5 plaati
Mari-Leen
“Rahutu
Tuhkatriinu”
(Moonwalk)
Sisaldab ka palu
“Tulnukad mu rõdul” ja “Sirutan tiivad”.
nonäed lõpuks ometi saan oma lemmik artistist kirjutada jesss
nagu ma ka varem maininud olen siis mari-leen mulle sümpatiseerib
väga aga peale seda kui ma ta muusikat ka kuulasin ja lauluoskust
imetlesin siis karp lahti jäi totaalselt - pole ime, et ta aasta parima
neiu auhinna sai sest tegu kindlasti parima reliisiga eesti muusika ajaloos,
see suppppper asi, puhas küte! isegi anacondale teeb ära ja click
ok’eile. kahju aint, et ma pole tema livele kunagi veel sattunud kuna mul
kogu vaba aeg kulub kodus sellepeale et õpetan rotile mari-leenu lugusi
mängima vilekommipeal. ma lihtne poiss kle 7
Sladkajakonfeta
Fort Knox Five
“Reminted”
(Fort Knox Recordings)
Washingtoni esifunkijate peoplaat.
Remint tähendab Fort Knox Five’i tüüpide Sid Barcelona,
Rob Myersi ja Steve Raskini keelepruugis remiksi. Ehk siis tegemist pole mingi
niisama haltuuraga, et viskad kellegi vaimusünnitisele biidi alla ja
esitad tuima näoga paarisaja tuhandese arve. Kaugel sellest. FKF tegeleb
taasvermimisega – nad sulatavad lood lahti, lisavad hulgaliselt
pärisinstrumente ning taovad selle toore breikbiidiga kuumalt kokku
tõeliseks 21. sajandi elektriseeritud funk’iks. Nende käe alt
käivad läbi nii vanameistrid Tito Puente (“Ran Kan Kan”)
ja Joe Bataan (“The Fool”) kui ka FKF-i kaasaegsed semud
mõlemat poolt Atlandi ookeani – Nikodemus, A. Skillz &
Krafty Kuts, Dynamo Productions, Skeewiff ja Ursula 1000. Kõik lood on
ka kokku miksitud ehtsas Fort Knoxi peo vaimus ning tuleb tunnistada, et
õiges meeleolus ja õiges kohas on see ikka päris hea
läbu. Mitte mingi Battery viinaga, vaid õlu tequilaga. Mitte
BonBon, vaid Von Krahli baar. Pretensioonitu, ebatrendikas, hoolimatu, aus ja
higine. 7
Lauri Tikerpe
Urt
“Saatanhark I – Püha
sõda”
(Stuka Sound)
Lõuna-Eesti
süngete metalistide tõhus samm suurde tulevikku.
Neid, kes
veel äsja tõid Urti näiteks saamatusest, mis Eesti
põrandaaluse äärmusmuusika loojaid kammitsema kipub,
sunnitakse selle äsjailmunud hargiga oma sõnu sööma.
Ehkki ansambli teine tulemine (ja esimene ametlik album) pole kaugeltki vaba
žanri klišeedest, on need Lõuna-Eesti paganad ilmselt otsustanud
hüpata üle “Varjuringist” (nende eelmine plaat) ja leida
laiem kõlapind, sest püha sõda nõuab ju pidamist!
