25+5
“Tead, Johann,” ütles Hemingway, “mind
süüdistatakse samuti pidevalt. Selle asemel, et minu raamatuid
lugeda, kirjutatakse nüüd hoopis minust raamatuid. Sellest, et et ma
pole oma abikaasasid armastanud. Et ma pole küllaldaselt pühendunud
oma poegadele. Et ma olen andnud ühele kriitikule vastu vahtimist. Et ma
olen valetanud. Et ma pole siiras olnud. Et ma olen uhke olnud. Et ma olen
macho olnud. Et ma kuulutasin, et mu kehal on on kakssada kolmkümmend
haavaarmi aga tegelikult on neid ainult kakssada kümme. Et ma olen
onaneerinud. Et ma olen oma emale haiget teinud.”
“See
on surematus,” ütles Goethe. “Surematus on igavene
kohus.”
Märt Väljataga viis parimat
unustatud raamatut
- Eessaare Aadu,
“Alasti” (1917) – Eessaare Aadut (Jaan Anveltit) anti
nõukogude ajal välja küll, aga ta
paigutati nn proletaarsete kirjanike sekka ja seega unustati. See
teadvuse voolu tehnikas kirjutatud, ilma pealetükkiva poliitilise
tendentsita novell mõjub ühtaegu modernistlikult ja
kaasakiskuvalt.
- Hella Wuolijoki, “Udutagused”
(1914) – tõsi küll, raamatust on ilmunud kordustrükk
1994, kuid seegi tundub
olevat unustatud. Väidetavasti olevat tunnetuslikus plaanis veel
huvitavamgi romaani järg “Udutaguste Leeni Tartus” (1933).
Naisuurijad
võiksid Wuolijoe eestikeelset proosat rohkem unustusest välja tuua,
sest siin tundub tõesti olevat tegu kaasusega, kellele kriitika
“tegi
ära”. “Udutagused” mõjub näiteks
küpsemana kui tollane Tammsaare
toodang, rääkimata Adele Erteli, Sophia Vardi, Marta Sillaotsa jt
tollasest loomingust.
- Georg Eduard Luiga,
“Vägivallamaal” (1912) – muidu koomilisi kosjajutte
produtseerinud kirjamees ületas iseennast ja oma kaasaegseid
novellides, mis kujutavad Siberi eestlaste eluviletsust,
perekonnaprobleeme ja võimude korruptsiooni.
- Mats
Mõtslane, koolmeistriromaan “Kraavitajad” (1910),
mis omal ajal ilmus lausa kolmes trükis. Ega selle lugemata jätmisest keegi palju ei kaota, aga lugemisväärne on raamat just oma lõpuni väljapeetud iroonilise laadi poolest. - Headest “väikestest luuletajatest” mäletatakse ehk Jaan Lõod ja Rudolf Reimanni, aga Juhan Sinimäe naturalistlik sonetikogu “Isamaa” (1936) näib olevat unustatud. Sinimäe luule asetub täpselt arbujate ja eluläheduslaste vahele.
Jaan Unduski viis parimat
unustatud raamatut
-
Hindan
luuletajaid, kes on kõrge enesekriitikaga ja avaldavad vähe ning
üksnes
plahvatusohtlikku ainest, sest häid luuletusi pole võimalik palju
kirjutada. Selle kriteeriumi järgi on Eesti kirjanduse number üks
jätkuvalt Heiti Talvik, poeet, kes pole vist küll avaldanud ühtki
üleliigset teksti. Aga tema on praeguseks juba liiga tuntud.
