HUGH GRANT: Tantsib, laulab, mängib klaverit.
Ühtlasi on tegemist stsenaristist lavastaja Marc Lawrence’i ja näitleja Hugh Granti juba teise koostööprojektiga (varem “Kaks nädalat armumiseks”, 2002). 
Alex Fletcher (Hugh Grant) pani 80ndatel menuansambli liikmena teismeliste tüdrukute hordid hullunult kiljuma. Nüüd on ta keskealine endine kuulsus, kellele sõbrast manager Chris (Brad Garrett) suudab orgunnida esinemisi vaid koolikokkutulekutel ja lõbustusparkides. Samas peab ütlema, et mehes on veel piisavalt särtsu, et keskealised pereemad pöördesse ajada. See aga ei köida plaadifirmasid. Ootamatult viskab talle päästerõnga teismeline popdiiva Cora Corman (Haley Bennett), kelle meelest Alex on lahedalt retro. Neiu tahab, et Alex kirjutaks talle duettloo armastuse taasleidmisest peale pettumust. See oleks ilmselge võimalus pälvida noorema publiku tähelepanu, kuid Alex pole midagi uut loonud juba 20 aastat. Tänu juhusele tulleb mehe ellu veidravõitu noor naine Sophie Fisher (Drew Barrymore). Kunagi ülikoolis kirjandust õppinud neiu langes ärakasutava professori ohvriks ning kaotas usu loomingulisse andesse. Alex märkab temas pesitsevat talenti hoobilt ning teeb ettepaneku koostööks. Loomulikult lööb nende vahel lõkkele ka romantiline tunne, kuid eelkõige on see usk enesesse ja taasleitud tahe edasi võidelda.
“Muusika ja sõnad” erineb romantiliste komöödiate massist mitme kandi pealt. Teos ei ehita ebareaalset keskkonda, vaid on eluline ja usutav nagu ka selle loo omadega ummikus karakterid. Romantilised komöödiad kasutavad sageli konflikti loomiseks konkurenti. Mängu tuuakse teine mees või naine ning üks tegelastest peab jõudma otsusel, kumb armuobjekt valida. Selle meetodi hädaks on aga, et kui valiku tegemine venib, kaotab valiku tegija selle heietamise käigus igasuguse veetluse. “Muusika ja sõnad” sedasorti kivi otsa ei koperda. Alexi ja Sophie suhtesse tekib küll mingil mõra, kuid selle põhjustab eetiline probleem, mitte hädaldamine teemal: “Oi ma ei tea, kumb nüüd valida!” Teine nõmedus, millega romantilised komöödiad väga sageli hakkama saavad, on see, et loo finaalis aset leidev intiimne ja emotsionaalne leppimine mängitakse läbi suure hulga asjasse mittepuutuvate isikute pilgu all. Justkui toimuval poleks väärtust, kui seda lennujaama-, restorani- või poetäis rahvast pealt ei näeks. Taoline rotilõks on loo lõpplahenduses ka siin, kuid seekord manööverdatakse elegantselt muiates mööda. Selle filmi loojad eelistavad vaoshoitust ülepaisutatusele. Korralik on ka tegijate koomikataju ja naljade puhul olulist ajastuse kunsti suurepäraselt valdav Hugh Grant pigistab heast materjalist välja viimase.
Suur osa filmi võlust peitub stiilitundlikus muusikas. Vaevalt et keegi, kes 80ndate aastate muusikast lugu on pidanud, suudab jääda tõsiseks ansamblite Wham!, Kajagoogoo ja Duran Duran vaimsust kandva PoP’i libavideo ajal, millega teos käima lükatakse.
Kui režissöör esmakordselt Hugh Grantile filmi ideest rääkis, ütles näitleja, et tema ei laula ega tantsi ega mängi mingit instrumenti. Režissöör väidab, et sel hetkel ta teadis, et peab Granti just nimelt kõike seda tegema sundima. Ja nii see ka läks. Hugh Grant mängib filmis ise klaverit, laulab nagu pesuehtne 80. aastate futupoppar ning tantsib puusaliigeseid ohustavat tantsu, mille idee saadi vanu Duran Durani videoid vaadates. Suurema osa filmi hurmavast muusikast kirjutas ansambli Fountains of Wayne bassimees Adam Schlesinger, kes on kandideerinud Oscarile Tom Hanksi filmile “Kes oskab, see teeb” (That Thing You Do!, 1996) nimiloo kirjutamise eest, ning mind ei üllataks, kui “Muusika ja sõnad” teda taas kord sellesse positsiooni seaks.
Varem vaid koolinäidendites esinenud Haley Bennett mängib enesekeskset ja nihkes reaalsustajuga popprintsessi à la Britney Spears veenvalt ja enesekindlalt, nagu oleks tegemist vana profiga. Mitmel korral õnnestub tal filmis isegi Hugh Grantil stseen käest varastada.