5 plaati
Noizmakaz
“E-P”
(Noizmakaz)
Elu suhtes kriitilised, muusikas võrdlemisi rahulikud.
Ma olin Noizmakazi uue albumi esimese singliga –
elektro-house’ine “Hiphopaeroobika” – kohtudes
esialgu pisut pettunud. Liiga sirgjooneline megahitt tundus ta. Aga duo
tillukesel plaadil (vaid 37 minutit ja 40 sekundit pikk) juhtub see sageli
räägitud “konteksti sobitumine”. Täiesti
õigel hetkel kisub nimetatud lugu üsna tummise kauamängiva
meeleolu metsikumaks ja lõbusamaks.
Ümbritsevat kriitiliselt
hekseldavate TommyBoy ja Alko menüü esmaspäevast reedeni (ehk
“E-P”, eks) on väga noizmakazlikult hõiskava räpi
vallast. Nad ei otsi sillerdavalt ilusaid refrääne, vaid
käeviibutuseks sobivaid hüüatusi ning paistab, et see
õnnestub neil juba une pealt. Ja musikaalsust jagub ohtralt Alko
valmistatud põhjadesse – ta otsib avangardset ja soulikat (plaadi
parimad palad “Ained” ja “Pidu sinus eneses”),
looduslikku funk’i (“See algab jälle”), kuid peamise
toonina jääb meelde jazz’ilikkus. Ja üks –
või on neid mitu? – aina ja aina endast märkuandev
flööt. Produtseeritud nii rahuliku ja malbe käega, et tundub muu
tänapäeval harjumuspärase ülimalt detailirohke ja
mitmekihilise muusika virvarri kõrval hubaselt laisa vana kooli
müdinana.
Ilma Noizmakazita on võimatu Eesti hip-hop-pilti
ette kujutada. Kuigi on omamoodi sümpaatne, et “E-P” on rohkem
hip-hopi-sisene album, äkki isegi plaat fännidele, aga siiski
jääb segama teadmine, et need kaks Pärnu kutti suudaksid
kohalikule hip-hop-maastikule ka selle väljanägemist muutvaid
dünamiite paigutada. 7
Siim Nestor
Slow Dancing Society
“The Sound of Lights When
Dim”
(Hidden Shoal)
Meloodiline ambient ja kitarr.
Keegi kuulus kriitik, nimetame teda lihtsuse mõttes x, defineeris
muusika kui kõige otsesemalt ülekantud emotsiooni. Kõige
otsesem on see ülekanne küll ainult teiste kunstiliikidega
võrreldes, samas on ka muusikas ülekanne enamasti piisavalt
suvaline, et emotsioon täielikult kaoks. Kui lähtuda umbes sellisest
kriteeriumist, on Austraalia mp3-plaadifirma Hidden Shoal leidnud
tõelise pärli. Drew Sullivani ambient/kitarr/elektroonika on nii
emotsionaalne, et mõjub juba peaaaegu sentimentaalselt. Selles pole
küll midagi halba. Plaadil on vähemalt paar lugu
(“Radiance”, “The Delicate Sound of Silence”, “A
Song That Will Help You..”), millesse tahaks pikaajaliselt kaduda.
Tavakohaselt peaks siinkohal rääkima ilust ja melanhooliast, need on
aga nii kulunud sõnad, et meenutan kuuldut pigem ebatavalise
hardumusega, avaldades ühtlasi taotluse saada luba oma arvustus
enneaegselt lõpetada vms. 9
Erkki Luuk
Dark Tranquility
“Fiction”
(Century
Media Records)
Kvaliteettoode meloodilisest death
metal’ist.
Mitte ilmaasjata ei peeta Rootsi death
metal’i head mainet suuresti just Dark Tranquility teeneks, sest DT on
nagu järjepidevus ise. Veel ühegi uue albumiga pole nad pettumust
valmistanud, kuid alati suudavad nad oma stiilile selle põhiolemuses
truuks jäädes natukene mingis suunas edasi areneda. Nii ka seekord.
