5 plaati
The Twang
“Love It When I Feel Like
This”
(B-Unique)
Tänase retrotunni teema: 90ndate algus
ja baggy
Ajal, kui kõik indibändid panevad selga
triiksärgi ja imiteerivad postpunki, on ausalt öelda väga
värskendav see The Twangi plaat, mille eeskujud on pigem 90. aastate
Manchesteri baggy-kultuuris. Ega siin pole midagi sellist, mida poleks tol ajal
teinud The Farm, Flowered Up, Northside või kes nad kõik olidki,
aga lihtsalt kitarrimuusika pole ammu näinud seda tuttavat Sid Viciousi
stiilis kortsus ülahuult (hei, Ian Brown!) ja karvkapuutsiga parkat (mida
kannab ka krillis silmadega rebane plaadikaanel).
The Twang on nagu need
noored kutid, kes väga tahaks olla jalgpallihuligaanid, aga tegelikult ei
ole. Muidugi on siin poosetamist rohkem kui asja ennast, aga plaat on
ühtlane ja mõned lood on lausa päris head. Sarnaselt Inspiral
Carpetsiga sobivad ka The Twangile kohatised tumedamad toonid muidu
päikeselises kitarripõimikus. Kui mõne loo kohta saab
kirjelduseks öelda, et “väga hea lõpulugu” (ma
mõtlen seda natuke kordavat, kasvavat ja nostalgilis-minoorset momenti,
mis lõpulugusid kirjeldab), siis siin plaadil sobivad selleks minu arust
“Reap What You Sow” ja “Got Me Sussed” päris
hästi.
See siin on veidi teistsugune plaat, mis tundub hetke
indie-muusikas olevat päris suur saavutus. 7
Tristan
Priimägi
DJ Jazzy Jeff
“The Return Of The Magnificent”
(BBE)
Meeldivalt
värskekõlaline produtsendi-album.
DJ Jazzy Jeff
– ajakirjanduses kahjuks alati Will Smithi Sancho Panza – on
endale aeglaselt, aga visalt välja uuristanud isikliku reputatsiooni DJ ja
produtsendina. Ta on alati jäänud säravama egoga produtsentide
varju, ent teine sooloplaat on heaks tõestuseks sellest, et maha kanda
on Jazzy Jeffi veel vara.
Ma natuke kartsin, et siin on tegemist sellise
igava lounge-hip-hopiga, mis muusikaliselt ühtki servitilööki ei
tee, aga õnneks olid asjad hoopis teisiti. Avalugu “Hip Hop”
meenutab seda muusikastiili ajast, kui Swarovski kristallide asemel olid veel
kapuutsiga hoodie’d ning sõnadesse kavalalt ära peidetud
katkendid räpi kuulsamatest lugudest läbi ajaloo teevad sellest loost
sümpaatse kummarduse kogu stiilile (koos iroonilise kommentaariga
hetkeseisu aadressil).
DJ Jazzy Jeffile omaselt positiivsete lugude vahele
on seekord segunenud ka pisut minoorsemaid, millest parim, “Run That
Back”, meenutab oma allasurutud süngete alatoonide poolest
Queensbridge’i kuldaegu – Nasi ja Mobb Deepi pean silmas siin
ennekõike.
Nagu produtsentide plaatidel ikka, teeb siin kaasa terve
hulk külalisartiste: Jean Grae, Method Man, Big Daddy Kane, Kardinal
Offishall jpt. Hea mitmekülgne plaat ja üllatavalt värske ajal,
kui hip-hop tundub pigem eelistavat juba käidud radu. Ainus, et ehk natuke
liiga pikk. 8
Tristan Priimägi
Sinead O’Connor
“Theology”
(Ministry Of Sound)
Ebaühtlane, nagu ikka, kuid samas
jõuline taasilmumine.
Segu rastausust ja katoliiklusest.
Sentimentaalselt liigutavad, vahel naiivvaimulikud laulusõnad. Kaks CDd,
kaks eri versiooni, mõlemal samad laulud, ühel plaadil vaid
akustiliste kitarride saatel, teisel täiskoosseisus bändiga. Imeilus
cover Curtis Mayfieldi loost “We People Who Are Darker Than Blue”.
Algul karaokena näiv, aga siis kuidagi õige asja nimel
muusikaliglamuuri lõhkuv ja hoopis tõsisemale maastikule tulev
Maarja Magdaleena aaria “Jesus Christ Superstarist”.
