Trip-hop-pioneeride kokkuvõte.
Pean tunnistama, et mulle best-of’id meeldivad. Mugav ja laisk maitse? Võib-olla tõesti, aga keegi ei saa keelata katkematut naudingut, mille saab Massive Attacki "Collected"-kogumikult – mitte kordagi ei kibele sõrmed next-nuppu otsima, sest see ajarännak koos briti elektroonilise avangardiga on algusest lõpuni emotsionaalselt eripalgeline ja sügav.
Kosmopoliitne maailmamuusika – dub’i, hip-hopi torked vahelduvad unenäoliste eleegiate, lausa hümnidena mõjuvate lugudega, nagu "Teardrop" (kandjaks õrn ja nahavahelepugev The Cocteau Twinsi Elizabeth Fraseri vokaal), või šamanistlik, tuksleva rütmiga transsi keriv "Inertia Creeps"… Kananahk on truuks kaaslaseks tol retkel. Üledoosi hirmu siiski ei teki, kokteil on paraja kangusega.
Plaadikaanepildil on kollaažiks kokku kägardunud madu, revolver, õitest läbikumav pealuu… Dekadentsi viimased õied? Tehnoloogia ja looduse tappev abielu, mida võiks võrrelda seni seletamatu fenomeniga, mida tema avastaja järgi Hutchisoni efektiks kutsutakse. Erakordselt võimsate magnetväljade mõju all sulanduvad omavahel metall ja puu, klaas ja kivi. Nähtamatud elektromagnetlained muudavad mateeriat, muusika võib teinekord samamoodi, antigravitatsiooniliselt mõjuda. Massive Attack seda teeb. Omal nähtamatul, aga kuuldaval moel.
Plaadi grand finale on uus singel "Live with me", mis annab aimu, millistel radadel briti muusikud täna uitavad – sünge. Vaadake videot. Jube valus. Aga kirgastav. 7
Margit Tõnson
Daft Punk
"Musique Vol. 1 – 1993–2005"
(Virgin)
Pardon, my french-house.
Nonii. Kuidagi kahtlane, kui bänd pärast kolme plaati kogumiku välja annab. Eriti, kui enamik sellest ajaloost oli just hiljuti ja lood pole jõudnud ajukäärude vahelt veel kuskile magusasse taasmeeldetuletamise tsooni jõuda. Aga mis siin ikka. Äkki ajab tüli plaadifirmaga täiteplaati tegema, et lepingu alt välja saada (nagu Prince), või äkki lihtsalt ei viitsi enam (nagu Prodigy). Viimane plaat oli ka veidi ülejala, nii et natuke mure mul nende konnamaskidega konnasööjate pärast on.
Selle plaadi vähemalt avab legendaarne "Musique" – kunagine eriti matsuv filter-house B-pool, mis juba aastaid ootas masside heakskiitu ning on nüüd leidnud tee pikale plaadile. Merci. Järgmised 11 lugu on pärit Daft Pungi kolme albumi pealt ja ei anna seetõttu midagi uut. Vanad tuttavad lood teises järjekorras. Lõpus on vuugitäiteks lisatud veel kolm Daft Pungi miksi (Scott Grooves, Ian Pooley ja Gabrielle), mis pakkusid kunagi tantsusaalides ehk käteplaksutamise võimalust, kuid mille aeg on halastamatult üsna mõttetuks hausiks devalveerinud. Kokku tundub rahaprojektina. 6
Tristan Priimägi
Psychoterror
"Anarhia ja dekadents"
(Kaljukotkas)
Aina isiklikumad tekstid. Tahaks lõhkuda.
Psychoterror on Psychoterror ka sellel albumil. Kaks tugisammast – Freddy teksid ja Uimsi muusika. Pettuma ei pea, aga erilisi üllatusi ei maksa samuti oodata. Siiski kaks tähelepanekut.
Esiteks – Freddy tekstid pole enam niivõrd ühiskonnakriitilised kuivõrd isiklikud. Tea, kas see on nüüd keskeakriis või teine noorus, mis nii emolt välja lööb? See vulgaardiip lüürika ei pane mitte nutma, vaid lausa lõhkuma. Tahaks nagu paar korda jalaga vastu seina virutada, karjuda "vihkan, sest armastan" ja, pea käte vahel, jõuetult nurka istuda ning urisedes õhku haihtuda.
Teiseks – Uims on laia profiiliga rock-helilooja. Omale meelepärase loo leiavad siit plaadilt nii noored rulapunkarid kui ka vanakooli hardcore pungi fännid. Kusjuures kokku kõlab see kompott üllatavalt terviklikult-terrorlikult. Ilmselt on siin oma süü lisaks Uimsi väljakujunenud käekirjale ka asjaolul, et plaat on lühem kui pool tundi, ei jõua tüütuks muutuda.
Mulle Psychoterror meeldib. Nad on mitmetahulisemad, kui pealtnäha paistab. Paraku on nad ikka neetult alahinnatud. Kolmekümnesed jõudeelu elavad investeerimispankurid võiksid nälgivate Aafrika laste hobi korras pildistamise asemel otsida vastuseid pigem lugudest "Anarhia ja dekadents", "Paskeetika" ning "Võlgu ja viletsust". 7
Mart Niineste
The Bluetones
"A Rough Outline: The Singles & B-Sides
95-03"
(Mercury)
Kahe näoga bändi vastuoluline portfoolio.
