3 plaati

Laura Veirs
“Saltbreakers”
(Nonesuch)
Indimuinasjutud folkbändi saatel... Või vastupidi?
Prillidega indisireeni Laura Veirsi viies plaat sisaldab tervet pärlikeed ilusaid väikesi indimuinasjutte, mis räägivad merineitsidest, piraatidest ja muudest vee-elukatest. Ometigi saab varsti selgeks, et plaat on umbes nagu üks lauanurgale “unustatud” salmik: lood selles on armsad, ilusad ja püütult luulelised, aga sügavamat sisu (allegooriat nagu Joanna Newsomil või olustikukirjeldust nagu Sufjan Stevensil) siit otsida ei maksa. Lugudes pole midagi temast endast. Vaid paaris loos mainitakse poole sõnaga mingeid lörri läinud suhteid, aga samas kui Veirs laulab “we made love on the rising tide”, kõlab see kõik pigem avaliku näitamise kui tõsise pihtimusena. Sufjanit meenutavad ka mitme loo orkestratsioonid (“Don’t Lose Yourself”, “Drink Deep”, “Cast a Little Hook In Me”), aga midagi jääb ka muusikas värskusest ja uudsusest puudu.
Laura Veirs on sarnaselt Liz Phairiga ja Juliana Hatfieldiga ennast siin näidanud kui folklauljat, kellel on indibänd taga. Sõnad on pehmemad, lood ümmargusemad ja seiklustevaesemad kui kõigil neil tegijatel, kellega võrdlemisel olen proovinud siia sõnu leida. Eks see näitab ka midagi, kui plaadi enda kohta on võimalik rääkida vaid teiste plaatide varal. Mitte halb, aga ka ei midagi uut. 6
Tristan Priimägi

Erinevad esitajad
“Quentin Tarantino’s “Death Proof” OST”
(A Band Apart/Maverick/Warner Bros)
Ehk peaks siiski levitama terminit Tarantino-muusika?
Quentin Tarantino on nii cool. Ta nägu on cool, tema filmid on nii cool’id, tema filmide sound­track’id on sama cool’id. Ausalt öeldes, valusalt ja tüütult cool’id. Sest nii nagu “Jazzkaare” ajal saavad muidu rahulikest inimestest korra aastas tublid jazz’ifännid, nii muutuvad nad Tarantino filmide ja soundtrack’ide ajal suurteks 60ndate ja 70ndate soul- ja surf-, glam- ja rockabilly-, pop- ja B-filmimuusika sõltlasteks. Kaubamärgil Tarantino on jõudu kanda enda seljas need antiiksed nišitooted laia publiku jaoks ahvatlevaks ja usaldusväärseks. Ja kas tõesti soovib keegi tingimata snoobitseda, et Tarantino teeb laiskade muusikasõprade eest seedimisprotsessi ära? Okei, äkki ma tõesti, kui purjus olen, aga... Kui paljud teist siiski teevad palverännakuid tolmustesse plaadiantikvariaatidesse, et 7tolliste virnadest obskuursemaid pärle välja sõeluda? Tuima soulseek’imist ma siinkohal ei arvestaks.
“Death Proofi” soundtrack on klassikaline Tarantino filmimusa – õrnad naishääled, traadised kitarrid, gaasipedaali surumise rütmid, keelega põleva sigareti kustutamise hoiak. Täpselt nii nagu selles seltskonnas harjumuspärane. Ja vaevalt, et publik sellest tüdinenud on – 60ndate soulil läheb praegu ka uues vormis (Amy Winehouse, Gnarls Barkley, Pipettes) pagana hästi. 7
Siim Nestor

Kings of Leon
“Because of the Times”
(RCA)
Külmajudinaid tekitavad kitarrid teispoolsusest ja trummid pimedusest.
“Because of the Times” on algusest peale aus ja alasti southern’rock & bop, kus bass müriseb nii mis kole ja nõelteravad kitarririfid asuvad aplalt kõrva trumminahkade kallale. Pärast paari kuulamisringi on Caleb Followilli omapärane vokaaltämber mälusse sööbinud ja seitsmeminutiline avalugu “Knocked Up” ujub veel nädalaid pärast kuulamist suvalistel hetkedel teadvusesoppidest pinnale. Kõnnid ümisedes mööda tänavat ja mõtled, mis pagana bänd see nüüd oligi. Meenuvad Doors, White Stripes, isegi Zeppelin käib peast läbi.
Albumi esimene pool on raju ja plahvatusohtlik (“Charmer”, “Mcfearless”), kuid rahuneb hiljem tunduvalt, mis on siinkõneleja jaoks selle plaadi ainukeseks nõrkuseks. Kuningate psühhedeeliat, sügavate basside surinat ja püssirohutünni otsas istumise tunnet oleks tahtnud enam kuulda ka albumi teises pooles, sest see sobib neile. Rahuliku kulgemisega üksikute ratsameeste down-the-road-stiilis gospelballaadide vahele jäänud “Camaro” suutis vaid hamba enne lõppu taas verele ajada.
“Because of the Times” on Kings of Leoni eneseleidmine. Nõnda kindlalt ja veenvalt pole nende muusika varem kõlanud. Kui uskuda bändimeeste (kolm venda ja nõbu) endi sõnu, siis on see esimene kauamängiv, mille kirjutamise ajal oli neil aega tõsiselt järele mõelda, milliseid lugusid nad tegelikult kirjutada ihkavad. Geniaalne! Loodetavasti jätkub selleks ka tulevikus aega. 8
Bertil Tüvi