Eelistan
siiski ke
erukama sound’iga plaati, kuigi akustiliste versioonide lihtsus ja
karskus võib vahel ka lööv olla. Kuid masiivsed
dub-bassikäigud (aeg-ajalt mängib neid korüfee Robbie
Shakespeare) loovad jõulisemaid taustu, ettekujutust ruumist, kus alati
natuke liigärev ja heidutatud laulja praegu liigub. Vanatestamentlik
maailm, Juudamaa, Siion, Iisrael, Paabeli jõgede kaldad; ühtpidi
lihtne, teisalt äärmusteni viidud, servadest rebenev ruum, kus
apokalüpsis on alati nurga taga. Kas päriselt või
O’Connori arvates, on muidugi iseasi... Aga see liigutab kuidagi. See ei
ole formaalne kiljuv gospel, see ei ole kergemat teed valides saavutatud
ekstaas, see näib olevat läbitunnetatud pinge ja valu tagajärg.
7
Tõnu Kaalep
To My
Boy
“Messages”
(Abeanie/XL)
Hüsteeriliselt
veider sündipopp.
Ameeriklased ei ole (ühe erandiga)
kunagi osanud teha korralikku süntesaatoripoppi. Küll aga on nad seda
alati väga palju armastanud. Inglismaal, vastupidi, osatakse korralikku
sündipoppi teha ammust aega, kuid kohalikele jõmmidele see
jällegi suurt korda ei lähe. Eks ole ju siis julgustav, et
Liverpooli/Sheffieldi duo To My Boy kõlab pea täpselt nagu Devo ehk
siis too erandlik hea ameerika süntpop-bänd. Pildi peal ehib neid
stiilipuhas Defcon-nohiku bling – kootud vestid, v-kaelusega sviitrid,
isa koolipõlve soengud, arvutimängupäevitus. Kaks lugu
produtseerib Simian Mobile Disco mees James Ford. Mida veel tahta?
Häid lugusid tahaks. Sellest paraku ei piisa, et oled
hüsteeriliselt veider, laulad, naljaga pooleks, teab mis arulagedaid
sõnu tulevikust ja informatsioonist ning lajatad tuju
ülalhoidmiseks sellist grandioosset sündipauku, et staadionitäis
Killerseid vait jääb. Peale “Eureka” ja “Oh
Metali” siit kahjuks midagi tulevikku kaasa võtta pole. Aga see on
hea koht, millest alustada. Muul juhul loeme To My Boy nime uuesti 20 aasta
pärast mingist kultustabelist à la “1000 most underrated
albums of all time”. 7
Erik Morna
Digitalism
“Idealism”
(Virgin)
Hamburg-Pariis elektro-(daft)punk ekspress.
Nüüd, kus Daft Punki enam nii palju orbiidil ei tiirle, tundub
olevat käima läinud kõva võitlus Gallia tantsukunni
trooni pärast. Trendikaid elektro-disko-hauss-rokk-hübriide tuleb
karjas nagu alkoholipoe kliente vahetult enne kella kaheksat õhtul.
Plaadifirmad Ed Banger ja Kitsuné, artistid nagu Simian Mobile Disco,
loomulikult Justice ja nüüd siis Digitalism. Tõsi, need kutid
on pärit küll Hamburgist, aga veedavad rohkesti aega Pariisi moekates
lokaalides ja on loorbereid lõiganud Klaxonsi, Depeche Mode’i ja
Daft Punki remiksidega. Nende debüütalbum on iseenesest täiesti
korralik ja meeldib mulle isiklikult vahest natuke rohkemgi kui Justice.
Digitalismi filter-disko on veidi sügavam, minoorsem, särtsuvam ja
“indim” kui Justice. Oma põhiolemuselt ikka
“kokteilielektro”, aga selline mõnusa nihkega. “I Want
I Want” ning “Pogo” näiteks. Kaks väljapaistvat
kompositsiooni, mis kõlavad nagu New Orderi ja The Cure superprojekt,
kus laulab noor, “Killing An Arabi”-aegne Robert Smith. Ehk siis
umbes kaheksakümnes protsendis “Idealismis” on piisavalt
kõvasti vunki, et panna rokimehed tantsima ja tantsumehed rokkima.
8
Lauri Tikerpe
