Krause tähtteosed: Tartu Ülikooli peahoone, taamal vasakul vana anatoomikum. J. W. Krause “Kuldne unistus”, 1812. REPRO

Johann Wilhelm Krause
250. sünniaastapäeva näitused
Tartu Ülikooli kunstimuuseumis ja raamatukogus, avatud 30. septembrini.
 
Igaüks, kes satub Tartu kesklinna, kohtub Tartu ülikooli arhitekti Johann Wilhelm ­Krause (1757–1828) loominguga:
raekoja läheduses laiutab aukartust äratavalt ülikooli peahoone, Toomemäe puude vahele on peitunud anatoomikum ning tähetorn, kui nimetada tuntumaid Krause projekteeritud hooneid.

Jalutuskäik ülikoolilinnas kinnitab, et Krause tagasihoidlikult kirja pandud soov “midagi sellist välja mõelda ja luua, mis oleks kõigile tähtis, mis aitaks esile tuua asjade ja inimeste paremat olemust, mis kestaks kaua ja mille puhul tegija nimi oleks ununenud”, on täitunud uhkemalt, kui ta iganes unistada võis.
 
Kolmkümmend arhitektuurijoonist Eesti Ajalooarhiivist ja ülikooli raamatukogust annavad edasi ülikooli hoonete keeruka sünniloo. Teiste seas saab näha ideekavandeid, mis jäid realiseerimata või mida hiljem olulisel määral muudeti. Palju muudatusi tehti juba Krause eluajal ja osalusel – õppevajadused tingisid pidevaid juurde- ja ümberehitamisi. Nii on huvitav võrrelda ülikooli ajaloolise tuumiku seisundit Krause algsete projektidega.

Johann Wilhelm Krause, Sileesia päritolu “lihtne maamees”, oli Liivimaal elanud paar­kümmend aastat ja muu hulgas kavandanud mõned mõisahooned. 1802. aastal taasavati Tartu ülikool ja rektor Georg Friedrich ­Parroti kälimees Krause kaasati kiirelt selle ülesehitamisse. Näituse vanim töö – esimene teadaolev peahoone põhiplaan – pärineb juba 1803. aasta veebruarist.

Kuu aega hiljem kutsuti Krause ülikooli põllumajanduse ja arhitektuuri professoriks ja ehitusmeistriks. Sellega sai alguse Eesti silmapaistvaima klassitsistliku hooneansambli rajamine.

Esimesed hooned valmisid vähem kui kümne aasta jooksul, kuid mitmed näitusel eksponeeritud plaanid jäid teostamata, teiste hulgas näiteks peahoone taha kavandatud õppehoone projekt 1826. aastast. Ülikooli ­vajadused olid väga mitmekesised – alates peahoonest, raamatukogust ja anatoomikumist, lõpetades toomevahi maja, maneeži ja supelmajaga. Tasub meenutada, et Krause käe all valmisid ka esimesed Toomemäe sillad.

Mitmed ehitised rajati sõdades ja aja jooksul tekkinud varemetele (peahoone Maarja kiriku asukohale, tähetorn piiskopilinnuse müüridele, raamatukogu toomkiriku varemetesse), mis mõjub omamoodi sümboolsena. Ehitustööde tähenduslikku mõõdet tajus ka Krause, kes kirjutas “muusade elupaikade” rajamisest kirikuvaremetele.

Ehitusjoonised pole mõeldud raamitult kunstisaali seintele riputamiseks, kuid 19. sajandi klassikalises laadis projektidel pole selles osas midagi häbeneda – nende teostust võib nimetada suisa kunstipäraseks. Krause viimistletud kavanditele on iseloomulikud hoolikalt laveeritud varjupinnad ning siin-seal ehitisi ilmestavad inimfiguurid. Originaalmaterjali eksponeerimine pakub võluva võimaluse uurida oma silmaga joonistele lisatud märkmeid ning tutvuda lähemalt 19. sajandi arhitektitöö vormistusliku poolega.
 
Kui ülikooli arhitektiks sai Krause 45-aastase elukogenud mehena, siis kirglik joonistaja oli ta kogu oma elu jooksul. Ligi 700 joonistust Tartu Ülikooli Raamatukogu kunstikogus valmisid enam kui 40 aasta jooksul – alates tema saabumisest Liivimaale 1784. aastal kuni surmani.

Nagu arhitektina, nii oli Krause ka joonistajana iseõppija. Tema arvukad tuši- ja seepi ajoonistused ning akvarellid sündisid valdavalt vaba aja harrastusena: varaseimad 12 aastat kestnud koduõpetajatöö kõrvalt, hiljem Tartus ülikooli ehitusmeistri ja professorina.

Koduõpetajana valminud tööd varieeruvad allegoorilistest figuurivisanditest detailitruude vaadeteni Liivimaa mõisatest ja maastikest. 1792. aastal alguse saanud lähedane sõprus säravaima kohaliku kunstniku Karl Gotthard Grassiga väljendus ka Krause loomingus – ­silmanähtavalt täiustusid tema tehnilised oskused ning avardus teemadering. Aastail 1796–1797 Grassiga maalilises Šveitsis rännates pühenduski Krause üksnes joonistamisele, ent just siis sai ka selgeks, et tema loomule sobib siiski rohkem praktiline eneseteostus armastatud Liivimaal.

Krause joonistused moodustavad justkui illustratsiooni tema elule ja mõttemaailmale, talle endale olid need vahendiks jäädvustada olulist ning võimaluseks lipsata eemale argipäevast.

Nii teostas Krause oma elu lõpukümnendil, pärast halvenenud tervise tõttu ülikooli ehitusmeistri ametist loobumist kuulsate maailmarändurite jälgedes oma unistuste reisid – seda mitte reaalselt, vaid reisikirjade ja gravüüride abil. Pöörates enim tähelepanu Vahemere-äärsetele antiikmälestistele, hurmasid teda ühtaegu ka keskaegsed linnusevaremed Saksimaal ning eksootilised pagoodid kaugel Indias.

Raamatukogus eksponeeritavad Krauset köitnud raamatud, inspiratsiooni pakkunud gravüürid, aastakümnete jooksul valminud joonistused ning käsikirjalised mälestused annavad üheskoos aimu tema otsingutest ja eelistustest, luues sel moel laiema tausta Emajõe Ateena rajanud arhitekti mõistmiseks.