4 plaati

Billy Joel
“The Piano Man”
(Columbia)
Võib-olla üks parimaid plaate üldse
“The Piano Man” on väga aus plaat selles mõttes, et laulja ja helilooja Billy Joeli eri aastatest pärit laulud on kogumikul oma erinevas kõlalises kuues ja mõtteviisis kokkupanduna täiesti alasti, ilma vähemagi kaitsva kooriku või kontsept­albumi kontekstita, mis neid kaitsta võiks. Eks me kõik teame, milliseid moode ja muusikat sünnitasid 80. aastad! Võetagu siis sellest ajajärgust üks iseloomulik laul ja lastagu seda tänastel halastamatutel, helivõlurite poolt hellitatud kõrvadega kuulajatel hinnata – või alla hinnata. Tõe huvides tuleb öelda, et Billy Joeli parimad klaaspärlid sündisid siiski 70. aastate lõpul – ja on plaadil täiesti esindatud – võrratu “New York State of Mind”, vapustav “Honesty”, igavikuline “Just the Way You Are”.
Isiklikult hindan üle kõige küll Billy Joeli plaati “Stranger” selle erakordse musikaalsuse ja inimliku soojuse tõttu (“Movin Out” ja “Scenes From An Italian Restaurant” on ka sellel kogumikul), aga “The Piano Man” on kohe järgmine. Ma usun, et see võib olla üks ilusamaid plaate üldse. 10
Priit Hõbemägi

Kosheen
“Damage”
(Universal)
Lood katkisest sinitaevast.
Suurbritannia looduspanoraamid on kaunid, Walesi kaljud, inglise park, Šoti mäed ja jänkukestega tikitud rohevad niidud. Briti looduse pehme kvintessents oli Teletupsude sari. Briti linnad on palju ugly’mad, need jubedad pruunid töölismajade rajoonid, tower block’id ja sõjajärgne brutaalne arhitektuur, võeh. Briti loodus oleks siis pastoraal­ne folk rock à la Fairport Convention ja linn näiteks tume jungle muusika à la Metalheadz. Lepime sedaviisi kokku, et selline polaarsus on olemas.
Kui see polaarsus on olemas, siis Kosheen on üritanud sellest üle astuda. Walesist pärit laulja Sian Evans on elanud metsas ja olnud muidu vaba õhu peale maias, kirjutanud laule sahtlisse ja värki. Samas bändi kaks produktsiooni-mankit Sub­stance ja Decoder olid 90ndatel oma Ruffneck Tingi plaadifirmaga osa Bristoli d’n’b skenest. Nüüd Kosheenis oleksid võinud need taustad vägevasti clash’ida, aga ei teinud seda mitte. Kõik kosheenlased olid reivihipid ja kahtlemata uskusid, et üksteist saab mõista ka ilma E-ta. Breikbiitide, kidrade, sämplite, trummide kaudu loomulikult ja mis kõige tähtsam – Siani füüsiliselt ülevõimendatud hääle kaudu. Tema hääl vist ongi seesama, mis üle astub ja natuke hirmu külvab, jättes seljataha nutuse raja. 7
Aleksander T. Yostafa

Regina Spektor
“Soviet Kitsch”
(Sire)
Mänguline folk Brooklyni venelaste elust.
Seda albumit kuulates tundub, nagu oleks sind kutsutud suure ja lärmaka vene-juudi emigrandipere elutuppa, kus räägitakse läbisegi ära mälestused, kuulujutud ja unenäod. Efekt on seda vastakam, et pooltes lugudes siin plaadil teeb kaasa vaid Regina Spektor üksi. 9aastaselt Moskvast New Yorki kolinud nääpsuke tüdruk, kelle muusika aimab küll folgi harmooniaid ja loo ülesehitusi, aga kes ei suuda panna vastu kiusatusele vahepeal talle selja tagant üht võmmu andmast. Regina Spektorit on tituleeritud anti-folgiks, aga näiteks The Moldy Peachesi või isegi Animal Collective’iga võrreldes pole tema muusika küll “anti”, vaid lihtsalt t eiste vahenditega tehtud. Regina Spektori põhiinstrumendiks on klaver ja seetõttu (ning sarnase väljenduslaadi pärast) meenutab ta ehk veidi Cat Powerit. Olgu nende võrdlustega nagu on: “Soviet Kitsch” on mänguline plaat Brooklyni venelaste elust, mis läheb kohati päris trash-rokiks (“Your Honor”), aga on enamasti minimaalne, ent sugestiivne. Kitarri on esimest korda kuulda alles kolmandas loos “Carbon Monoxide”, mille walka walka walka walka-vahekoht on sama meeldejääv kui mitmed teised sel plaadil. Pühendatud Babuška Basja Ljubovitskajale. Na zdorovje! 8
Tristan Priimägi

David Bowie
“The Best of David Bowie 1980/1987”
(EMI)
Kameeleoni allakäiguhooaegade kroonika. Või mitte?
Nii lihtne on nõustuda kriitikutega, kes kõnelevad 80ndate Bowie’st kui kommertsedust pimestatud luuserist, kes langes mingite jõudude sunnil päästmatult absoluutse nadiiri suunas, mis ilmselt selle vahemiku lõpus ka kohale jõudis. Või ei? Kui alustada plaadiga kaasas olevast DVDst, siis kutsuvad poosid, hullud pintsakud ja blondeeritud soengud esile naerupuhanguid, kuid muusika samas mitte niivõrd. OK, üldtunnustatud uuenduslikkust plaatide “Low” või “­Heroes” mõttes siin pole. Iseasi, mis see eelmine termin sisuliselt üldse on. Kuidas ikkagi Bowie’t kirjeldada?
Lugude järjestus püüab teha mida võimalik, segamini on hitid (“China Girl”) ja teistsugused hitid (“Scary Monsters”), funk-disko-kangelase Nile Rodgersi produtseeritud “Let’s Dance’i” sile glamuursus ja hirmuäratavalt tõsised ja lihtsad Weilli/Brechti kaverid, Robert Frippi hull kitarr “Scary Monstersi...” plaadi lugudes ja koos Pat Metheny ja Lyle Maysiga tehtud “This Is Not America” kitši piiril, aga mõjuv sentiment ja kurbus.
Muusikavideo ajaloo jaoks on see lisa-DVD tähtis, näeme näiteks Julien Temple’i ja David Mallet’ olulisi varaseid töid.
Ja muide, Bowie tubli vampiirina laenas sel ajal hooti kõikjalt, kust midagi trendikat sai, siin ma näiteks tajun Laurie Andersoni ja The Police’i vaimude kohalolu mitmes loos. Otsige need ise üles...
Ja muide, ma olen vaid üks kord elus kirjutanud kuulajakirja Eesti Raadiole, siis ka valenime all. Kui Tõnis Erilaid ütles ühel pühapäeval mingis 84. aasta soovisaates, et äsjailmunud “Let’s Dance” on labane või midagi taolist. Oi, ma olin siis kuri. Nostalgia, nostalgia nüüd. 7
Tõnu Kaalep