Ausalt üteldes olin ma juba jõudnud unustada, et siuke bänd üldse olemas oli. Häbilugu iseenesest. Oli Bluetones ju see, kes lõi ühe 90ndate keskpaiga ülevamatest indie-hittidest ("Slight Return"). Paraku jääb see aga ka kogumiku esimese plaadi kõige eredamaks hetkeks. Ülejäänud singlite A-pooled on lihtsalt püüd teha uut "Slight Returni", mis kuidagi õnnestuda ei taha. Ma saan nüüd isegi aru, miks ma neid ei mäletanud. Bluetones on püüdnud agaralt trendidega kaasas käia – vaese-mehe Charlatansist kuni Primal Screami glam-rock’i perioodi imitatsioonideni ("Fast Boy" ja "Liquid Lips") – aga liigub, nagu trendijärgijad ikka, alati sammu võrra tagapool.
Teine plaat ehk B-pooled on aga juba midagi muud. Singlite "tagumised küljed" pidavat olema need kohad, kus popartist saab endale natukenegi kreatiivsust lubada. Ja minu üllatuseks peab see Bluetonesi puhul isegi paika. Need on lood, kus Bluetones ei püüa olla keegi teine. Siin on kõike. Häbitust flirtimisest kantri ("Colorado Beetle") ja blues’iga ("I Walked All Night") kuni elektrooniliste biitidega vürtsitatud psühhedeelse raskerokini à la Marylin Manson (!) ("Fock Da Brain Hole"). Kohati on selline tunne, et tegemist on kahe eri bändiga, sest need lood on valminud ilma punnitamiseta, ilma igasuguse soovita teha hitti. See on Bluetones ilma maskita ja tema nägu on päris meeldiv. B-pooltele 7, A-pooltele 4
Lauri Tikerpe
Pretty Girls Make Graves
"Élan
Vital"
(Matador)
Bergsoniga pole siin midagi pistmist.
Keeruline asi, ühesõnaga, jumal-teab-mis taktimõõte ja rütmiskeeme kasutades tehtud rokkmuusika. Millest ilmneb jällegi, et olukorras, kus akadeemiline päris-kunst olevat selle arenguastme juba ammu läbi teinud, tõstab see n-ö avangardpopkultuuris ikka veel aeg-ajalt pead. Seekord siis mathcore’i sildi all. Analoogia on muidugi piiratud: pole siin tegemist ju kunstiga kunsti enda pärast, tarbimiskultuurile omaselt on ka sellisel pseudo-süvamuusikal oma kindel sihtgrupp. Milleks Eesti kontekstis võiks olla nn linnakultuurist huvituv 20ndates aastates majanduslikult iseseisev kodanik, kes töötab näiteks mingis reklaamiagentuuris kujundajana ja kellele pealegi meeldib end intelligentseks inimeseks pidada.
Parimail hetkedel annab eri instrumentide, struktuuride ja krüptiliste laulutekstide vaba kombineerimine tulemuseks just õiges koguses laialilagunevaid popistampe ("Parade") või isegi mingi äraspidise melanhoolia ("Pearls on a Plate"). Stiilipuhast matemaatilisust on kahe eelmise albumiga võrreldes vähemaks jäänud ja elurõõmsamaid helisid juurde sugenenud. Ehk on Pretty Girls ise hakanud seda tüüpi muusika piiratusest aru saama. Aga hilise kapitalismi kultuuriloogika hea näide on "Élan Vital" ikkagi. 5
Mart Kuldkepp
DFA
"The DFA Remixes: Chapter One"
(EMI)
Pikkade remikside workshop.
New Yorgi haritud-disko duo DFA naljalt alla kaheksaminutilist remiksi ei tee. Miks? Sest nii ei teki efektse loo puhul frustreerivat "miks nii lühikeseks jäi" momenti. See groove’i iseenese ringkäiku sulgemine ja lõputusse venitamine on nipp tantsumuusikas, mida harrastanud on praeguseks kuldsete tähtedega melomaanide märkmikesse kirjutatud: Giorgio Moroder, Larry Levan, Ron Hardy, Dj Pierre, Larry Heard jne.
Üldistatud DFA versioon: bass käima, trummid käima, süntesaator sisse, bass välja, happemasin sisse, vokaal sisse, süntesaator välja, kõik koos uuesti sisse, Shaun Ryder välja, meloodia siseneb vaikselt taustalt ja nii, et tempo vaikselt kumuleeruks, nõnda, et loo lõpus u 9. minutil oled end juba igal juhul sodiks tantsimas, olenemata sellest, milline element on su vangistanud. Vanem inimene ütleks, et pikad motiivide arengud.
Võiks ka pakkuda, et DFA liialdab, kuid ei. Paljud remiksitavad, näiteks Blues Explosion, Hot Chip, Gorillaz, Chemical Brothers, on ilma DFA sekkumisetagi iseseisvad, lühikesed, head lood ja on remiksides säilitanud oma jõu. Paar näotumat (Soulwax) on saanud radikaalsema upgrade’i ja paar vanemat on jäänud diskopungist kõnelemise esimesteks katsetusteks, kus Debbie Harryt teeskleb väheusutav tütarlaps. 8
Aleksander T. Yostafa
