30.03.2007, 00:00
“300” – erinevate tsivilisatsioonide varasem kokkupõrge
Ajaloolane Sergei Stadnikov sukeldub kreeklaste ja pärslaste vaenuaega.
Hoolimata Termopüülide (kreeka k “soojad
väravad”) kitsastee enam kui tosinkordsest külastusest, erutab
see Lamiast lõunas, kiirtee ääres asuv kohake mind ikka ja
jälle. Peaaegu kaks ja pool tuhat sajandit tagasi, 480. a eKr toimus seal
üks traagilisemaid ning põhimõttelisemaid lahinguid
inimkonna ajaloos. Verine heitlus leidis aset mitukümmend aastat kestnud
ja erinevaid faase läbinud Kreeka-Pärsia sõdade ajal
(500–449 eKr).
Just need sõjad määrasid otsustavalt kreeklaste identiteedi lõpliku kujunemise. Nüüd vastandati end teadlikult vabade poliste kodanikena despootlikule Pärsia “kuningate kuninga” (Kyros II, Dareios I ja Xerxes I) võimu alla koondunud Oriendile, mis oli vallutuste tulemusena ühendatud ning ühte hiigelsuurde kontinentaalimpeeriumi (vähemalt 40 miljonit alamat) koondatud. Ometigi mööngem, et kreeklaste (eelkõige joonlaste) ja idarahvaste vaheline läbisaamine ei olnud alati ainult vaenulik. Kuid just Pärsia maailmariigi institutsionaalsete laienemispüüdlustega Jooniasse ning Mandri-Kreekasse tugevnes üha enam mõlemapoolne süsteemne vastasseis. Tähtsat rolli mängis ka foiniiklaste-kreeklaste kaubanduslik konkurents ja Dareios I (522–486 eKr) ning eriti Xerxes I (486–465 eKr) võimu laiendamise ambitsioonid n-ö Oikumeeni piirideni.
Lahing Termopüülide juures oli Xerxese poolt 480 eKr algatatud uue Kreeka-vastase sõjakäigu esimene kulminatsioon. Kreeklaste ühendatud sõjajõude juhtis Sparta kuningas Leonidas I (valitses 488–480 eKr). Pärast seda, kui kohalikku maastikku tundev Ephialtes (viimase ajaloolisuses osa uurijaid siiski kahtleb) oli reeturlikult juhtinud Pärsia väed kreeklaste selja taha, andis Leonidas taganemiskäsu. Ta ise jäi “ajaloo isa” Herodotose (u 484–425 eKr) andmeil koos 300 spartalasega ja 700 teispialasega kaitsma kitsasteed, kuni kreeklaste laevastik asus Artemisioni neeme juures rünnakule, ning langes kangelaslikult koos oma sõjameestega. Seega osalesid lahingu traagilises lõppstaadiumis mitte ainult spartalased. Pole välistatud ka teatud hulga spartiaate abijõududena saatvate helootide kohalolek lahingutandril. Pärimuslikult ulatus kreeklasi rünnanud eri rahvustest koosnev Xerxes I juhitud armee 200 000 meheni! See arv on aga kindlasti oluliselt liialdatud.
Nagu näitasid edasised sündmused veel samal sõja-aastal, ei olnud helleenide ohvrid sugugi asjatud. Ateena poliitiku ja väejuhi Themistoklese poolt väljatöötatud strateegia tõi neile hiilgava võidu Salamise merelahingus. Kodumaa vabastamine jätkus aga täie hooga.
Äsja kinodesse jõudnud Zack Snyderi mängufilmil “300” on mõningaid kokkupuutepunkte reaalse ajalooga – nii mainitakse sääraseid väljendeid, nagu: “Andke mulda ja vett”; “Kilbiga või kilbil”; “Meie nooled varjutavad päikese!” – “Eks võitleme siis varjus.” jne. Ometigi jääb värske linateos ajaloolisest žanrist kohe väga-väga-väga kaugele. Pigem on tegu ühe kesise, “Sõrmuste isandat” jäljendava käkiga või ehk isegi selle paroodiaga?! Igal juhul sarnaneb reetur Ephialtes Gunglunkile, kreeklaste ridades võitleb mehiselt Faramiri kehastanud näitleja ning vähemalt mulle jäigi mõistatuseks: “Kes on kõvem mõõgasangar, kas Leonidas või Aragorn?” Lisaks kasutavad pärsia agressorid mitmesuguseid, kangesti trolle ning olivantse meenutavaid jubedaid olevusi. Umbes kahe ja poole meetri pikkune pirsingut ega kaunistatud perverdist despoot Xerxes on muidugi omaette vaatamisväärsus. Kogu film mõjub nagu hästi lihtsakoeline koomiks.
