4 plaati

Dååth
“The Hinderers”
(Roadrunner)
Kliiniliselt täpne surmakaif otse Ameerikast.
Euroopa intellektuaalide seas palavalt põlatud Miki-Hiire-maa geneerilises globaal-kultuurimannas leidub vahel tähelepanuväärseid moodustisi, mida eelistame nende täpset päritolu teadmata nimetada rosinateks. Lähemal mekkimisel osutuvad paljud neist pärinevaks metafoorsete rottide seedekulgla päramisest otsast; mitte aga Georgia kabalistliku death-metal’i eesrindlased ansamblist Dååth. Heas mõttes ameerikalik kohanemisvõime ilmneb ansambli suutlikkuses omavahel edukalt segada žanre ja kõlasid, mille “ristsolkimine” Euroopa puristlikele äärmushevi-kollidele enamasti pähegi ei tulekski (sest nii ju lihtsalt ei tehta!). Eks süntesaatori ja klaveri pruukimine ülikiire ja -tehnilise death’i kontekstis olegi üsna libedale jääle minek; õnneks on Dååthi poistel mänguoskuse ja katsetuslusti kujul sellel liiklemiseks vajalikud uisud olemas (pisukeseks krammiks muidu laitmatus terases ehk vaid Sean Farberi muidu veenev lõrinavokaal, mis meloodilistes kohtades hõredaks kipub jääma). Nii õnnestub neil ootamatud kõrvalekalded valitud keskteest (industriaaliga flirtivad, tantsusämplite-küllased “Who Will Take the ­Blame?” ja “Dead On the Dance Floor”) osavalt maskeerida üllatuslikeks piruettideks-aksliteks-spinnideks. Kui leiate, et agressiivsetel blastbeat-sportlastel ei tohiks nii gay-sensibiilsest alast nagu iluuisutamine aimugi olla, pole see plaat teile; kui aga otsite ebatraditsioonilisi lahendusi klassikalisele metal-võrrandile, soovitan Dååthi musta alternatiivmatemaatikat lähemalt uurida. 7
Mart Kalvet

Noisettes
“What’s The Time Mr Wolf?”
(Universal)
Rock päevamenüüst, aga värskendavalt rõkkkavana.
Mida ma arvan tendentsist, et punk-disko-indibändide mikrofoni taha jõuavad sageli souljõuga lauljatarid? Näidete The Gossip ja Spektrum najal päris hästi. Trio Noisettes on Londoni asi ning nende mikrisse huilgab mustanahaline kaunitar Shingai Shoniwa, kelle kõrist ei pursku just ekstraoriginaalne hääl, ulatudes Cerys Matthewsist Macy Grayni, ja et bänd mässab garage-rock’n’rolloha bluusi ja pungi vahel laveerides, siis... nagu polekski millestki enam rääkida? Et üks moe-rock’i bänd jällegi? Seda kindlasti. Aga Noisettesi võimlemine on lõtv ja täpselt dünaamiline üheskoos. Nende laulud ei püsi otsast lõpuni ühes meeleolus ega ühes žanriski, Noisettes tuiskab muusikas ringi. Ja nad ei ole selle juures krambis, vaid tõepoolest – väga heas tujus. 8
Siim Nestor

Van Morrison
“At the Movies”
(EMI)
Iirlane pani kokku plaaditäie filmilaule.
Kui omal ajal Van Morrisoni kelgule peale ei jõudnud hüpata, siis nüüd on seda tagantjärele natuke raske teha. Mina ei jõudnud. Morrisongi tegeleb nüüd rohkem suurte kultuurrahvaste minevikus tuhnimisega – eelmisel plaadil lõbutses oma noorusest meeldejäänud kantrilaulude kallal, nüüd pani kokku filmimuusika albumi. Pole ta enam inglinäoline nooruk, vaid ajahambast puretud onkel.
Aga tegelikult on see täiesti üllatav plaat. Näiteks on tema muusika kõlanud järgmistes (väga kuulsates) filmides: “Bridget Jones’ Diary”, “­Thelma & Louise”, “As Good As It Gets” jt. ­Reneé Zellweger, Susan Sarandon, Jack Nicholson – äge ju, eks!  Ja need meeldekulunud lood isegi: “Brown Eyed Girl”, “Have I Told You ­Lately?”, “Moondance”.
Kui filmimuusika plaadid on viimasel ajal nagu režissööri nooruspõlve lugude kogumikud, millega tiritakse vaatajal seljast veel üks nahk, siis heliloojapõhine plaat on palju inimsõbralikum nähtus. Nagu eri aegadest kokku monteeritud kogumikud ikka, on seegi plaat paratamatult mõnevõrra ebaühtlane. Hea kuulamine siiski. 5
Priit Hõbemägi

The Young Gods
“Super Ready / Fragmenté”
(Play It Again, Sam)
Lõhnab kohati ultratehnoloogiliselt nagu vanasti, aga ka eurokabaree järele.
80ndate lõpul olin ma kuude kaupa kannatamatu ja elevil. Ma tahtsin ära kuulda tolle Šveitsi trio nimega The Young Gods, millest Melody Maker säärase õhinaga kirjutas. Aga see polnud nõnda lihtne ja sestap tuli esialgu tarbida epiteete endid. Neist selgus, et bänd on kehastunud elekter ise, rock’i ultratehnoloogiline ja samas paganlik puhastustuli, kus Iggy Pop sulab metal-rock’ist ja sümfoonilisest muusikast laenatud sämplite kuumuses Stockhauseni endaga känkraks kokku.
Siis lõpuks kuulsin ma nad ära ning uskumatu, aga The Young Gods kõlas just nii hästi, nagu nood kirjeldused sisendanud olid. Nagu oleks kriitiline mõtlemine ise tolle bändi oma utoopiate toeks välja mõelnud. Ja alles hiljem muutusin umbusklikuks – kui sõnad tabavad nõnda hästi helide loomuse, kui nood nõnda kenasti adjektiividesse ära mahuvad, kas pole see tegelikult surmakell muusika ainulaadsusele? Ja tegelikult tegeleb bänd oma karjääri uuemas otsas sellesama küsimusega – sirutab end kunagisest kestast väljapoole, vahelduva eduga, läbi eneseotsingu ja enesesalgamise.
Uuel plaadil on ka vana The Young Gods olemas – “Everythere” näiteks või The Doorsi hiilgeaegade cyber-update “About Time”. Veel enamgi sobivad mulle “El Magnifico” kitarrideformatsioonid ning lopsakas, valdavalt instrumentaalne tehnotranss “The Colour Code”. Kuid samas kiusas mind kogu plaadi vältel üks probleem – vokaal oli miksitud liiga esile, nõnda et kogu instrumentaalkarkass kestis tihti vaid saatefunktsioonis. Muidugi, lauljana väldib Franz Treichler mõndagi klišeed – siin pole macho-meelset bluus-rock’i ega industriaalmuusika monotoonset kollitamist – aga minu jaoks sai tulemus liiga tihti õõnsavõitu eurokabaree mõõtmed. Ent ikkagi on see The Young Gods. Ja nad võitsid tasapisi ka minu kahtlused ja pidurdused. Olgugi et napilt ja pärast toimetajalt arvustuseks juurde küsitud lisaaega. 7
Tõnis Kahu