade skeemiks on kõige taandamine arhetüüpidele, seejärel nende parodeerimine, mis samas ei hävita algideed. Eneseparoodiani välja, eksponeerib Unt häbenematult kinnisideelisi tegelasi ja kujundeid; ikka siga, meteoriit, koomiline militarist, feministlik beibe, jobu. Kuid skeemid on tõsised. Isegi koomiline Jeesus (ehk valejeesus Christo) on tõsine. Rääkimata Eugenio Montale luuletuse angerjast. Saar on maailmamudel, möllavad lapsed ja merehädalised on maailmamudeli osad. Tõde, pöörasus, ausus, vägivald, konventsioonid ja masside psühholoogia, kõik võtavad sisse oma kohad. Kas Unt ei lähe liiale? Kas skeem ei osutu liialt totaalseks? Kas see ei ole mõtteta moraliseerimine?
Ma arvan, et ei ole. Kättesaadavas vormis esitatud filosoofilisust ei kohta just igal tänaval.
Kui sel tööl on ajalooline paralleel, siis on selleks Evald Hermaküla poolt 80ndate lõpul Draamateatris tehtud “Torm”. Minu jaoks on tähenduslikud ja võrdlustväärivad ka oma lavastuses Prosperot mänginud Hermaküla ja "Kärbeste saare" Prospero (Rasmus Kaljujärv) kui pseudo-Undi roll. Lavastaja ise väidab, et Prosperole kui mängujuhile ja võlurile sellise näo (portreeline grimm, äratuntav kõne- ja liikumismaneer, hundipildiga T-särk) andmine oli näitleja idee. Võibolla ma isegi usun Undi juttu siinkohal. Kuid kes iganes selle idee välja mõtles, tagajärjeks oli täiendav tasand, täiendav kiht, seos nii eesti teatri uuema ajalooga kui ka rõhuasetus “Kärbeste saare” kui personaalse manifesti olemusele. Rohkem selliseid manifeste, või kuidas?