Seetõttu
nimetan Joel Sanga luulekogu “Abisõnad” (1983), milles
luuletusi on
täpselt 23 leheküljel. Sang on muidugi ühelt poolt soomeliku
(või
soomeugriliku) depressiivkunsti esindaja ning eelkäija sellele, mis
meie kinos ja kirjanduses praegu maine on omandanud. Aga kusagil tema
sisimas pole surnud lord Byron. Eesti kultuuri nõrkus on ikka olnud
kandva kõrgstiili vaegus. Sang hakkab pihta purjuspäi nurgas
haisvast
isast, aga näeb ka taevas siravaid tähti ja kutsub mehi kokku
maailmalõpureisile. See on usaldatav amplituud. Olen nõus, et
luule
olemus on vertikaal.
Vertikaalset luulet kirjutas juba Kristian Jaak Peterson. Aga järgijaid pole just palju olnud.
Juba on uppumas tõusvasse uttu
taevas ja silmapiir.
Kelluke kaelas, siis jookseb su juurde
julge jumalik hiir.
Õlekõrs nokas, siis laskub su ette
valge taevalik lind.
Purjed on paigatud, laev lastud vette.
Kapten, me ootame sind. - Meie kõigi aegade tugevaim
novellikogu on kahtlemata Friedebert Tuglase “Saatus” (1917).
Selles kollasele tualettpaberile trükitud raamatus ilmusid vahetult bolševistliku pöörde järel “Kuldne rõngas”, “Maailma lõpus”, “Popi ja Huhuu” – ületamatu kolmik isegi maailmakirjanduse novellistlikus kontekstis. Aga ilmselt pole need kolm piisavalt unustatud. Seepärast nimetan veel neljanda nime – novelleti “Õhtu saabub” (1925). Arvan, et iga kirjaniku vaimsele tervisele tuleb kasuks, kui ta vähemasti kord-paar oma elus lõpetab lugude jutustamise, süžeede arendamise, luule heietamise, ning püüab lihtsalt piiratud arvul lehekülgedel välja valada kogu oma elu- ja loomeenergia, isiksuse täie jõuga, otsekui järelpõlvede jaoks oma üht ja ainukest teksti ilmale tuues. Tehes midagi, mis suudaks isiku aseaine olla ka siis, kui kõik muu kaob.
“Õhtu saabub”, meditatsioon sureva koeraga kusagil Pariisi kohvikun, võiks olla eeskujuks sellisele elamise- ja surmaiha vahel tukslevale tuumtekstile: “Mingi Pariisi ääretänav, kuskil Euroopas ja Prantsusmaal. [–] Istun kohvikun, ta rüpes, ta dekoltees, ei tea, kust tulnud. Olen saabunud kui kuu pealt, voorimeheks Wells või mõni muu. Ta on lennanud ära, mina olen maha jäänud, mul pole kuhugi ruttu.” - Eesti kirjandus paistab silma
armastusromaanide nappusega. Jättes
kõrvale ajaviite, asendab seda žanri olme-, perekonna- ja naisromaan,
kus armastus on pigem sotsiaalne probleem kui inimelu haripunktelamus.
Absoluutne tipp on jätkuvalt A. H. Tammsaare “Ma armastasin
sakslast”
(1935), mis aga ei kuulu unustuse hõlma. Teisena meenub sellestsamast
Vabariigi autoritaarse pöörde ajast Johannes Semperi
“Armukadedus”
(1934) – olgu see siis kolmas nimi unustatud teoste seas. Seda romaani
kiideti ikka veidi viltuse suuga, rääkides tunnete pihustamisest
analüüsis, mulle aga jättis ta juba
üliõpilaspõlves puhta joonega
tehtud l&otil
de;ike mulje. Sümpaatse olekuga mees heleda ja tumeda naise armastuse
vahel, üks nendega nii hinges kui ka voodis. Semper tuleb
prantslaslikust situatsioonist auga välja.
- Lõpetatagu
kahe poliitilise romaaniga. Paguluses ilmunud kirjandust trükiti meil
üksvahe üsna ohtralt ümber, aga jäänud on kummalisi
mäluauke. Voldemar
Õuna romaan “Uus evangeelium” (1953) on tuntud autorite
pudi-padi
vahele justkui ära kadunud, uustrükki temast pole Eestis tulnud.
