Kaissu ma raamatuid ei jäta, kandilised, segaksid. Aga enne und on enam-vähem iga raamat hea, peaasi, et oleks raamat, lugemine: miski, mis aitab teadvuse maiselt igavikulisele ja sealt unemaale viia. Igasugune ajalookirjandus on selleks väga hea. Mis see viimati oligi? Paul Johansen vist. Haruldane on aga see raamat, mis magama jääda ei lase, on nii põnev. Selliseid juhtub millegipärast aina harvemini. See peab olema romaan. Viimane selline vist oli Haruki Murakami “Kafka on the shore”.

Mis Eesti raamatu peaks tõlkima igasse maailma keelde?

Meie, eestlaste suureks õnneks sellist raamatut veel kirjutatud pole. Sest see saaks olla ainult väga tülikas raamat, miski, mis inimkonna liikvele ajaks. Sest no mis on seni tõlgitud nii üsna kõigisse keeltesse? Piibel. Ja kuigi tegu on väärika autorite kollektiiviga, on selle populaarsuse taga hoopis üks selle raamatu kangelane, Jeesus. Aga mis sai juutidest pärast Jeesust? Ja üldse, ega nad Piiblis eriti heas valguses ei paista. Ei, parem kui sellist raamatut Eestis, eestlasest ja eestlastest ei kirjutata. Kuigi, jah, see oleks ainus tõeliselt mõeldav tee eesti keele “säilitamiseks”, mida meie põhiseadus käsib. Nii et ikkagi peaks?

Mõni raamat või autor mis või kes on teenimatult ära unustatud?

Ma ei tea, võib-olla üldse soome kirjandus viimasel ajal. Ta on ju ühtepidi lähedane, mõistetav, aga samas eesti kirjandusest nii erinev. Nii poeetiline, sellisel vanal, ehtsal moel. Frans Eemil Sillanpää “Noorena uinunud” ma loen vaata et igal varasuvel jälle, vähemalt natuke. Aga muidu, eks igaühel ole omad raamatud, mida ta mäletab. Raamatuid ilmub üle mõistuse palju ja suurem jagu neist ainult unustamist vääribki!