4 plaati

The Divine Comedy
"Victory For The Comic Muse"
(Parlophone)

Camp kuulub heterotele muide ka...

Jõudsime kolleeg B-ga arvamusele, et camp tuleks homokultuurilt ära võtta. Heterod tahavad ka vahel selle nähtuse ilminguid nautida! Arvamuseni viijaks oli The Divine Comedy (ehk Neil Hannoni) looming. Estraadilauljalik vokaal, irooniline, tihti dekoratiivsetesse seadevinjettidesse mattuv muusika, pagana head meloodiad ja ikka mingi camp-virvendus alati, Hannonil, ilmsel heterol jätkub seda.

Uus album on üllatustevaba, kui maha arvata avaloo "To Die A Virgin" kohutavalt ELOlik kõla. Ikka selline retrolik, vahel nukker irooniamäng. Vaid kohtumine mitte-nii-hetero campiga coveris The Associatesi surematust loost "Party Fears Two" teeb nõutuks, no milleks selline elujaatav marsitakt ja võltsflamenco? Camp teeb siin campile liiga ja kuidas veel... 6
Tõnu Kaalep

Lily Allen
"Alright, Still"
(Regal)

Ulakas ja mitmekesine plikapop.

Briti popp on alati olnud veidi nahaalsem, humoorikam ja vastuolulisem kui Ameerika oma. Inglismaa tabelites sel suvel oma singliga "Smile" ilma teinud Lily Allen (tuntud Briti koomiku ja näitleja Keith Alleni tütar muuseas) vastab sellele võrdlusele täiesti, paisates teismeliste kõrvu värvikireva segu lite-reggaest ("Smile"), The Streetsist ("Knock ‘em Out"), 60ndate liftipopist ("Everything's So Wonderful"), ska'st ("Not Big") ja baggy'st ("Take What You Take"), nimetades vaid mõnd. Lily Alleni tekstid on eneseiroonilised ja muusika üsna nunnu pealispinna alt hakkab mingi hetk välkuma väike sädelev tera, mis torgib selle idülli auke täis. "LDN" on positiivne mariachitrompeti-lugu, mis lähemal vaatlusel räägib Londoni kahepalgelisest näost, kus vanamuttidele lüüakse kiviga pähe ja tänaval võtavad päikest kräkihoorad. "Everything's Just Wonderful" pakub sarnast vastuolu lillelise heliriba ja teismelise kohta üsna ootamatu sotsiaalkriitika vahel, mis tegeleb meilegi tuttava probleemiga - sellega, kuidas pangad kontrollivad ühiskonda ja annavad laenu ainult nendele, kes pole elus kordagi punase tule alt läbi jalutanud. Kokkuvõttes on Lily Allen igatahes värskem kui tema USA kaasaegsed teismeea-staarid, sest ausalt öelda ei kujuta ette Pinki sotsiaalteemadel sõna võtmas või Aguilerat pubis mehi kritiseerimas. Ema keelaks selle lihtsalt ära. 7
Tristan Priimägi

Aleksander Müller
"Ehk seni parimad?! Võib ju niimoodi ka!"
(Aleksander Müller)

Emajõe delta bluusi-isa parimad palad.

Kui ma esimest korda kuulsin Mülleri noorusaegade ansambli Suuk plaati, muutis see sügavalt mu tolleaegset arvamust Eesti rokist. See plaat kuulus minu kohustuslikku muusikaprogrammi mitme kuu vältel vähemalt kord päevas. Selles oli mingit salapärast, üleloomulikku jõudu. See ongi vist Mülleri fenomen. Antud plaadil on kuulda Mülleri eelviimase kolme aastakümne loomingut. Alustades 1976. aastal Tartus ER Stereobussi abiga tehtud lindistustega ansamblilt Suuk, millele järgnevad 80ndate avangardsema tooniga bluusilood ning kõige lõpuks saab viimase nelja seniavaldamata kontsertlindistuse läbi (pärinevad need 1997.aastast) kuulda ka ehedat, bluusimehelikus konditsioonis

live

-Müllerit. Plaadi tugevaim osa on ilmselt esimene nelik, kuna see on kõige toorem ja kõ ;ige jõulisem, täis noorte meeste kirglikku musitseerimist olukorras, kus ansambli ärakeelamiseni oli jäänud veel umbes aasta. Puhas kuld, ma ütlen. Hilisem looming on kohati ehk pisut veniv ja üksluine, kuid see ei häiri, sest tore on kuulda, et Müller ei ürita kuidagi publikut võluda, vaid paiskab kuulajate sekka oma iroonilist, elueitavat sõnumit täiesti vabalt ja ilma igasuguse pingutuseta. Kahtlemata on tegu väärt plaadiga, aga ma loodan, et see on siiski vahekokkuvõte loomingulisel teel ja peatselt kuuekümneseks saav legend ei kavatse veel niipea emeriitbluusimehe staatusesse astuda.

9
Priit Liiviste

Def Leppard
"Yeah!"
(Mercury)

Poisid, aga teeme ühe kaverite plaadi...?

Teatud perioodil (1983-1992) maailma kõige üleprodutseeritum bänd ja pop-metali epitoom esitab sellel albumil lugusid oma noorusaegadest, ehk siis laule, mille saatel nad üles kasvasid ja mis neid mõjutasid. Sealjuures on vanad (albumi kaaskirjas) nii härga täis ja entusiastlikud, et astu või ritta, aga ei saa, sest ka parimal juhul on tegu üdini nostalgilise albumi ja pigem kultuuriloolist kui muusikalist väärtust omava materjaliga (või kes teine peale leppardite ea- ja rahvuskaaslaste selliseid artiste nagu David Essex, Sweet, Badfinger, T. Rex jne. tänasel päeval enam tõsiselt võtab?).

Esituslikust küljest võiks bändile ette heita orjalikku originaalilähedust, sest ainus pala, mille kaverdamine antud juhul tõepoolest õigustatuna tundub, on leppardlik versioon The Kinksi 40 aasta vanusest hitist "Waterloo Sunset" (huviline võis selle loo leida küll juba Def Leppardi kahe aasta taguselt best of kogumikult), kus on tõesti saavutatud uus ja kuulamist vääriv kvaliteet.

Def Leppardi teist kirstunaela sellel albumil illustreerib Thin Lizzy "Don't Believe a Word". Nimelt on Phil Lynotti (kes nüüd tegelikult küll ka mingi suure algustähega laulja polnud) hääl sedavõrd looga kokku kasvanud, et selle asendamine Joe Ellioti paberõhukese vokaaliga tundub juba pühaduseteotusena. 5
Andri Riid