5 plaati
Laurie Anderson
“Big Science”
(Island/Universal)
25. sünnipäeva puhul uuesti ilmunud
minimalism groove-laborist.
Ameerika “minimalistlik”
uus muusika – Glass, Reich, Riley, Young – jõudis
popkultuuri erinevaid teid pidi. Oli Velvet Undergroundi rütmiline transs,
oli Eno ja ambient ning 80ndate algul saabus Laurie Anderson.
Tänaseks 25aastane “Big Science” teenis avalikkuse tunnustuse,
kuid teab mis armastust mitte. Anderson oli liiga süsteemne, liiga
metoodiline, liiga kaunikujuline illustratsioon püüdlikule
postmodernismile, millest tollane New Yorgi kultuurieliit nõnda
rääkida armastas. Tema muusika vaimsete skeemide varjus polnud
füüsilist vulgaarsust – isegi mitte siis, kui ta
pärastpoole proovis funk‘i (plaadil “Mister
Heartbreak”) või enam-vähem konventsionaalset poplaulu
(“Strange Angels”).
“Big Science”
räägib tehnoloogilise ajastu kommunikatsiooniprobleemidest, meie
takerdumistest “masinavärgi” ette antud rollidesse, mehe ja
naise omadesse sealhulgas. Andersoni keskne võte on peidetud tema
häälde. Pigem rääkides kui lauldes eraldab ta justkui
kirurgiaga selle hääle oma kehast, laseb tal muutuda, moonduda,
maskeeruda, meile ja endalegi võõraks saada.
Toda
häält ümbritsevad ülilihtsad meloodiaskeemid, hoolitsetud
groove-motoorika ning jahedalt meeldiv, ühtlasi nii salongi kui
laboratooriumi meenutav õhustik. Ma usun, et see muusika
töötab paremini, kui ta oma kontekstist välja, mujale
tõsta. Näiteks kunagine kurioosne kultushitt “O
Superman” oma kahe hüpnootilise akordi maagiaga... Kui John Peel
seda BBC-s oma postpunk-ekslemiste vahele mängis, sai temast kindlasti
üks hoopis omamoodi lugu – umbes nagu gootilik teraapia, kainestav
ja hirmutav ühtaegu. 7
Tõnis Kahu
The Maccabees
“Colour It In”
(Polydor)
Liiga kena indie-popp.
Oma parematel hetkedel kõlab The
Maccabees nagu ¡Forward, Russia!. Ja nagu Futureheads, Bloc Party,
Editors ja nii edasi. Gang Of Fouri ning Joy Divisioni lõhna on aga juba
kaugelt tunda. Kiire biit, tihe hi-hat, retro-Fenderid ning laulja Orlando
Weeki nasaalne ja kaeblik hääl.
See võiks olla hea
bänd, kui nad lisaksid siia natukenegi omapära. Tegelikult mulle ju
meeldib sihuke otsekohene, lihtsate vahenditega tehtud energiline kolmeduuri
kitarripopp. Kuid siis peab see olema veelgi energilisem, vihasem ja
lõhkuvam, kui seda on Maccabees. Natuke liiga kenad, liiga pehmed on
need poisid. Liiga hipilikud. Neil puudub edevus, mis kannustaks neid olema
teatraalsed, ülbed ja ohjeldamatud.
Jah, nad oskavad luua üsna
ilusaid ning minoorseid meloodiaid nagu näiteks “O.A.V.I.P.”,
aga samas need pole kunagi nii maadligi suruvad kui näiteks Interpolil.
Maccabees ei lähe lõpuni. Nad jäävad poole peale pidama
ja see vist ongi nende peamine puudus. Korraks nagu tundub, et siit see
nüüd tuleb – tõeliselt paljastav, häbitu
enesehaletsus. Ja siis tungivad täiesti ootamatult sisse mažoorsed
Ameerika popp-pungi kitarrid nagu vastikult väljapuhanud ja
elurõõmsad tüübid perfektselt masendavale
varahommikusele aftekale.
“Minge ära, te ei ole
oodatud!”, tahaks karjuda, aga nad ei lähe. Selle asemel
räägivad autodest ja teevad tonnide viisi lolli nalja, et
tüdrukutele keelt kõrva ajada. No vot. Siis sa istud seal, kallis
maailmavalu teotatud ning jalge alla tallatud. Enda süü muidugi...
Aga mõte on selles, et depressiivne peab ka oskama olla. Niisama ei ole
mõtet lahmida. 6
Lauri Tikerpe
Erinevad esitajad
“A Tribute to Joni Mitchell”
(Nonesuch)
Sufjani, Björki, Prince’i ja teiste kummardused
Jonile.
