2011 Teatriaasta — Väikesed auhinnad
Mu postkasti saabus äsja Ugala teatri jõulusoov pealkirjaga “Avasta end teatris”. Loen seda kui soovitust tunda ennast ära ning lubadust avastada, et sa polegi üksi. Selle sooviga tabas Ugala märki — teraapiline oli lõppev teatriaasta kindlasti. Isegi kui minu äratundmishetked jäid harvadeks, oli neid teraapiapretensiooniga lavastusi tavapärasest kordi rohkem… Oldi isiklikud ja ausad, aususe nimel miksiti tõsielu kunstitõega, tulemuseks kanged kokteilid, mis lõid esimeste sõõmude järel rõõmsa elevuse ja põhjustasid hiljem pöörase peavalu.
Aga ma tundsin, et minuga tahetakse kõnelda ja vaatajale vaadatakse silma, ja see ongi kõige ausam ja ilusam, mis saab teatrisaalis juhtuda.
Algavasse aastasse andis aga tarkusesõnad kaasa iga-aastase Draama festivali järgmine kuraator, näitleja ja tõlkija Anu Lamp. ETV sarjas “Üks lugu” kõneles ta ühest lapsepõlvesündmusest, millest ta õppis, kui oluline on mõelda selle üle — “kui palju öelda, kuidas öelda, kas üldse öelda”. Vaadake Youtube’ist. Kindlasti vaadake. See oli ka üks neist hetkedest…
Kõige teraapilisem elamus:
NO99 “Rise and Fall of Estonia”.
Mida aeg edasi, seda märgilisemaks see lavastus mu peas muutub. Grupiteraapia kulminatsiooniks oli Eesti riigi lõpp. Ja tõdemus, et need, keda see teadmine endast välja viib, on nutma palgatud.
“Jäi nädalateks kummitama”:
Duda Paiva
“Ajuloputuse” ahvid Nukuteatris. Eriti Taavi Tõnissoni juhitud pärdik. Käisin mitu nädalat ringi kujutluspildiga oma sisemisest läikivate silmadega monkey’st, kellena lavastuses kujutati kliinikusse saadetute sõltuvusi ja sundmõtteid. Ahvist, kes paneb oma pikad käed mu kaela ümber, teeb pai ja anub, et ma teda maha ei jätaks. Sest minu nõrkus on tema elujõud. Vaata ka Risto Kübara Trikster lavastuses “Three Kingdoms”.
Kõige tervendavam naer:
Tiina Tauraite
Von Krahli teatri “Madame Bovarys” (Flaubert’i põhjal teksti kirjutanud ja lavastanud Marianne Kõrver). Kõige hirmsam ja ilusam naer. Anonüümsete linlaste tugirühma pihtimused enne Tauraite naeruteraapiat ei jätnud kindlasti ühtegi vaatajat bovarismipisikuga nakatamata.
Teatriruumi kõige haldjalikum olend:
Mari Abel
“Madame Bovarys”. Mul ei ole seda võimalik tõestada, aga ma võin vanduda, et etenduse jooksul ei puudutanud Mari jalad kordagi maad. Ta hõljus.
Näitlejatöö, mis puudutas hingepõhjani:
Pääru Oja
Saueaugu teatritalus “Tasandikkude helinates” (lavastaja Aleksander Eelmaa). See vaikse, iga valjema sõna peale kõikuma lööva enesehinnanguga, päriselu eest unistustesse peitu pugenud maapoisi roll võiks Päärule mõne pärispreemia tuua küll.
Intensiivseim lavaenergia per ruutmeeter:
Risto Kübara
püha ja rüve Trikster NO99 “Three Kingdomsis”. Vaata ka “Jäi nädalateks kummitama”.
“Jääd, suu lahti, kuulama” ehk parim jutuvestja:
Klaudia Tiitsmaa
Urmas Vadi Ugala lavastuses “Minu isa 20 aastat hiljem”. Käisin mitu päeva ringi heldinult ja lummatult.