Needid ja kirved on küll alles, nagu ka raevukad, ent
hägusevõitu “filosoofilised” tekstid ning hektiline
algustähe-ortograafia, kuid varasem keldriline helipuder on asendatud
igati kvaliteetse, tasakaalustatud ja mahlase kõlaga. Hing läheb
härdaks, kui black metal’i juurtega punt suudab mõne minuti
vältel pakkuda mitu meeldivat üllatust. Tarmukalt
urisev-lõrisev vokalist Pimedus, kalkuleeriv
kitarrist-trummar-bändimootor Thonolan, bassimees Argoth ja vastne
kitarrist Oliver vemmeldavad ristikoeri lausa kahel otsal lõkendavate,
läbimõeldud heli- ja (ilmselt veidi vähem läbi
mõeldud) sõnapeergudega, nii et küsimus, kui suures osas on
kohustuslikuna mõjuv ärplev poos rollimäng ja kui suures osas
tõsine soov kiskuda Maavald judeo-kristlikest kammitsatest, muutub
vähetähtsaks. Põgusa nimipala eleegilise kitarri-itku taustal
kriisatud sõnumit “Ja se
isame alasti, meil pole midagi / Kerjustena jääme kõigest ilma
--- Saatan oli siin” võib isegi uskuma jääda, nii siiras
ja veenev on esitus. On tõsine oht, et plaadist saab Urtile tõhus
hüppelaud suurde saatanlikku tulevikku, kus “paljastub Hoor Maarja
vulvakultus” ning “menstruaalveri täidab Püha
Graali”. 7
Mart Kalvet
Diskreetse Mango Trio
“Prigadi-pragadi”
(hyper.records)
Rahvalaul
tuleb ja tapab.
Kuigi nimest ei oskaks midagi järeldada (ei ole nende
muusikas ei diskreetset, mangot ega triot), tuleb välja, et Diskreetse
Mango Trio on üks ootamatu tuul Eesti natuke tumeneva kippuvas
folkrokitaevas. Üheksaliikmeline ja 2003. aastast peale tegutsenud kooslus
suudab vanadele lauludele üllataval kombel vägagi vägevalt uut
õhku sisse puhuda. Arranžeeringud ja pillikäsitlemine (mitte et
neile midagi ette heita oleks) ei loegi nii väga kui albumist õhkuv
puhas entusiasm ja elurõõm, ja värskehäälsed
noored folkmuusikaga miskipärast assotsieeruvate memmede ja taatide asemel
on igatahes samm õiges suunas. Olemata ei jää ka
mõningane kummastusmoment: erinevalt pigem vähemtuntud lugude
taaselustamisele keskendunud Oortist või Raud-Antsust on DMT
häbematult härjal sarvist haaranud ja muu hulgas ka juba lasteaiast
tuntud folk-klassika ära laulda võtnud. Ja ega “Haanja
miis” või “Laulan mere maaksi” ei olegi üheski
esituses veel nii õiges simmanimeeleolus kõlanud. Roheline
plaadikujundus on kah nagu värske piparmündiaroom. 8
Mart Kuldkepp
Donato
Wharton
“Body Isolations”
(City Centre
Offices)
Esikumuusika.
Sel, oma umbkaudu teisel plaadil on Donato
Wharton (üks mu lemmikartiste) võtnud sisse oma tavalise uneseguse
poosi. Eelmise plaadiga võrreldes on siin rohkem tavalisi instrumente
(kitarr ja klaver) ja vähem elektroonikat, aga olulist vahet pole. See on
väike muusika – melanhoolne, instrumentaalne, elektroakustiline
–, emotsionaalne, nagu hea muusika sageli ikka, kuid introvertne. Alates
kolmandast loost (“Underwave”) küünitavad kompositsioonid
oma pikkade ambient-helidega kuhugi väljapoole, justkui pretendeerides
millegi kujutamise või visandamiseni (mis on ilmselt viga, sest
üdini endassetõmbunud plaat oleks olnud väljapeetum).
Meeldivad, allasurutud, sumbunud on lood siiski, vahetunud on pigem mastaap kui
stiil. Võib-olla liiga otseseks ambient’i tsiteerimiseks
läheb see kätte, kuigi ambient see pole, selleks on kompositsioonid
liiga tihedad ja instrumente liiga palju. “The End of
Century”, “Sidereal” ja “Wake” juhatavad
kuulaja õnneks südantlõhestavasse pugerikku tagasi. Kui esik
oleks salong, oleks DW salongimuusika. 9
Erkki Luuk