Algus on isuäratav. Sufjan Stevens võtab
endale “Free Man in Paris” ja seab sellest täpselt
endapärase tasaselt orkestreeritud mini-karnevali. Björk, kelle
loomingus on tühjusel, nootideta hetkedel ja heliaukudel sama tähtis
roll nagu lugupidamise plaadi saanud Joni Mitchelli muusikas, tõstab
“The Boho Dance” kaveris pausid ümber – sinna, kus nad
Björgi jäises elektroonikas käivad.
Aga siis tõstab
pead Caetano Veloso eksootiline solk – ärritavalt pilkehimuline
brasil-versioon laulust “Dreamland”, justkui Manu Chao masti
vembu-lugu. Oma osavõtmatuse pärast on sümpaatne veel Brad
Mehldau kiired tiirud klaveril “Don’t Interrupt the Sorrow”
taktis, aga kui Prince võtab enda kanda “A Case of You” ja
sätib selle täiskasvanulikuks salongitumbaks, 20 aastat tagasi tema
live-repertuaari kuulunud psühh-metal versiooni ideeliseks vastaspunktiks,
siis jääb loota, et plaadifirma postitas Jonile koos tribuudiga ka
kaastundeavalduse.
Järgmised artistid – Sarah McLachlan
(!?!?!), Annie Lennox, Elvis Costello, k.d. lang, Emmylou Harris –
kaverdavad Mitchelli täpipealt sedasi nagu sa kujutad neid ette kaverdamas
keda ja mida tahes. 4
Siim Nestor
Tuberkuloited
“Mis sa teed”
(Kaljukotkas)
Teeb seda, mida ikka.
Eesti rokkmuusikas on tubekad koos
termikate ja Vennaskonnaga juba pikka aega loomingulise
arenemisvõimetuse võrdkujudeks olnud. Tegevuses tehtud
mõneaastane paus vaevalt kellegi meelest enneaegne või
mittevajalik oli. Seetõttu võib ka loota, et kuulaja vaatab uut
albumit teatud lootusrikkuse või vähemalt heasoovlikkusega.
Muusika on aga otsekohe äratuntav ja kutsub esile halbu mälestusi
90ndatest. Vaatamata laulja ja trummari vahetumisele on muutused minimaalsed.
Uuelt albumilt leiab kõik tubekalikud koostisosad: kaasakiskuvad
refräänid, mõnusad kitarririfid, meloodiline vokaal,
koolilapselikult romantilised laulusõnad. Kõige selle taga
haigutab aga kohutav, masinlik, zombie’lik tühjus. Tuim, stampides
kinni poprokk, milles ei ole ei hinge ega hingamist. Kohati ilmsed Metro
Luminali mõjutused (“Ühest mehest”) on lausa piinlikud.
Ainus lohutus on viimane lugu (“Teda ära vaata”), milles
tõesti elab ja kus The Tuberkuloited üllatuslikult näitab, et
nad siiski oskavad punki teha. Kui ainult tahavad. 2
Mart
Kuldkepp
Def Räädu
“Succiety2”
(Lejal
Genes)
Möödunud aastane popklassik
remix’ituna.
Miksplaatidega on aegade algusest olnud
üks ja sama häda – ebaühtlus. Enamikul juhtudel pole
piisavalt aega, raha või tuttavaid, et valik oleks ühtlaselt
kvaliteetne. Tulemuseks paar kuni neli tõsiselt head miksi ja
ülejäänu tavaliselt täitematerjal.
Def
Räädu miksplaat nende eelmise aasta albumist
“Succiety” on aga hoopis isemoodi loom. See polegi nagu mikside
album. Hakkame algusest. Selge see, et Def Räädu üheks eriti
kõvaks trumbiks on MC JOC terava sotsiaalse närviga sõnad,
mis peaks pikemateks tundideks kirjutuslaua äärde sundima enamiku
Eesti hip-hop-seltskonnast.
Ilmselt on sõnade jõulist aurat
(ala)teadlikult tajunud ka enamik miksijatest, sest põhiosal lugudest on
vokaali ülesehitus jäetud puutumata ja tehtud alla lihtsalt teine,
artistinimele paremini vastav elektrooniline põhi. Tulemuseks on selline
efekt, et minu arvates oleks võinud originaalplaadi ja need remiksid
korraga välja anda kui lihtsalt kaks erinevat versiooni sellest albumist.
Umbes nagu kaks erineva kaanekujundusega luuleraamatut.
Samas ei tohi aga
kindlasti ka siin leiduva muusika vastu ebaõiglane olla. Tosha, L.Eazy
ja Qba versioon loost “Reality” ja Kalviku “Love Like”
näiteks on suurepärased (ehk osalt ka seetõttu, et vokaalidega
vabamalt ümber käivad?). Jama, et need miksplaadiarvustused kipuvad
alati nii pikaks minema. Tahaks teistestki rääkida, aga ruumi pole.
7
Tristan Priimägi
