225 aastaga Münchenist Eestisse.

Toomas Velmet peab Eestis korraldatud Mozarti "'Idomeneo"' kontsertetendust märgilise tähtsusega sündmuseks.

Wolfgang Amadeus Mozarti ooper "Idomeneo, Kreeta kuningas" (1781) oli 25aastase autori neljateistkümnes lavateos ja teine teos, mis oli kirjutatud opera seria reegleid järgides. Kümme aastat varem oli Mozart loonud samas stiilis ooperi "Mitridates, Pontose kuningas" (1770).
Opera seria põhitunnuseks võib lugeda retsitatiivide rohkust, millised viivad edasi tegevust, aariad ja ansamblid aga kirjeldavad hingeseisundit. Mozarti lühikeses elus oli kümme aastat väga pikk ajavahemik ning "Idomeneo" edu Münchenis (1781) võib lugeda selleks eelduseks, et meil on olemas ka "Figaro pulm", "Don Giovanni", "Cosi fan tutte" ja "Võluflööt", mis oma populaarsusega kustutasid pikaks ajaks huvi "Idomeneo" vastu. Uus huvi ooperi vastu tekkis alles XX sajandi lõpus, kui legendaarne varajase muusika spetsialist, tšellist ja dirigent täisnimega Johann Nicolaus Graf de la Fontaine und d'Harnoncourt-Unverzagt, keda meie tunneme lihtsalt Nikolaus Harnoncourt'ina, tõi Zürichis ja Viinis (1981) lavale "Idomeneo" ja ilmus helisalvestus Zürichi ooperi Mozarti orkestri ja kooriga.

Mis siis on see Mozarti orkester? Ta on võimalikult ajastutruu instrumentaariumilt ja seega ka kõlaliselt. Tolleaegne suur Müncheni (Mannheimi) orkester võis olla umbes 40-50 liikmega. Olulisem kui orkestri suurus on tema mänguviis, eriti puudutab see tänapäeval keelpille. Keelpillide poognat hoitakse viisil, mis võimaldab tema pikkusest kasutada ainult ülemist kahte kolmandikku, ning kasutatakse minimaalselt või üldse mitte väljendusvahendit nimega vibrato. Selline viis muudab keelpillirühma eriliselt läbipaistvaks ning kõla õhuliseks, mis annab Mozarti muusikale erakordselt sobiva lennukuse kus vaja, või staatilisuse kus vaja, kuid forsseeritud kõlamass on välistatud.

Selline "arnokuurlik" Mozarti "Idomeneo" vallutas möödunud nädalal kontsertettekandena Tartu (29. septembril) ja Pärnu (30. septembril) Kontserdimajad ja rahvusvahelisel muusikapäeval (1. oktoobril) Tallinnas Estonia kontserdisaali. Dirigent Olari Eltsi käe all olid esitajateks ERSO, Tallinna Filharmoonia Kammerkoor ja valik Eesti Rahvusmeeskoori lauljaid. Koorid olid ette valmistatud koormeistrite Mikk Üleoja (EFK) ja Andrus Siimoni (RAM) poolt. Osatäitjad - solistid - järgmised: Idomeneo - Juhan Tralla, Idamante, tema poeg - Joslyn Rechter (Austraalia), Elektra - Violet Noorduyn (Holland), Ilia - Kristine Gailite (Läti), Arbace ja ülempreester - Mati Turi ning Hääl - Allan Vurma. Seega peaosas meie tenor Juhan Tralla, kes küll elab ja töötab praegu Saksamaal vabakutselisena.

Ma kriipsutan eriliselt alla Juhan Tralla meisterlikkuse ja võimekuse astet, sest Idomeneo partii ooperis on kaelamurdvalt virtuoosne ning ette rutates võin öelda, et Tallinnas kuulatud kontserdil oli ta esimene, kes oma II vaatuse III stseeni aariaga vallandas aplausitormi, nagu ühes ehtsas itaalia ooperis kombeks. Kui siit jätkata, siis samasuguse vaheaplausiga kiitis publik ka solistide kvartetti III vaatuse III stseenis ning Elektra aaria esitust III vaatuse VIII stseeni lõpus. Ooperite kontserettekannetele ei ole võõras ka väike lavastuslik efekt ning seekord oli niisuguseks ja eriti efektseks võtteks III vaatuse VII stseeni preestrite koori (RAM) toomine saali.

Kogu kontsertettekanne oli isegi pisut ootamatult kõrgel tasemel, kõigis komponentides, mis haaravad endasse ka erakordselt meisterliku ERSO Mozarti koosseisu (53) ja Eesti Filharmoonia kammerkoori (ca 30) jõuliselt mahlakat kõla kus vaja, näiteks III vaatuse VI stseeni lõpp. Kuid siingi on põhjust esile tõsta veel orkestri continuo't, s.t Tõnu Jõesaart (barokktšello) ja Reinut Teppi (tšembalo) eriti stiilsete retsitatiivide saatjatena. Ooperi ettekanne Eestis oli, on ja jääb märgilise tähendusega ettekandeks, mitte ainult Mozarti juubeliaasta ettevõtmisena, vaid uue sõnaga Eesti mozartiaanas.

Ei saa mitte vaiki olla, et selles on peasüüdlaseks dirigent Olari Elts, ja ooperis on ainult dirigeerimisest vähe, sa pead olema organisaator, ideoloog ning kolm õhtut järjest muusikast pakatav "isake". muidu ei teeni välja 13minutist aplausi kontserdisaali täismajalt pärast kolmetunnist, meil senitundmatu Mozarti ooperi ettekannet.