Õun
kirjutas Mardika nime all juba 1930. aastate lõpus ning panigi “Uue
evangeeliumiga” oma loomingule punkti, ehkki elas Rootsis veel üle
kolmekümne aasta.
Romaani tegevusaeg on 1939. aasta baasidelepingust kuni sakslaste tulekuni Eestisse 1941. Jõulisemat selle perioodi kujutust ma ei tunne, romaani kannab sügav, aga siiski kunstiks objektiveerunud viha. 1941. aasta juuniküüditamine on antud otse filmilikes kujundeis: armastajapaar kõndimas mööda öist Tallinnat ja kõrvaltänavaist aeg-ajalt välja keeravad kummalised veoautod, mis mingil hetkel ei mõju enam juhuslikuna. Nagu lindude tulek Hitchcocki kümme aastat hiljem valminud filmis. -
Poliitilise
vastukaaluna olgu nimetatud praegu vist täielikus varjusurmas Paul
Kuusbergi nime. Kuusberg oli 1960. aastate tugevaim prosaist Eestis,
kel on vähemalt kolm ekstraklassi romaani: “Enn Kalmu kaks
mina”
(1961), “Andres Lapeteuse juhtum” (1963) ja “Üks
öö” (1972). Kuusberg
oli vist veendunud kommunist lõpuni ja ilmselt ainuke selline heade
eesti kirjanike seas. See võib tänapäeva lugejat tema romaanide
pindstruktuuris mõneti häirida, ehkki just Kuusberg on üks
parteilise
variserlikkuse parimaid kujutajaid. Aga süvastruktuur on mõnikord
antiikselt võimas. Valigem välja “Andres Lapeteuse
juhtum”. Kirjutati
omal ajal ja kirjutatakse leksikonides tänaseni, et romaan käsitleb
nimitegelase eetilist mandumist korrumpeerunud võimu teenistuses.
Aga lugegem teost tähelepanelikult: ei ole mingit eetilist mandumist, on ainult kreeklaste kuningas Oidipus eestlasest rindemehe rüüs, kelle laubale on kirjutatud ta saatus, millest ta mingite riugastega mööda ei hiili. Just see saatuse sammude kõla, olgu su kavatsused kui tahes head, teeb sellest unustatud romaanist tõelise kreeka tragöödia.
Ja milline väljapaistev jutustustehnika, eriti karakterite avamisel!
Tõnu Kaalep
- Lii Unt,
“Nemad on võitjad” (1995) Muidugi on see lihtsalt üks
debüütromaan autorilt, kes hiljem hoopis (naiste)ajakirjandusse
sukeldus ja vahest alles tänavuse reisiraamatuga servapidi kirjandusse
tagasi tulemas. Või kas ta üldse ära oli?
Stiilimeister ja hea kirjeldaja oli Unt ju ka kriitpaberil... Lühike lugu veidi vonkrahlilike teatritegijate ponnistustest, elust ja kultuurist ja armastusest ja millest veel. Võluvalt süüdimatu raamatuke, mis segab lugusid ja tundeid, laenab tegelasi Mati Undilt ja Mihkel Mutilt, mängib nagu väike tütarlaps, on eksistentsiaalselt tõsine ja lapsikult lõbus. Ja irooniline – see omadus mõjub juba üha haruldasemana...
