Sel nädalal protestisid töötajate ühendused sotsiaalministeeriumi ees uue tööseaduse eelnõu vastu. Plakatite vahelt paistis silma üks eriti kirglik meeleavaldaja - Tallinna Kaubamaja ametiühingute usaldusisik ning Teenindus- ja Kaubandustöötajate ametiühingu juhatuse liige Triinu Sõelsep (pildil).

Telepildist oli ilmne, et kui ministeeriumi kantsler Janno Järve oleks korragi pea ukse vahelt välja pistnud, oleks ta püha viha täis Sõelsepalt võinud kas või ämbriga vastu vahtimist saada. Aga õnneks Järve ei pistnud.

„Üritus oligi mõeldud suure kisa ja kära tegemiseks. Kuid see ei tähenda, et me ka läbirääkimiste laua taga nii emotsionaalselt asju ajaksime. Vajadusel oleme valmis tegema konstruktiivseid ettepanekuid," ütleb Sõelsep.

Ta ütleb, et ei võitle paindliku tööturu ja majanduskasvu vastu. Kuid Eesti pole niivõrd liberaalseks tööseadusandluseks veel valmis. "Ebaõiglus ja ülekohus on minu jaoks vastunäidustatud. Kui tööandjatele tahetakse anda vaba voli töötajate niigi suurt teadmatust veelgi enam ära kasutada, lõpeks see halvasti. Suurem osa inimestest, kes end töökohal hästi tunda tahavad, läheks välismaale tööle. Mina kaasa arvatud!"

 

Tagasi NSV Liitu

 

"Oo, ma kohe räägin teile, milline imeline inimene on Peeter Volkonski," kuulutab Artjom Troitski (pildil) oma raamatus Back in the USSR, mis enam kui kakskümmend aastat tagasi Inglismaal ilmavalgust nägi.

Briti, hiljem ka Jaapani, USA ja Mandri-Euroopa muusikafriigid said teada, kui vinged bändid on Turist ja Ruja. Ka seda, mis ikkagi toimus 1980. aastal Kadrioru staadionil kurikuulsa televisiooni ja raadio omavahelise jalkamatši aegu ja pärast. Võib ju ette kujutada, kuidas ühel tõsisel Londoni muusikahuvilisel sees kihvatas, lugedes Troitski vapustavast kontsertelamusest, kui ta Tartu muusikapäevadel, mida kriitik regulaarselt külastas, kuulis In Spe ja Volkonski esitatud programmi E = mc2.

Tegelikult kirjeldab raamat ju nõukogude rokielu üldisemalt. Aga peab mõnuga tunnistama, et Nõukogude Eesti muusikutel on ses üldises pildis kuidagi ebaproportsionaalselt suur roll. No aga nii isand Troitski, keda on peetud ja peetakse tänini kõige adekvaatseimaks Vene rokikriitikuks, neid asju nägi. 1991. aastal ilmus raamatu venekeelne väljaanne. Nüüd siis on väljas venekeelse väljaande kordustrükk.

Sel puhul tuleb Troitski ka nädalavahetusel Eestisse. Reedel Narva, pühapäeval Tallinnasse. Mängib plaate ja räägib sellest, millest kirjutas.

 

Kuhu Aveli ja Liis ei küüni

Associated Press avaldas mõtlemapaneva loo sellest, millised mõõtmed on võtnud lauljatar Britney Spearsi (pildil) tegemisi ümbritsev meediatööstus. Britney on ilmselt lehtedele enim tulusid toonud seltskonnakuulsus viimase aasta jooksul. „Harilikus" ajakirjanduses on reklaamitulud languses, aga Britney-tüüpi kangelasi jälgiv kõmupress kasvab.

Mõned näited: Briti tabloidleht OK! hoiab Spearsi peal Los Angeleses kümnest töötajast koosnevat tiimi. „Me oleme pidevas Britney-valves", ütleb lehe USA kontori juht. Jaanuarist 2006 ilmunud 103 lehenumbris on Britney pilt olnud kaanel 54 korda.

Britneyst tehtud hea eksklusiivse foto eest makstakse paparazzodele üle 100 000 krooni, aga erijuhtudel isegi miljon krooni. Ja see tasub ära. Sest kui näiteks ajakirja People müüakse tavaliselt 1,5 miljonit eksemplari, siis Britney kaanel võib tähendada kaht miljonit, ning lisandunud tiraaž on peaaegu kogu ulatuses puhas kasum.

Mullu suvel Beverly Hillsis tehtud pildil on Britney koos oma sülekoerakesega. France Presse on pildi juurde kirjutanud info, et Britney läks tol päeval kodust välja, et osta veidi meigitarbeid, kulutada 5000 dollarit Lisa Kleini poes (ilmselt on siiski mõeldud Lisa Kline'i moebutiikide ketti) ja võtta koos sõbratariga klaasike.