Mul oli neid lapsepõlve lemmikraamatuid kaks. Ühe pealkiri oli "Meie meeled ja maailm": see oli populaarteadusilk pildiraamat, mida tänapäeval on palju – tollal aga oli väga vähe. Seal ei olnud ainult ilupildid päkapikkudest, vaid väga keerulised pildid. See oli mu lemmikraamat ajal, kui ma lugeda veel ei osanud.

Hiljem meeldis mulle raamat, mille pealkiri oli vist "Kullillaane saladus". See rääkis Ukraina partisanidest. Eriti meeldis mulle üks koht, mida lugesin alati, kui mulle oli liiga tehtud. See oli see koht, kus alati vähemuses olevad head panid pahadele tee peale pommid ja pahad said õiglase karistuse.

Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?

Iga eestlane võiks lugeda Marie Underi sonette. Just neid, mida ta Siuru ajal kirjutas, mitte neid, millest Adson hiljem moraalse toimetajakäega üle käis. Oluline ja tervendav on teada, et eesti kirjanduses on ühe naisterahva poolt kirjutatud selliseid suurepäraseid värsse. Üks Tuglase kiri Underile kirjeldab, et õpilastel on sonetiraamatud pingi all lahti nagu õpiraamatud. See keel, milles Underi sonettides räägitakse naisterahva füüsilisest olemisest, on lihtsalt nii ilus!

Millise Eesti raamatu peaks tõlkima igasse maailma keelde?

Tegelikult peaks iga eestlane läbi lugema ka Gailiti "Nipernaadi". Hoolega lugedes on võimalik näha, et Nipernaadi ainult rääkis nende naistega, ta ei maganud ju nendega. Ta ei jätnud neid maha mitte pärast, vaid enne. "Nipernaadit" võiks tõlkida kõigisse nendesse keeltesse, millesse seda veel ei ole tõlgitud. Nipernaadi vagabundikuju lähendaks eestlast kergemini muus keeles lugejatele kui "Tõde ja õigus".