Kalev Kesküla
- Henrik Visnapuu, “Talihari” (1920) See on
Visnapuu klassikaline ekspressionistlik luulekogu, ühtaegu patriootlik
(avatekst “Kodumaa laul”, kus hõisatakse püsimist
maarahva, tööliste ja meremeeste vabale maale) ja teisalt kisendav ja
hingerebiv Vabadussõja õuduste pärast. “Nii valus,
valus meel, et tuleb venda tappa, / verd kuuma nõristada musta mulla
kappa,” kirjutas ta Julius Kuperjanovi mälestuseks. Või
luuletus “Ärge tapke inimest”: “Mul on valus ja
häbi. / Sel a’al, mil ma magasin, tapeti inimest, mil ma katsin end
vaibaga, poodi inimest /süda pisteti läbi”. Ja lõpuks ka
kõigi noorte enesetapjate hümniks kutsutud “Nii ilus on surra
kui oled veel noor, /nii päikesen magama minna”. Ere tunde- ja
andepuhang, ühtaegu karje ja hümn saabuvale vabariigile.
- Karl Rumor “Kui Saara naerab” (1929) Sotside kuldsuu,
kauaaegne Riigikogu liige Karl Ast oli Karl Rumori nime all andekas kirjanik.
Siinset novellikogu on peetud tema loomingu hulgas üsna
vähekunstiliseks ja isegi rõvedapoolseks, aga minu meelest on see
oma vahetuses hea raamat, omamoodi väike Eesti
erootikaentsüklopeedia. Siin on lugu sellest, kuidas põlise
maakoolmeistri tütar linna litsiks läheb, maarätsepa
seksuaalpsühhograafia, 1920. aastate edukate lõdvakummilise abi- ja
armuelu pildistused ning lõpuks lausa pihtimuslik novell eestlasest
sõjaväeametniku armusuhetest kusagil Ukrainas keset juudipogromme.
Tekst on puhuti romantiline, puhuti naturalistlik. Rumori “Põlevad
laevad” on ehk stiilipuhtam raamat, erootiline suvitusromaan, aga
“Saara” on põnev armurähklemiste kujutuse
avameelsuses.
- Karl August Hindrey novellid (1930-40)
uusväljaandes “Kaugekõne” (1985). Hindrey nn
vabavormiline novell eirab klassikalisi žanri kaanoneid. Hindrey oli lihtsalt
nii sõltumatu isiksus, et ei pidanud neid endale siduvaks. Nii kirjutab
ta mälestusi isast ja peab seda novelliks. Hindrey polevat osanud
süžeesid välja mõelda ja kasutanuvat seetõttu iseenda
ja oma tuttavate – sageli tuntud Tartu tegelaste – eluseiku. Sageli
vaatab neis novellides elu autori alter ego – elunäinud
härrasmees, kes võib olla küll rahatu ja käituda
eripäraselt, aga kel on alati kindlad moraalsed hoiakud ning nägemus
elu tegelikest väärtustest.
- Gert Helbemäe,
“Ohvrilaev” (Lund, 1960, uustrükis Tallinn, 1992) Midagi
neile (minusugustele), keda huvitab Kalamaja, juudid ja erootika. Kalamaja
poiss oli Helbemäegi, Väike-Laagri tänavalt. Lugu on justkui
suvitusromaan: Kalamajas elav keskealine kooliõpetaja, kes on oma
suvepuhkuse ajal otsustanud kirjutada raamatu Sokrateses
t, sõlmib hoopis armuloo juudi tütarlapsega. Mehe armastus pole aga
küllalt tugev, et hoida ära tüdruku enesetappu. Haarav, ilusti
läbikomponeeritud ja sümboolselt Sokratese hukkamise taustale
asetatud armastusromaan.
