Arko, miks 3D?

3D on kui manifest, see on katse avardada esteetilisi piire, katse viibida samas ruumis portreteeritavatega, samas mõtteruumis. Ruum, keskkond võib olla sama kõnekas kui inimene ja jäädvustades inimest talle omases keskkonnas, nad võimendavad teineteist. Ja kas oleme suletud või avatud ruumis, võib saada määravaks.

Tegelikkus või ikkagi see illusioon tegelikkusest peab olema ekraanil küll alati esteetiline, aga ta võib olla ka halastamatum meie ootustest. Olen nõus, et 3D on esteetilises plaanis halastamatum, aga selles mõttes ka vahetum, ettearvamatum, tõetruum. Tegu on ju dokumentaalfilmiga ja mitte positiivse seinalehega, millistesse Lennart Meri suhtus teadaolevalt kriitiliselt.

Kas mälestuste kildudest oli võimalik kokku panna tervikpilt, mille järgi me Lennarti ära tunneme?

Tegelik pilt on palju laiem ja milline see tegelik pilt on, ei tea ilmselt keegi. Kõik me mäletame Lennart Merit erinevalt, ja see on hea. Rõhutan, tegu on minimalistliku filmiga, sest peategelane on praktiliselt hoomamatu oma mitmekülgsuses, lõputus improvisatsioonis, artistlikkuses.

See on film, mis alles kogu oma kulgemise lõpuks jõuab peategelase nime väljaütlemiseni (järgides just peategelasele omast soomeugrilikku traditsiooni – mitte peletada sündmuse peategelast, olgu selleks siis mälestuste kogumine või mõtteline jaht), sest Lennart Meri puhul rohkem ei jõua, teda on nii palju. Tähtis on see, et peategelast mäletataks.