“Nii-tore-nii-tore-nii-tore” elamus:
Niisuguse avaldusega suutsin üllatada Draama-festivali kuraatorit ja tema jüngreid, kui asusin kirjeldama just nähtud Kunstiakadeemia stsenograafide live-etendust “Ihade osakond”. Näha ilmsi üksteise unenägusid oli haruldane kogemus.
Kõige kõhedam hetk:
Ingomar Vihmar
“Õitsengu” esietendusel. See, kuidas ta pead käte vahele peitis, siis taskust võtmekimbu õngitses, võtmega õllepudeli avas, vahepeal ärritudes ja siis kohe naerma puhkedes… Weird.
Kõige siiram uus-siirus:
Ivo Uukkivi
kirikhärra Uku Uusbergi tükis “Kuni inglid sekkuvad” Draamateatris, aga ka Ichiro roll Ingomar Vihmari “Õitsengus” (samas teatris), rääkimata tema erakordsest siirusest Tõelise Eesti Mehena, kes läheb Soome ehitama teleseriaalis “Kalevipojad”!
Kõige puhtam teater:
Theatrumi “Misantroop”
(lavastaja Lembit Peterson). Sädelev ansambel, veelgi säravam trio Ott Aardam, Marius Peterson ja Laura Peterson peaosades.
Parim sünergia laval:
vaatamata Kalju Komissarovi nõrgale lavastusele väärib Endla “Imetegija” vaatamist just Liis Laigna ja Triin Lepiku erakordse partnerluse ja üksteise proovilepanemise tõttu, mis sünnib pime-kurt-tumma tüdruku Helen Kelleri ja teda ravima kutsutud noore õpetajanna Annie Sullivani vahel.
Sünergia-preemia läheb jagamisele — samavõrd keeruline ja kõiki emotsionaalseid registreid läbi raputav kokkumäng sündis ka NO99 teatris Eva Klemetsa lavastuses “Misery” Marika Vaariku ja Peeter Volkonski vahel.
Naise pühitsemise meistriklass:
Katariina Unt
ja tema monolavastus “Nisa” VAT-teatris. Liigutav, väestav, vabastav. Imetlusväärne.
Joviaalsuspreemia:
Kaie Mihkelson ja Ülle Kaljuste
õekeste Tuhkatriinudena Margus Kasterpalu “Tuhkatriinumängus”. Ah sa tuline jutt, millised leedid!
Kõige tulisem mees Eesti Wabariigis: Velvo Väli
August Gailit Rakvere teatri suvelavastuses “Noor Eesti”.
“Nagu kurjast vaimust vaevatud” ehk ekspressiivse kehakeele eripreemia: Ilja Nartovile
nimiosa eest Vene Teatri lavastuses “Tartuffe”.
Värske vere preemia:
Mikk Jürjensile
Linnateatri “Amy seisukohas” (lavastaja Mladen Kiselov) — tema tegelaskuju sisemine ärevus, raev ja maskina ette kleebitud revolutsioonilisus avaldus kehakeeles, pingestatud kohalolus, sõnade rõhutatuses.
Johannes Aaviku keelepreemia:
Janek Joostile
saare murdes kõneleva noore Ivo Linna kehastamise eest Tartu Uue Teatri “Raudmehes” (lavastaja Robert Annus). Mönus!
“Hoidsime hinge kinni” koreograafiapreemia:
NO99 trupile
“Võtame uuesti” action-stseenide eest. Küllap see ikkagi oli publikupoolse kollektiivse hinge kinni hoidmise tulemus, et keegi NO99 vitaalsetest näitlejatest Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi hullumeelses komöödias kaela, selga ega jalga ei murdnud.
Eripreemia igavesti taastulevate põlvkondlike vastuolude tundetäpse eksponeerimise eest:
Andres Noormetsale,
kes tõi Endla lavale “Hamlet Andersoni” ning kirjutas Taani printsi loole peale peatükid omaenda elust, pakkudes samal ajal äratundmist ka Tammsaare ning Siim Nurkliku austajatele.
Kõige enam intellektuaalset pinget pakkuv teatritekst:
Anne Türnpu
doktoritöö “Trikster loomas maailma ja iseennast”.