- Raimond Kaugver,
“Nelikümmend küünalt” (1966, viimane trükk
1995) Seda ilmudes kohe bestselleriks saanud ning Soomes, Roomas ja vabas
Eestis avaldatud teost on ehk ülekohtune siinsesse nimekirja paigutada,
aga eks ta ju anakronistlik ole. Mingil moel rahuldas ja
rõõmustas see kummaline romaan ilmselt kõiki: kirjanikku,
kes sai hingel kipitava enda ja põlvkonna loo ära avaldada, Eesti
lugejat, kel õnnestus köitvas vormis lugeda Saksa
sõjaväest ja Siberi vangilaagrist, ka väliseestlased said
raudse eesriide tagant mingigi teate. Samas on autori kompromissikunst
üsna läbinähtavalt traageldatud. Mõistagi ei saa
“halva biograafiaga” peategelane olla positiivne ja nii katsub
Kaugver oma protagonisti (iseennast) esitada omakasupüüdliku
küünikuna. Et ta aga ei oska enda ja tegelase vahele erilist
distantsi luua, on tema moraalne enesehalvustamine omajagu veider. Tänane
päev on Kaugveri kavaldamisele veel ühe vindi peale keeranud –
karjerism ei olegi enam mingi patt, vaid elu nõue.
Kadri Kõusaar:
- Merle
Karusoo, “Olen kolmeteistkümneaastane: ühe etenduse
lugu”
(1989) See raamat on ühtlasi nii (foto)meenutus Karusoo 1980.
aastal
Klooga rannas etendunud lavastusest, mille peaosades tollased lavaka
tudengid Andrus Vaarik, Toomas Lõhmuste, Guido Kangur ja Villu Kangur,
kui ka näidendi täiendatud variant, s.t tekstile on lisatud ka
näidendi
aluseks olnud õpilaskirjandid eri teemadel – nii esimesest
armastusest
kui ka konfliktidest koolis ja kodus, õudusunenägudest,
alkoholist
jne. Tundlik ja kurbnaljakas pilguheit 70ndate aastate lõpu ja
80ndate
alguse teismeliste ellu – mis neid hirmutas, erutas, liigutas. Lugesin
seda, kuni ise 13aastaseks sain, aina ja aina üle.
- Mihkel Tiks, Tanel Tiks, “Ja kui teile siin ei meeldi” (1991) Ülimalt kaasakiskuv jutustus kaheksakümnendate alguse Eesti koolielust, vaheldumisi naljakad ja tõsised seigad, enamik lugudest põhineb loomulikult tõsielul. Teos pakub helgelt tuttavlikke pilte ise samal ajal koolis käinutele või hoogsat sissejuhatust hilisstagna olmesse nüüdisnoortele. Värvikad tegelased nii õpilaste- kui ka õpetajateperest, välismaa nänni hankimine, breiktantsu buum, tüütu ja loll partorg, totakas maiparaad ja mis juhtub, kui kaotada ära plakat T-tähega, kuidas käis spikerdamine, klassiõhtud, kaklused, nääriõhtu maal vanaema juures jne jne.
Harry Liivrand:
- August von Kotzebue “Maa-alune käik Pirita
ja Tallinna vahel”(1929) Saksa
ja baltisaksa näitekirjaniku August von Kotzebue (1761–1819) üks
väheseid eesti keelde tõlgitud vararomantilisi teoseid on
ebaõiglaselt
unustatud. Originaal ilmus juba 1793 Leipzigis; Peeter Grünfeldti
eestikeelne tõlge 1929. aastast on omamoodi võluv, kuid
tänaseks siiski
keeleliselt vananenud. “Maa-alust käiku” nimetab Kotzebue
rahvajutuks;
legendi kirjutas laiemalt tuntuks Bornhöhe oma “Vürst Gabrieli
ehk
Pirita kloostri viimsete päevadega” ning tõe pähe pakkus
selle välja
meie kõige kuulsam seiklusfilm “Viimne reliikvia”. Ladusa
jutustajana
ajaloolisele pärimusele ja faktidele toetuv von Kotzebue pakub
huvitavaid tüüpe (näiteks Simon Kavalpea) ja olukordi. Ka Pirita
kloostri kurb lõpp ei jää kirjanikul nunnakloostrile
ainuvõimalikul
viisil kirjeldamata: “Tookord (1577 – Toim.) tehti vaeste nunnadega
selles maa-aluses käigus hirmsaid asju, sest jumalavallatud venelased
heitsid ainult vanale abtinnale armu.”
