Laurie Anderson
“Big Science”
(Island/Universal)
25. sünnipäeva puhul uuesti ilmunud minimalism groove-laborist.

Ameerika “minimalistlik” uus muusika – Glass, Reich, Riley, Young – jõudis popkultuuri erinevaid teid pidi. Oli Velvet Undergroundi rütmiline transs, oli Eno ja ambient ning 80nda­te algul saabus Laurie Anderson. Tänaseks 25aastane “Big Science” teenis avalikkuse tunnustuse, kuid teab mis armastust mitte. Anderson oli liiga süsteemne, liiga metoodiline, liiga kaunikujuline illustratsioon püüdlikule postmodernismile, millest tollane New Yorgi kultuurieliit nõnda rääkida armastas. Tema muusika vaimsete skeemide varjus polnud füüsilist vulgaarsust – isegi mitte siis, kui ta pärastpoole proovis funk‘i (plaadil “Mister Heart­break”) või enam-vähem konventsionaalset poplaulu (“Strange Angels”).
“Big Science” räägib tehnoloogilise ajastu kommunikatsiooniprobleemidest, meie takerdumistest “masinavärgi” ette antud rollidesse, mehe ja naise omadesse sealhulgas. Andersoni keskne võte on peidetud tema häälde. Pigem rääkides kui lauldes eraldab ta justkui kirurgiaga selle hääle oma kehast, laseb tal muutuda, moonduda, maskeeruda, meile ja endalegi võõraks saada.
Toda häält ümbritsevad ülilihtsad meloodiaskeemid, hoolitsetud groove-motoorika ning jahedalt meeldiv, ühtlasi nii salongi kui laboratooriumi meenutav õhustik. Ma usun, et see muusika töötab paremini, kui ta oma kontekstist välja, mujale tõsta. Näiteks kunagine kurioosne kultushitt “O Superman” oma kahe hüpnootilise akordi maagiaga... Kui John Peel seda BBC-s oma postpunk-ekslemiste vahele mängis, sai temast kindlasti üks hoopis omamoodi lugu – umbes nagu gootilik teraapia, kainestav ja hirmutav ühtaegu. 7
Tõnis Kahu

The Maccabees
“Colour It In”
(Polydor)
Liiga kena indie-popp.

Oma parematel hetkedel kõlab The Maccabees nagu ¡Forward, Russia!. Ja nagu Futureheads, Bloc Party, Editors ja nii edasi. Gang Of Fouri ning Joy Divisioni lõhna on aga juba kaugelt tunda. Kiire biit, tihe hi-hat, retro-Fenderid ning laulja Orlando Weeki nasaalne ja kaeblik hääl.
See võiks olla hea bänd, kui nad lisaksid siia natukenegi omapära. Tegelikult mulle ju meeldib sihuke otsekohene, lihtsate vahenditega tehtud energiline kolmeduuri kitarripopp. Kuid siis peab see olema veelgi energilisem, vihasem ja lõhkuvam, kui seda on Maccabees. Natuke liiga kenad, liiga pehmed on need poisid. Liiga hipilikud. Neil puudub edevus, mis kannustaks neid olema teatraalsed, ülbed ja ohjeldamatud.
Jah, nad oskavad luua üsna ilusaid ning minoorseid meloodiaid nagu näiteks “O.A.V.I.P.”, aga samas need pole kunagi nii maadligi suruvad kui näiteks Interpolil. Maccabees ei lähe lõpuni. Nad jäävad poole peale pidama ja see vist ongi nende peamine puudus. Korraks nagu tundub, et siit see nüüd tuleb – tõeliselt paljastav, häbitu enesehaletsus. Ja siis tungivad täiesti ootamatult sisse mažoorsed Ameerika popp-pungi kitarrid nagu vastikult väljapuhanud ja elurõõmsad tüübid perfektselt masendavale varahommikusele aftekale.
“Minge ära, te ei ole oodatud!”, tahaks karjuda, aga nad ei lähe. Selle asemel räägivad autodest ja teevad tonnide viisi lolli nalja, et tüdrukutele keelt kõrva ajada. No vot. Siis sa istud seal, kallis maailmavalu teotatud ning jalge alla tallatud. Enda süü muidugi... Aga mõte on selles, et depressiivne peab ka oskama olla. Niisama ei ole mõtet lahmida. 6
Lauri Tikerpe

Erinevad esitajad
“A Tribute to Joni Mitchell”
(Nonesuch)
Sufjani, Björki, Prince’i ja teiste kummardused Jonile.

