Fort Knox Five
“Reminted”
(Fort Knox Recordings)
Washingtoni esifunkijate peoplaat.
Remint tähendab Fort Knox Five’i tüüpide Sid Barcelona, Rob Myersi ja Steve Raskini keelepruugis remiksi. Ehk siis tegemist pole mingi niisama haltuuraga, et viskad kellegi vaimusünnitisele biidi alla ja esitad tuima näoga paarisaja tuhandese arve. Kaugel sellest. FKF tegeleb taasvermimisega – nad sulatavad lood lahti, lisavad hulgaliselt pärisinstrumente ning taovad selle toore breikbiidiga kuumalt kokku tõeliseks 21. sajandi elektriseeritud funk’iks. Nende käe alt käivad läbi nii vanameistrid Tito Puente (“Ran Kan Kan”) ja Joe Bataan (“The Fool”) kui ka FKF-i kaasaegsed semud mõlemat poolt Atlandi ookeani – Nikodemus, A. ­Skillz & Krafty Kuts, Dynamo Productions, Skeewiff ja Ursula 1000. Kõik lood on ka kokku miksitud ehtsas Fort Knoxi peo vaimus ning tuleb tunnistada, et õiges meeleolus ja õiges kohas on see ikka päris hea läbu. Mitte mingi Battery viinaga, vaid õlu tequilaga. Mitte BonBon, vaid Von Krahli baar. Pretensioonitu, ebatrendikas, hoolimatu, aus ja higine. 7
Lauri Tikerpe

 

Urt
“Saatanhark I – Püha sõda”
(Stuka Sound)
Lõuna-Eesti süngete metalistide tõhus samm suurde tulevikku.
Neid, kes veel äsja tõid Urti näiteks saamatusest, mis Eesti põrandaaluse äärmusmuusika loojaid kammitsema kipub, sunnitakse selle äsjailmunud hargiga oma sõnu sööma. Ehkki ansambli teine tulemine (ja esimene ametlik album) pole kaugeltki vaba žanri klišeedest, on need Lõuna-Eesti paganad ilmselt otsustanud hüpata üle “Varjuringist” (nende eelmine plaat) ja leida laiem kõlapind, sest püha sõda nõuab ju pidamist! Needid ja kirved on küll alles, nagu ka raevukad, ent hägusevõitu “filosoofilised” tekstid ning hektiline algustähe-ortograafia, kuid varasem keldriline helipuder on asendatud igati kvaliteetse, tasakaalustatud ja mahlase kõlaga. Hing läheb härdaks, kui black metal’i juurtega punt suudab mõne minuti vältel pakkuda mitu meeldivat üllatust. Tarmukalt urisev-lõrisev vokalist Pimedus, kalkuleeriv kitarrist-trummar-bändimootor Thonolan, bassimees Argoth ja vastne kitarrist Oliver vemmeldavad ristikoeri lausa kahel otsal lõkendavate, läbimõeldud heli- ja (ilmselt veidi vähem läbi mõeldud) sõnapeergudega, nii et küsimus, kui suures osas on kohustuslikuna mõjuv ärplev poos rollimäng ja kui suures osas tõsine soov kiskuda Maavald judeo-kristlikest kammitsatest, muutub vähetähtsaks. Põgusa nimipala eleegilise kitarri-itku taustal kriisatud sõnumit “Ja se isame alasti, meil pole midagi / Kerjustena jääme kõigest ilma --- Saatan oli siin” võib isegi uskuma jääda, nii siiras ja veenev on esitus. On tõsine oht, et plaadist saab Urtile tõhus hüppelaud suurde saatanlikku tulevikku, kus “paljastub Hoor Maarja vulvakultus” ning “menstruaalveri täidab Püha Graali”. 7
Mart Kalvet

 

Diskreetse Mango Trio
“Prigadi-pragadi”
(hyper.records)
Rahvalaul tuleb ja tapab.
Kuigi nimest ei oskaks midagi järeldada (ei ole nende muusikas ei diskreetset, mangot ega triot), tuleb välja, et Diskreetse Mango Trio on üks ootamatu tuul Eesti natuke tumeneva kippuvas folkrokitaevas. Üheksaliikmeline ja 2003. aastast peale tegutsenud kooslus suudab vanadele lauludele üllataval kombel vägagi vägevalt uut õhku sisse puhuda. Arranžeeringud ja pillikäsitlemine (mitte et neile midagi ette heita oleks) ei loegi nii väga kui albumist õhkuv puhas entusiasm ja elurõõm, ja värskehäälsed noored folkmuusikaga miskipärast assotsieeruvate memmede ja taatide asemel on igatahes samm õiges suunas. Olemata ei jää ka mõningane kummastusmoment: erinevalt pigem vähemtuntud lugude taaselustamisele keskendunud Oortist või Raud-Antsust on DMT häbematult härjal sarvist haaranud ja muu hulgas ka juba lasteaiast tuntud folk-klassika ära laulda võtnud. Ja ega “Haanja miis” või “Laulan mere maaksi” ei olegi üheski esituses veel nii õiges simmanimeeleolus kõlanud. Roheline plaadikujundus on kah nagu värske piparmündiaroom. 8
Mart Kuldkepp


Donato Wharton
“Body Isolations”

(City Centre Offices)
Esikumuusika.
Sel, oma umbkaudu teisel plaadil on Donato Wharton (üks mu lemmikartiste) võtnud sisse oma tavalise uneseguse poosi. Eelmise plaadiga võrreldes on siin rohkem tavalisi instrumente (kitarr ja klaver) ja vähem elektroonikat, aga olulist vahet pole. See on väike muusika – melanhoolne, instrumentaalne, elektroakustiline –, emotsionaalne, nagu hea muusika sageli ikka, kuid introvertne. Alates kolmandast loost (“Underwave”) küünitavad kompositsioonid oma pikkade ambient-helidega kuhugi väljapoole, justkui pretendeerides millegi kujutamise või visandamiseni (mis on ilmselt viga, sest üdini endassetõmbunud plaat oleks olnud väljapeetum). Meeldivad, allasurutud, sumbunud on lood siiski, vahetunud on pigem mastaap kui stiil. Võib-olla liiga otseseks ambient’i tsiteerimiseks läheb see kätte, kuigi ambient see pole, selleks on kompositsioonid liiga tihedad ja in­strumente liiga palju. “The End of Century”, “­Sidereal” ja “Wake” juhatavad kuulaja õnneks südantlõhestavasse pugerikku tagasi. Kui esik oleks salong, oleks DW salongimuusika. 9
Erkki Luuk