Tegelikult peaks von Kotzebue tähtsamad näidendid eesti keelde tõlkima (sest kui mitu eestlast neid saksa keeles lugenud on?), et otsustada, kui ajaviitelise kaaluga tema omal ajal ülipopulaarne looming ikkagi on, ja mis ajaproovile vastu pidanud. On ta nõrgem kui Lenz?
Hedda
Maurer:
- Leida Kibuvits, Soomustüdruk”
(1932; täielik väljaanne1986) Soomustüdruk
ise on üks jõulisemaid ja põnevamaid naistegelasi Eesti
proosas üldse.
Eks see vist on ka seesama meile nii omane äraspidine patriarhaalsus,
mistõttu on suur Eesti sõjaromaan Albert Kivikase “Nimed
marmortahvlil”
ja mitte “Soomustüdruk” – naised saavad hakkama ja mehed
ehitavad
sambaid. Hoolimata sellest, et kummitusliku hulkuva kuuli ees värisesid
hirmust kõik ühtmoodi. Veel üks põhjus, miks tasuks
“Soomustüdrukut”
lugeda, on väga veenvalt kirjeldatud Tartu talvemaastikud. Teos on
täpne, aus ja ajastutundlik.
Veiko Märka:
- Hans
Leberecht, “Vassarite paleed” (1960). Raamatud, mille autorid
on kirjutades teadlikud oma peatsest surmast, on alati mõjuvad. Nad on
hoopis teistsugused. (Kas või Stefan Zweigi “Eilne maailm”.)
“Vassarite
paleedes” domineerib kohutav kurbus ja ahastus, mis on antud läbi
lapsesilmade ja -mälestuste. Eriti lapse üksinduse ja vanemate ootuse
piinad mõjuvad täiesti õudustsisendavalt. Lisaks
suurepärane panoraam
Peterburi eestlaste elust 20. sajandi alguses, nende rõõmudest ja
muredest.
Tegevus toimub ju ikkagi ajal, millal Peterburis elas rohkem eestlasi kui Tartus.
Viimased sadakond lehekülge on siiski puhas propaganda, mille puhul on huvitav vaid see, kuidas Leberecht suhtub elusse iseseisvas Eestis, kus ta ju ise päevagi ei elanud.
Asjadesse, mida ta sellest teada on saanud ja mis on sügavama mulje jätnud. Eks see talle omajagu eksootiline oli.
Kajar Pruul kiitis kunagi Leberechti enne sõda Leningradi kirjandusinstituudis õppides kirjutatud lühiproosat. Aga see on juba nii unustatud kirjandus, et isegi käesolevasse nimekirja ei sobi. - Ardi Liives,
“Kallimast kallim” (lavastatud 1966, raamatus
“Lehti teiselt puult” 1979). Ligi viiekümne aasta jooksul ENSVs
kirjutatud komöödiatest kõige naljakam. Täielikult puudub
kuuekümnendate kirjandusele omane moraliseerimistendents, huumori
käivitajad on vanad head komöödianipid Charlie Chaplini laadis
–
äravahetamine ja enda valedega sissemässimine. Sai eduka
vastuvõtu ka
Ida-Saksa ning Ungari publiku seas.
On ebaõiglane, et filmina on ajalukku pääsenud hoopis Liivese “Viini postmark” (1964), mille moraal on “ära valeta, ole aus!”. Ehkki selle täitmine okupeeritud Eestis tähendas igale ausale eestlasele vangiraudu. - Jaan
Lintrop, “Kitsad väravad” (1985) Unustatud pole mitte see
raamat, vaid õigupoolest kogu Lintropi looming, kes polnud ometi mingi
tropp. Ta oli 20. sajandi alguse vaimukamaid ja omapärasemaid
lühiprosaiste. Sattus ülekohtuse kriitika alla, solvus ega
kirjutanudki
üle 50 aasta enam peaaegu midagi. Nii et Noor-Eestist on ikka kahju ka
olnud, sest nagu ablas käopoeg lükkas ta pesast välja kogu
kaasaegse
Eesti kirjanduse, mis ei tulnud selle sõpruskonna sulest. (Veidi enne
Lintroppi loobus kirjutamast ju ka Bornhöhe.)