Algus on isuäratav. Sufjan Stevens võtab endale “Free Man in Paris” ja seab sellest täpselt endapärase tasaselt orkestreeritud mini-karnevali. Björk, kelle loomingus on tühjusel, nootideta hetkedel ja heliaukudel sama tähtis roll nagu lugupidamise plaadi saanud Joni Mitchelli muusikas, tõstab “The Boho Dance” kaveris pausid ümber – sinna, kus nad Björgi jäises elektroonikas käivad.
Aga siis tõstab pead Caetano Veloso eksootiline solk – ärritavalt pilkehimuline brasil-versioon laulust “Dreamland”, justkui Manu Chao masti vembu-lugu. Oma osavõtmatuse pärast on sümpaatne veel Brad Mehldau kiired tiirud klaveril “Don’t Interrupt the Sorrow” taktis, aga kui Prince võtab enda kanda “A Case of You” ja sätib selle täiskasvanulikuks salongitumbaks, 20 aastat tagasi tema live-repertuaari kuulunud psühh-metal versiooni ideeliseks vastaspunktiks, siis jääb loota, et plaadifirma postitas Jonile koos tribuudiga ka kaastundeavalduse.
Järgmised artistid – Sarah McLachlan (!?!?!), Annie Lennox, Elvis Costello, k.d. lang, Emmylou Harris – kaverdavad Mitchelli täpipealt sedasi nagu sa kujutad neid ette kaverdamas keda ja mida tahes. 4
Siim Nestor 

Tuberkuloited
“Mis sa teed”
(Kaljukotkas)
Teeb seda, mida ikka.

Eesti rokkmuusikas on tubekad koos termikate ja Vennaskonnaga juba pikka aega loomingulise arenemisvõimetuse võrdkujudeks olnud. Tegevuses tehtud mõneaastane paus vaevalt kellegi meelest enneaegne või mittevajalik oli. Seetõttu võib ka loota, et kuulaja vaatab uut albumit teatud lootusrikkuse või vähemalt heasoovlikkusega.
Muusika on aga otsekohe äratuntav ja kutsub esile halbu mälestusi 90ndatest. Vaatamata laulja ja trummari vahetumisele on muutused minimaalsed. Uuelt albumilt leiab kõik tubekalikud koostisosad: kaasakiskuvad refräänid, mõnusad kitarririfid, meloodiline vokaal, koolilapselikult romantilised laulusõnad. Kõige selle taga haigutab aga kohutav, masinlik, zombie’lik tühjus. Tuim, stampides kinni poprokk, milles ei ole ei hinge ega hingamist. Kohati ilmsed Metro Luminali mõjutused (“Ühest mehest”) on lausa piinlikud. Ainus lohutus on viimane lugu (“Teda ära vaata”), milles tõesti elab ja kus The Tuberkuloited üllatuslikult näitab, et nad siiski oskavad punki teha. Kui ainult tahavad. 2
Mart Kuldkepp 

Def Räädu
“Succiety2”
(Lejal Genes)
Möödunud aastane popklassik remix’ituna.

Miksplaatidega on aegade algusest olnud üks ja sama häda – ebaühtlus. Enamikul juhtudel pole piisavalt aega, raha või tuttavaid, et valik oleks ühtlaselt kvaliteetne. Tulemuseks paar kuni neli tõsiselt head miksi ja ülejäänu tavaliselt täitematerjal.
Def Räädu miksplaat nende eelmi­se aasta albumist “Succiety” on aga hoopis isemoodi loom. See polegi nagu mikside album. Hakkame algusest. Selge see, et Def Räädu üheks eriti kõvaks trumbiks on MC JOC terava sotsiaalse närviga sõnad, mis peaks pikemateks tundideks kirjutuslaua äärde sundima enamiku Eesti hip-hop-seltskonnast.
Ilmselt on sõnade jõulist aurat (ala)teadlikult tajunud ka enamik miksijatest, sest põhiosal lugudest on vokaali ülesehitus jäetud puutumata ja tehtud alla lihtsalt teine, artistinimele paremini vastav elektrooniline põhi. Tulemuseks on selline efekt, et minu arvates oleks võinud originaalplaadi ja need remiksid korraga välja anda kui lihtsalt kaks erinevat versiooni sellest albumist. Umbes nagu kaks erineva kaanekujundusega luuleraamatut.
Samas ei tohi aga kindlasti ka siin leiduva muusika vastu ebaõiglane olla. Tosha, L.Eazy ja Qba versioon loost “Reality” ja Kalviku “Love Like” näiteks on suurepärased (ehk osalt ka seetõttu, et vokaalidega vabamalt ümber käivad?). Jama, et need miksplaadiarvustused kipuvad alati nii pikaks minema. Tahaks teistestki rääkida, aga ruumi pole. 7
Tristan Priimägi