Ghostface Killah

“Fishscale”

(Def Jam)

Narkodiileri käsiraamat vedelal funk-saundträkil.

Retside lasteaiarühm nimega Wu-Tang Clan on nüüdseks lõplikult laiali, aga peab ütlema, et kogu sellest kambast on Ghostface Killah alati olnud üks mu isiklikke lemmikuid ja “Fishscale” on tõeline töövõit, triumfeeriv naasmine raskekaalu finaali. Muusikaliselt meenutab plaat kõige enam tema teist albumit “Supreme Clientele”, millega sarnaselt ühendab “Fishscale” hüpersürrealistliku lüürika ja laisad obskuursed disko-funk sämplid. Kogu plaat on nagu tänavadiileri õpik – slängist kubisev õpetus, kuidas narkootikume hankida, lõikuda, varjata, transportida, müüa ja tont teab mida veel, ma ei saa aru ju poolest jutust. Aga see, mis kohale jõuab, on lüüriline plahvatus, kirjutamata Hollywoodi blaxploitation-film uskumatutest juhtumitest, mida saadab žanripuhtusele vääriliselt vedel ja veniv funk-saundträkk.

Ja mis kõige hämmastavam, tervel plaadil pole Wu-Trang Clani ihuprodutsent RZA teinud mitte ühtki lugu. Selles mõttes on tegemist tõelise iseseisvusavaldusega mehe poolt, kelle puhul tuli ikka üsna tihti ette seda rewind-nupu vajutamist: kas ma tõesti kuulsin seda? “Fishscale” on kilosed fooliumisse mähitud narkopakid, muuseas. 9
Tristan Priimägi

Neil Young

“Living With War”

(Warner)

Sõjard Bushi vastane. Ja ka tasuta allalaaditav.

Kanada veterani kaubamärgid on kohe äratuntavad. Kõrge ninahääl, sentimentaalsed ja naivistlikuvõitu lookesed – ja kitarr. Kui meeldib, siis meeldib ikka. Kuna eelmine album oli kantri-plaat, siis oligi oodata järjeks käredamat rokikoorega värki. Sisuliseks ajendajaks sedakorda protest Iraagi sõja vastu. Raevunud moosekant heidab president Bushile näkku neid kõige klišeelikumaid sloganeid. Jumalauta, ise ei jaksa küll enam. Võib-olla mõtleks teisiti, kui elaks USAs? Üldiselt olen harjunud sõnu, kui vaja, ignoreerima. Musa on aga mõnus, juhatab meid mehe “Rust Never Sleeps”, “Mirror Ball” jt rokialbumite manu. Toorelt vahetu, ja toimiv. Protestisõnumit n-ö altpoolt toetav “rahva hääl” on tükati päris vahvalt esindatud laulu ja pasunakooridega. 8
Tõnu Pedaru

Pet Shop Boys

“Fundamental”

(Parlophone)

Üheksas objekt samadest legoklotsidest. Efektseim, kuigi mitte üllatav.

Üks briti kriitik väitis, et Pet Shop Boysi edu ja pikaealisus tuleb sellest, et neil on väheütleva väljanägemise ja nõrga häälega laulja. No ma ei tea. Me oleme nendega lihtsalt harjunud. Nad teevad seda mida ikka, aga seekord kuidagi hästi. Küpselt.

Kahtlemata on see oma sound’ilt põnevaim ja keerulisim PSB album. Kui see ka omaette väärtus pole. Produktsioonilegendi Trevor Horni meetodid töötavad ilma eriliste muutusteta ka uuel sajandil. Kas või “Psychologicali” pealtnäha kraftwerklik, aga pisidetaile täis kõla. Nostalgiline vokooder loos “Minimal”. Naturaalsed trummid, keelpillid ja enamikus lugudes Horni enda bassimäng. Frankie Goes to Hollywood tuleb pompöössemail hetkedel meelde. Selle kõrval on ka tagasihoitumat, kuid ikkagi keerukat lähenemist. Horn on ise eriti muutumata pädev ka uuel sajandil, selgub.

Neil Tennant on nüüd 50-le liginev ja aina poliitilisem. Kuigi vihjeliselt, on juttu sõjast, Blairist, ID-kaardist, immigratsioonist. Hedonismi asemel on mure ja kerge pettumus. Ja kel olekski praegu noortepärast naeruväärsust vaja? 7
Tõnu Kaalep

Vind Project

“Vind Project”

(Julm)

Klarnett ja harf. Tagasihoidlik, kohati ka keerukas.

Kui Vind Projecti plaat oleks kuulajale ka esimene, mis kogu maailma jazz’ipärandist käeulatusse satub, ei mõjuks ta eemaletõrjuvalt – vaatamata õppinud jazz’aritele omastele rütmi ja meloodia modulatsioonidele, kordustele ja improvisatsioonidele on Vind Projecti alatoon sugestiivselt mahe, sobides saatjaks heade sõprade seltskonna, õhtuse veinipokaali ja kausitäie mustade viinamarjade kõrvale. Või loen ma seda kõike sisse ja süüdi on kevad, mis ise meeltes soleerima kipub? Ehk siiski mitte, sest plaadi on välja andnud tantsumuusikale ja tantsitavale jazz’ile pühendunud Julm Records, kes hiljuti tõi välja ka lounge-jazz’iga flirtiva Broken Time Orchestra. Klarnetivirtuoos Meelis Vindi Projectile on see plaat aga esimene ja juhuslikkust siin ei hakka kõrva ei esmasel, teisel ega kolmandalgi kuulamisel. Helirännakud on koos lugude pealkirjadega läbimõeldud ja väljapeetud. Õhustik on malbe, sümpaatselt tagasihoidlik, lastes aimata ja aeg-ajalt esile kerkida ka keerukamaid mustreid. Vind Project laseb sul olla, jazz’ilikele keerutustele vaatamata. Olla kas eneses või muusikas – valik on kuulaja oma. Kaasa mõtlemiseks sobib plaat kindlasti. 7
Tõnu Karjatse

Diesler

“Keepie Uppies”

(Tru Thoughts)

Klassikaline Tru Thoughts, võib-olla liigagi.