- Ain
Parvel, Tarmo Vaks, Aivo Pihlakas, “I ... you” (2001)
Suurejooneline
ja kõikehõlmav absurd, nii suur, et ei mahu Eesti kirjandusse
kuidagi
ära. Berk Vaher on selle raamatu sisu iseloomustanud kui
kommunikatsioonihäireid. Ja seda see on, lood on nii suures nihkes, et
isegi ümber jutustada pole võimalik. Lihtsalt madalalt pikeeriv
lennuk
lämmatab põllul töötajate hääled ja Liivi
sõda ongi alanud. Mõnede
lugude absurdsus seisneb üksnes selles, et nad on selles raamatus.
Kahtlustan, et tegu on siiski ühe inimesega. Esiteks stiili ja veel enam absurditaju tõttu, mis peaks küll olema individuaalne. Teiseks ilmus nende juttude paremik Pikris 1990. aastate alguses Aivo Pihlaka nime all. Küsisin siis Ilmar Trullilt, et kes see Pihlakas on.
Trull tegi salapärase näo ja ei öelnud muud midagi, kui et pidi kelnerina töötama. Kah omamoodi absurd. - Astrid Reinla, “Kodanik on
loll” (1994). Reinlat teatakse “Õnne
13” algidee ja esimeste osade autorina ning Pätu lastelugude
järgi.
Kodaniku pihtimused ilmusid algul Postimehes. Kuidas kõik oli, kuidas
elati sel vaesel ja kurjal varakapitalismi ajastul, mida samuti
unustama kiputakse, tuleb neist vestetena vormistatud lugudest esile
vaimukalt, kuid siiski mingi lootusetuse- ja ängipitseriga varustatult.
(“Sest tegelikult on ajakirjandus kodanikule ammu selgeks teinud, et
kõik kokku on ainult üks KGB-mäng.
Nimetatud tumeda mineviku, oleviku ja tulevikuga organisatsioon rajas omal ajal Rahvarinde ja Eesti Komitee, eksiil- ja pärisvalitsuse, kavandas Riigikogu ja valis presidendi. CIA omalt poolt saatis Eestisse “Santa Barbara”, “Metsiku roosi” ja Snickersi, et eesti rahva valvsust lõplikult uinutada.”) - Kalev Kesküla, “Vabariigi
laulud” (1998) Mitte et see luulekogu
nüüd põhimõtteliselt väga unustatud oleks, aga
vabariigi juubeliaastal
küll. Ometi on tegu ainsa professionaalse oma riigile keskendunud
isamaaluule autorikoguga, mis just juubeliaastal peaks nautima täit
tunnustust. Aga võta näpust – sellest pole ridagi isegi
isamaaliste
luuletuste antoloogias “Isamaa ilu hoieldes”, mis ometi juubeli
puhuks
valmis. (Samal ajal on seal näiteks 58 luuletust, mis kattuvad
“Sõnarise” I osaga.)
- Mardikas,
“Tint” (1938) Romaan mõjub üllatavalt moodsalt,
osalt stiili, osalt miljöö tõttu – tegelased on
ministeeriumi kantselei
ametnikud, ühesõnaga bürokraadid ja karjeristid.
