3500-aastane retk läbi sõdiva maailma
Sõdimine on sama vana kui inimkond," on selle raamatu 1. peatüki esimene lause. Võib-olla tõesti; sellele väitele ei saa vastu vaielda ega seda ka õigeks kiita, sest inimkonna eksistentsi kahest esimesest aastamiljonist ei ole kirjalikke ülestähendusi, kinofilme, videoid ega CDsid.
Alles alates II aastatuhandest eKr teame me tänu kirjakunstile vanadel aegadel peetud lahinguist ja sõjakäikudest. Tänu arheoloogilistele väljakaevamistele ning vanade kultuurrahvaste kunstioskustele aga on nende igiammuste aegade spetsialistid selgeks teinud ka vanade relvade, turviste ning sõjamasinate arengulood.
Originaalis inglise keeles ilmunud raamat "Sõjad. Ajalugu kaartidel" ongi ajaretk läbi maailma tähtsaimate ning tuntuimate sõdade ja lahingute, alates Vana-Assüüriast ja Babülooniast kuni viimase Lahesõjani aastal 2003. Imelik küll, kuid on tõsilugu, et sealmail, kus peeti esimesed teadaolevad sõjad, peeti ka viimane.
Raamat on illustreeritud paarisaja värvitrükis kaardiga ja on seetõttu lausa kompvekiks uurivaile ajaloohuvilistele, aga miks mitte ka spetsialistidele. Usun, et nii mõnelegi, kes selle üle varem sügavalt mõtelnud ei olnud, saab sellest sõjaajaloo-atlasest selgeks – suhtumine sõjasse, mis tänapäeval on valdavalt negatiivne, on ammustel aegadel olnud hoopis teistsugune. Sõda on paljudele meestele, nii väepealikuile kui lihtsõdureile, olnud lausa eluviis; sõda oli paljudele võimaluseks karjääri teha ja varandust koguda. Aegadel, mil turismifirmasid veel ei olnud, oli sõda noortele meestele peaaegu et ainuvõimalus laia maailma näha ja eksootiliste kaunitaridega kohtuda.
Oli suur vedamine, kui sattusid mõne geniaalse väepealiku (näiteks Makedoonia Aleksandri, Hannibali, Karl XII või Napoleon Bonaparte’i) sõjaväkke – siis olid sulle garanteeritud seiklused, millistest andis veel lastelastelegi jutustada. Ainult nohikud maldasid selliste suurmeestega kohtudes koju jääda ja vaguralt põllutööd teha. Sest koos Aleksandri või Napoleoniga võõrale maale minnes ei pruukinud sa oma reisi eest rasket raha välja käia, vaid vastupidi – nii reisiülikond kui ka söök ja öömaja olid täiesti priid. Ja kui väepealikul küllalt palju kõlisevat kulda ning hõbedat kokku oli röövitud, jõudis sellest osa palgaraha kujul ehk liht-meestenigi…
Olles oma ajalikus elus palju raamatuid lehitsenud ja mõned ka ise teinud, võin kerge kadedusvarjundiga öelda: "Sõjad. Ajalugu kaartidel" on vahest informatsioonirikkaim ja parima teostusega raamat eestikeelses sõjakirjanduses. Ehk jätkub Entsüklopeediakirjastusel huvi, tahtmist ja riskivalmidust veel mõned sellised kapitaalsed maailmamastaapsed sõjandusteosed eesti keelde ümber panna? Näiteks Richard Bennetti "Fighting Forces. An Illustrated Anatomy of the World Great Armies", või Chris Bishopi poolt kokku pandud "The Directory of Modern Military Weapons" ja "World War II: The Directory of Weapons". Vahest jätkub ka Eestis fänne, kes selliste raamatute arvatavasti küllaltki soolase hinna on valmis välja käima.
Aga oma kiidukõne lõpetuseks peaks ma "Sõjad. Ajalugu kaartidel" kallal ka veidi torisema, muidu jääb mulje, et Eesti Entsüklopeediakirjastus on mult oma üllitise ülistuseks selle loo tellinud.
Et raamat on kergelt anglofiilse tooniga, tuleneb juba ta päritolust ja selles meie tõlkijate ning toimetajate süüd ei ole. Mõned terminid on aga eesti keeles natuke "metsa poole" kiskunud. Eestikeelse hävituslennuki asemel kipub olema hävitaja (lk 193, 195, 228, 230, 257, vahest mujalgi), mis on hoopiski sõjalaev. Lehekülje 195 fotolt vastu vaatav Fairey lahingupommitaja on aga tegelikult kergepommitaja Fairey Battle, kus Fairey on lennukiehitusfirma ja Battle selle firma poolt toodetud pommitaja nimi.
Mööda on pandud USA tuumarelvamonopoli lõpuaastaga, mis on tegelikult 1949. Ja leheküljel 249 oleva kaardi paremal serval märgitud lennukikandja Diego Garcia ei ole seda teps mitte. See on saar India ookeanis, millelt startisid USA raskepommitajad B-1, B-2 ja B-52 viimases Iraagi-vastases sõjas. Üheltki lennukikandjalt sellised 200tonnised mürakad esialgu veel startida ei suuda …
Aga niisuguseid möödalaskmisi on selle mahuka raamatu kohta suhteliselt vähe ja selles on kahtlemata teened kaitseministeeriumi tööstaažiga toimetajal Tiit Noorkõivul. Vigu võiks veelgi vähendada, kui selliste militaarsuurteoste tõlkimisel ei häbeneta konsulteerida Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi spetsidega või Tartus asuvate sõjanduskõrgkoolide meeste-naistega.
Tõlkinud Lauri Randveer, Aili ja Jaan Saks, Ivar-Anton Karros, Ebeli Nahkur, Tiina Põldaru ja Urve Tammjärv. Toimetanud Tiit Noorkõiv. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2005. 258 lk.