Diesleri teine album kõlab nagu segu oma Tru Thoughtsi kolleegide muusikast. Quanticu ja Natural Selfi funk ning hip-hop, Nostalgia 77 uitamised laiades jazz’iavarustes ning Maga Bo brasiilia tingel-tangel. Lisaks veel pisike annus kõigi eelnevate suure sõbra, Mr Scruffi ülimalt tantsitavat huumoribiiti. Mis ei tähenda, et Diesleril oma nägu puuduks. Muidu poleks tal ju Tru Thoughtsi lepingut taskus.

Kui osa plaadist kipubki kõlama veidi väsinult (“Day Of Jackalli” klišeelik batucada või Joseph Maliku poolt lauldud “Stylus Rise”, mis viitab liigagi avalikult Bugz In The Atticu paariaastataguste hittide poole), siis leiab siit lugusid, mis kompenseerivad väikese igavuse mitmekordselt. Esimene singel “Charmed” oma toore gruuvi ja Laura Vane’i võimsa vokaaliga on otsekui ajamasinaga tulevikust imporditud r’n’b megahitt. Või siis “Puppy Fat”, mis viib mõtted sellele, kuidas võiks kõlada Run DMC või Beastie Boysi looming ERSO esituses. Tõeliselt tummine. 7
Lauri Tikerpe

Akvarium

“????????? ??????? ???????”

(Misterija Zvuka)
Uus ja eksperimentaalne Akvarium kõlab ikkagi nagu vana hea Akvarium.

Niisiis teatas Akvariumi juht, Vene rock’iisake BG (Boriss Grebenštšikov) viimatise plaadi ilmumisel, et soovis seekord teha teistsugust plaati.

Rohkem eksperimenti, rohkem mängu. Et plaadid, mis olid viimasel ajal enne seda ilmunud, polnud tema hinnangul sugugi halvad, ent paraku liialt ootuspärased.

Jah, pole lihtne olla sauruse mõõtu staar, kelle vanu laule teab pool Venemaad peast.

Publik nõuab seda, millega ta on harjunud, ent endal pole enam liiga huvitav sama vagu künda.

Niisiis ilmus aprillis “????????? ??????? ???????” (“Muretu vene hulgus”).

Esimesed paar lugu, mis siin salata, panevad muigama. Vana hea BG paneb tehno’t! Imelik nagu tümakaga varustet Leonhard Cohen. Vist huvitav. Vist julge. Ent edasi, pärast raputavat algust, suubub viimane Akvariumi plaat ikkagi sellesse sängi, mida tead ja oskad oodata. Keldilikud rütmid segi veneängpoeesiaga, pisut sürri, ja ikka ebaproportsionaalselt palju joomist. Seda hoolimata asjaolust, et plaadi nimi ise nii muretut kulgemist ennustab.
Armas, vana ja hea Akvarium. Las see tehno jääb, BG. 8
Raul Ranne

Hardcore Superstar

“Hardcore Superstar”

(Gp)

Järvakandis esinevad Rootsi glam-rokkarid.

80ndate lõpu Los Angeleses võimutsenud ja seejärel grungelt surmahoobi saanud sleaze rock ilmutab viimastel aastatel elavnemise märke. USAs on taaskogunenud vist pea kõik tolleaegsed tegijad, kuid keskendutakse rohkem tuuritamisele ja vanal rasval liugulaskmisele. Euroopas, kus selline muusikastiil polnud kunagi nii populaarne, on revival-liikumine ka vähem mastaapne, ent märksa sisulisem, sest originaallooming ruulib – Norrast tervitab meid Wig Wam, Soomest Hanoi Rocks ja ehk isegi anomaalne on seda tüüpi artistide suur kontsentratsioon Stockholmi piirkonnas (Backyard Babies, Crash Diet, Gemini Five jt). Viimasesse koolkonda kuulub ka käesolev totra nimega Göteborgi bänd, mille käesolev album on juba neljas ansambli diskograafias.

Visuaalsele küljele rõhuv muusika paistab harva silma sügavusega ja erandiloomega pole tegu ka siinkohal. Põhimõtteliselt on sellele plaadile siiski üks hea laul peidetud, ent selle kokkusaamiseks tuleb hakata lugusid tükeldama, võttes intro, salmi, refrääni ja kitarrisoolo vastavalt lauludest “Kick On The Upperclass”, “My Good Reputation”, “Simple Man” ja “We Don’t Celebrate Sundays”. Ülejäänu on pigem funktsionaalne muusika, mille taustal õlut libistada ja noortele tütarlastele lähenemiskatseid teha. 5
Andri Riid