Sest mis oludes tolleaegsete (ja veel palju varasemate ning hilisemate) Eesti raamatute tegevus toimus? Esmajoones maal. Aga maarahvast sellisel kujul enam ei ole. Teiseks tööliskonnas – aga ka seda klassi samal kujul pole. (On töövõtjad, aga see on hoopis teine asi.) Ja oleks neil kantseleirottidel siis igav elu. Ei, otse vastupidi! (“Kantseleiline viha on suur viha. See nõuab vastase täielikku hävitamist.”) Raamatu tugev külg on ka realistlik, ilma paatose, aga ka ilma masohhismita armastuslugu.
Kahtlustan, et Mardika (kodanikunimega Voldemar Õun) mahavaikimisel on oluline osa tema nimel. Selline tühine ja mõttetu putukas nagu välistaks omapära ja vaimusuuruse. - Heinrich Dawid Rosenstrauch, “Kolm tahedat
lugemist” (1973) Autor
on fiktiivne. Tegu on erakordselt hea keelevaistu ja huumorimeelegaJuhan Peegli
tippteosega mõlemas vallas. Nagu Peegel ise hiljem
rõhutas, tahtis ta kirjutada just s i s u l t umbkaudu 1875. aasta
eesti keele pruugis (ja muidugi ka selleaegse lugejaskonna maitset
silmas pidades), vältides omaaegse kirjapildi mehaanilist edasiandmist
(näiteks “wägga” pro “väga”). Esimene
jutt “Elumere laenetel” sai
populaarseks Eesti Raadio järjejutuna Tõnu Aava esituses. Teisest
(“Verine John ehk Sarapiku Juhan”) on nukufilm. Lugedes tundus
sisukaim
aga hoopis kolmas, “Hambajäljed Suislepa õuna peal”
põneva kriminaalse
süžeega.
Kui unustatud see teos on, näitab asjaolu, et Peegli surma puhul mindi kogu tema panusest Eesti huumori arendamisse (seda eriti kuuekümnendail, kui “nali nalja pärast” oli täiesti maha surutud) lihtsalt mööda. - Erni Krusten, “Noorte
südamed” (I osa 1954, II osa 1956) Nii
suhteliselt kui ka absoluutselt üsna näruse Kodu-Eesti 1950. aastate
kirjandussituatsiooni üks helgemaid laike. Kuivõrd tegevus toimub
1905.
aasta paiku, on autoril õnnestunud vältida poliitilist propagandat,
keskendudes autentse ja laiahaardelise pildi edasiandmisele
tolleaegsest Eesti ühiskonnast. Lisaks annab mammutromaan
kultuuriliselt ja geograafiliselt täpse pildi Rakvere linnast ja selle
ümbrusest. Mitte midagi säravat, aga ka mitte midagi
võltsi.
Moraliseerimist, seksuaalse aktiivsuse ning raha tagaajamise hukkamõistu raamatus muidugi on, aga nii klassikalisel moel, et ei häiri. Viimasele leheküljele jõudes oli tõesti kahju, sest Anu ja Jüri edasine saatus jäi hinge vaevama. - Robert Vaidlo,
“Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” (1971)
Eestis on lastekirjandust ikka armastatud, aga selles raamatus on üsna palju ka täiskasvanu jaoks. Nimelt kujutab elu Suhkrusaarel endast ilmset võrdpilti Nõukogude Liidu tegelikkusele. See on maa, kus väliselt valitseb maapealne paradiis, tegelikult aga ei saa sealt isegi omal soovil lahkuda, kui magus jutt liiga läägeks muutub. Saare väliselt heatahtlik, kuid sisemiselt julm valitseja Šoko-Roko on täpselt Brežnev. Ei puudu ka piinatud dissidendid. Eriti meeldejäävad tegelased on aga kaks tolvanit – Ninvan ja Kõrvan, kes on raamatus KGB nuhkide ekvivalendiks. Kui Andrus Ansip 1988. aastal Tartus koertega isamaaliste eestlaste meeleavaldusi maha surus, olid just Ninvan ja Kõrvan oma šaakalitega esimeses reas.
Raamatu lisaväärtus on Edgar Valteri kirevad illustratsioonid.