Seega, kes tahab saada mingitki autentsemat teemakohast kunstielamust, vaadaku siis klassikalist Rudolph Maté meistriteost “300 spartalast” (1962).
Just need sõjad määrasid otsustavalt kreeklaste identiteedi lõpliku kujunemise. Nüüd vastandati end teadlikult vabade poliste kodanikena despootlikule Pärsia “kuningate kuninga” (Kyros II, Dareios I ja Xerxes I) võimu alla koondunud Oriendile, mis oli vallutuste tulemusena ühendatud ning ühte hiigelsuurde kontinentaalimpeeriumi (vähemalt 40 miljonit alamat) koondatud. Ometigi mööngem, et kreeklaste (eelkõige joonlaste) ja idarahvaste vaheline läbisaamine ei olnud alati ainult vaenulik. Kuid just Pärsia maailmariigi institutsionaalsete laienemispüüdlustega Jooniasse ning Mandri-Kreekasse tugevnes üha enam mõlemapoolne süsteemne vastasseis. Tähtsat rolli mängis ka foiniiklaste-kreeklaste kaubanduslik konkurents ja Dareios I (522–486 eKr) ning eriti Xerxes I (486–465 eKr) võimu laiendamise ambitsioonid n-ö Oikumeeni piirideni.
Lahing Termopüülide juures oli Xerxese poolt 480 eKr algatatud uue Kreeka-vastase sõjakäigu esimene kulminatsioon. Kreeklaste ühendatud sõjajõude juhtis Sparta kuningas Leonidas I (valitses 488–480 eKr). Pärast seda, kui kohalikku maastikku tundev Ephialtes (viimase ajaloolisuses osa uurijaid siiski kahtleb) oli reeturlikult juhtinud Pärsia väed kreeklaste selja taha, andis Leonidas taganemiskäsu. Ta ise jäi “ajaloo isa” Herodotose (u 484–425 eKr) andmeil koos 300 spartalasega ja 700 teispialasega kaitsma kitsasteed, kuni kreeklaste laevastik asus Artemisioni neeme juures rünnakule, ning langes kangelaslikult koos oma sõjameestega. Seega osalesid lahingu traagilises lõppstaadiumis mitte ainult spartalased. Pole välistatud ka teatud hulga spartiaate abijõududena saatvate helootide kohalolek lahingutandril. Pärimuslikult ulatus kreeklasi rünnanud eri rahvustest koosnev Xerxes I juhitud armee 200 000 meheni! See arv on aga kindlasti oluliselt liialdatud.
Nagu näitasid edasised sündmused veel samal sõja-aastal, ei olnud helleenide ohvrid sugugi asjatud. Ateena poliitiku ja väejuhi Themistoklese poolt väljatöötatud strateegia tõi neile hiilgava võidu Salamise merelahingus. Kodumaa vabastamine jätkus aga täie hooga.
Äsja kinodesse jõudnud Zack Snyderi mängufilmil “300” on mõningaid kokkupuutepunkte reaalse ajalooga – nii mainitakse sääraseid väljendeid, nagu: “Andke mulda ja vett”; “Kilbiga või kilbil”; “Meie nooled varjutavad päikese!” – “Eks võitleme siis varjus.” jne. Ometigi jääb värske linateos ajaloolisest žanrist kohe väga-väga-väga kaugele. Pigem on tegu ühe kesise, “Sõrmuste isandat” jäljendava käkiga või ehk isegi selle paroodiaga?! Igal juhul sarnaneb reetur Ephialtes Gunglunkile, kreeklaste ridades võitleb mehiselt Faramiri kehastanud näitleja ning vähemalt mulle jäigi mõistatuseks: “Kes on kõvem mõõgasangar, kas Leonidas või Aragorn?” Lisaks kasutavad pärsia agressorid mitmesuguseid, kangesti trolle ning olivantse meenutavaid jubedaid olevusi. Umbes kahe ja poole meetri pikkune pirsingut ega kaunistatud perverdist despoot Xerxes on muidugi omaette vaatamisväärsus. Kogu film mõjub nagu hästi lihtsakoeline koomiks.
Seega, kes tahab saada mingitki autentsemat teemakohast kunstielamust, vaadaku siis klassikalist Rudolph Maté meistriteost “300 spartalast” (1962).