Ehkki eelmisel albumil “Character” näitas DT oma muusikaliste
võimete mõnda kõige säravamat tippu üldse,
jätab “Fiction” ühtlasema ja läbimõelduma
mulje. Just selle albumiga seoses võib juba kindlalt
väita, et erinevalt paljudest teistest proge-ambitsioonidega
bändidest kehtivad DT kohta märksõnad terviklikkus ja
kompaktsus. Eriti kehtib see süntide kohta, mida vist ükski teine
metal-bänd pole niivõrd maitsekalt kitarririffidega integreerida
suutnud. Seega pole päris tõsi, mis esmapilgul tundub, nimelt et
liikumine on uuel plaadil toimunud vihasema lammutamise ja vähema
meloodilisuse suunas. Tegelikult on meloodiad ülejäänuga
lihtsalt paremini kokku sulatatud, mis muudab albumi helimaailma keeruliseks ja
nüansirikkaks. Meloodiline death metal stiilina pole oma nimetust veel
kunagi varem nii hästi õigustanud. 8
Mart
Kuldkepp
Kognito
“Muutuv”
(Kulundpea)
Lääneranniku
päiksepaistes sirgunud hipikesed.
No see Pärnakate,
Eesti WestCoasti bänd kõlab ja näeb ka välja, nagu oleks
mõni sealsete kuttide “psühhedeelset” eelproget
punnitav bänd (Viking või Väntorel) 60ndate ja 70ndate
vahetusel sügavkülma pandud, nüüd välja sulatatud ja
tänapäeva stuudiosse lindistama aetud. Hea taim, ja hakkabki see 40
aasta tagune ajastu uuesti ilmuma! Alles olid Indigolapsed, nüüd
Kognito, juba kuttidel lokk peas ja vuntsike nina all, tüdrukutel
põlvini juus ja kampsik palja keha peal. Varsti hakkame lilli loopima ja
alasti mudas püherdama. Kognito laulja Oliver Timmusk
lõõritab sellise siirusega Viidingu tekste, et hakka või
uskuma.
Muidugi on muusikas ka vahepealseid kihistusi, Genesise
sündiriffe, Olav Ehala käänakuid, JääBoileri seadeid,
kohati tänapäeva stampe jms. Võib-olla ongi natuke jama, et
poisid selle plaadi välja andsid, palju romantilisem oleks tüdrukutel
öösiti raadio taga passida, et kas ikka mõni Kognito lugu
tuleb. Pikal kuulamisel võib saada kontsentreeritud 60ndate kaifi ja
lõpuks mürgituse. 8
Margus Kiis
W.A.S.P.
“Dominator”
(Demolition)
Hevimees Blackie endiselt ratsul.
Pole
võimatu, et Stephen Duren kuulis koolis oma õpetajalt midagi
analoogset sellega, mida kuulis omal ajal Albert Einstein (“teist ei tule
kunagi midagi mõistlikku!”). Õiges/vales kohas öeldud
õiged/valed sõnad võivad maailma muuta ja pole raske ette
kujutada, et edaspidi Blackie Lawlessina tuntuks saanud helilooja, laulja ja
kitarrist on kogu oma teadliku elu pühendanud sellele, et vastupidist
tõestada.
Kui enamiku muusikute jaoks on karjääri alul
liikumapanevaks jõuks võimalus bänditegemise kaudu naisi
saada, siis Lawlessi jaoks võis see algusest peale täiesti vabalt
olla elustiil, loomulik eksistentsi vorm ja platvorm oma tõekspidamiste
väljendamiseks. Erinevalt paljudest teistest 80ndatel (kuri)kuulsaks
saanud metal-artistidest pole W.A.S.P-i, mis on algusest peale olnud sisuliselt
Lawlessi sooloprojekt, hoog raugenud, pigem vastupidi ja enam-vähem
üle aasta tervitab meid järjekordne album. On aga vaks vahet, kas
artisti poolt lendulastavaid muusikalisi pärleid on kahmamas tuhanded
kätepaarid või iga aastaga väiksemaks jääv
käputäis fänne. Selline olukord peaks olema pehmelt öeldes
demoraliseeriv ja ei saa jätta muusikale mõju avaldamata.
“Dominator” ei tõestagi midagi. Kõike seda mida
käesoleval albumil, oleme me Blackie/A.S.P-i varasematel plaatidel juba
paremates versioonides kuulnud. Milleks tõmmelda? 4
Andri
Riid