The Twang
“Love It When I Feel Like This”
(B-Unique)
Tänase retrotunni teema: 90ndate algus ja baggy

Ajal, kui kõik indibändid panevad selga triiksärgi ja imiteerivad postpunki, on ausalt öelda väga värskendav see The Twangi plaat, mille eeskujud on pigem 90. aastate Manchesteri baggy-kultuuris. Ega siin pole midagi sellist, mida poleks tol ajal teinud The Farm, Flowered Up, Northside või kes nad kõik olidki, aga lihtsalt kitarrimuusika pole ammu näinud seda tuttavat Sid Viciousi stiilis kortsus ülahuult (hei, Ian Brown!) ja karvkapuutsiga parkat (mida kannab ka krillis silmadega rebane plaadikaanel).
The Twang on nagu need noored kutid, kes väga tahaks olla jalgpallihuligaanid, aga tegelikult ei ole. Muidugi on siin poosetamist rohkem kui asja ennast, aga plaat on ühtlane ja mõned lood on lausa päris head. Sarnaselt Inspiral Carpetsiga sobivad ka The Twangile kohatised tumedamad toonid muidu päikeselises kitarripõimikus. Kui mõne loo kohta saab kirjelduseks öelda, et “väga hea lõpulugu” (ma mõtlen seda natuke kordavat, kasvavat ja nostalgilis-minoorset momenti, mis lõpulugusid kirjeldab), siis siin plaadil sobivad selleks minu arust “Reap What You Sow” ja “Got Me Sussed” päris hästi.
See siin on veidi teistsugune plaat, mis tundub hetke indie-muusikas olevat päris suur saavutus. 7
Tristan Priimägi

DJ Jazzy Jeff
“The Return Of The Magnificent”
(BBE)
Meeldivalt värskekõlaline produtsendi-album.

DJ Jazzy Jeff – ajakirjanduses kahjuks alati Will Smithi ­Sancho Panza – on endale aeglaselt, aga visalt välja uuristanud isikliku reputatsiooni DJ ja produtsendina. Ta on alati jäänud säravama egoga produtsentide varju, ent teine sooloplaat on heaks tõestuseks sellest, et maha kanda on Jazzy Jeffi veel vara.
Ma natuke kartsin, et siin on tegemist sellise igava lounge-hip-hopiga, mis muusikaliselt ühtki servitilööki ei tee, aga õnneks olid asjad hoopis teisiti. Avalugu “Hip Hop” meenutab seda muusikastiili ajast, kui Swarovski kristallide asemel olid veel kapuutsiga hoodie’d ning sõnadesse kavalalt ära peidetud katkendid räpi kuulsamatest lugudest läbi ajaloo teevad sellest loost sümpaatse kummarduse kogu stiilile (koos iroonilise kommentaariga hetkeseisu aadressil).
DJ Jazzy Jeffile omaselt positiivsete lugude vahele on seekord segunenud ka pisut minoorsemaid, millest parim, “Run That Back”, meenutab oma allasurutud süngete alatoonide poolest Queensbridge’i kuldaegu – Nasi ja Mobb Deepi pean silmas siin ennekõike.
Nagu produtsentide plaatidel ikka, teeb siin kaasa terve hulk külalisartiste: Jean Grae, Method Man, Big Daddy Kane, Kardinal Offishall jpt. Hea mitmekülgne plaat ja üllatavalt värske ajal, kui hip-hop tundub pigem eelistavat juba käidud radu. Ainus, et ehk natuke liiga pikk. 8
Tristan Priimägi

Sinead O’Connor
“Theology”
(Ministry Of Sound)
Ebaühtlane, nagu ikka, kuid samas jõuline taasilmumine.

Segu rastausust ja katoliiklusest. Sentimentaalselt liigutavad, vahel naiivvaimulikud laulusõnad. Kaks CDd, kaks eri versiooni, mõlemal samad laulud, ühel plaadil vaid akustiliste kitarride saatel, teisel täiskoosseisus bändiga. Imeilus cover Curtis Mayfieldi loost “We People Who Are Darker Than Blue”. Algul karaokena näiv, aga siis kuidagi õige asja nimel muusikaliglamuuri lõhkuv ja hoopis tõsisemale maastikule tulev Maarja Magdaleena aaria “Jesus Christ Superstarist”.
Eelistan siiski ke erukama sound’iga plaati, kuigi akustiliste versioonide lihtsus ja karskus võib vahel ka lööv olla. Kuid masiivsed dub-bassikäigud (aeg-ajalt mängib neid korüfee Robbie Shakespeare) loovad jõulisemaid taustu, ettekujutust ruumist, kus alati natuke liigärev ja heidutatud laulja praegu liigub. Vanatestamentlik maailm, Juudamaa, Siion, Iisrael, Paabeli jõgede kaldad; ühtpidi lihtne, teisalt äärmusteni viidud, servadest rebenev ruum, kus apokalüpsis on alati nurga taga. Kas päriselt või O’Connori arvates, on muidugi iseasi... Aga see liigutab kuidagi. See ei ole formaalne kiljuv gospel, see ei ole kergemat teed valides saavutatud ekstaas, see näib olevat läbitunnetatud pinge ja valu tagajärg. 7
Tõnu Kaalep

To My Boy
“Messages”
(Abeanie/XL)
Hüsteeriliselt veider sündipopp.

Ameeriklased ei ole (ühe erandiga) kunagi osanud teha korralikku süntesaatoripoppi. Küll aga on nad seda alati väga palju armastanud. Inglismaal, vastupidi, osatakse korralikku sündipoppi teha ammust aega, kuid kohalikele jõmmidele see jällegi suurt korda ei lähe. Eks ole ju siis julgustav, et Liverpooli/Sheffieldi duo To My Boy kõlab pea täpselt nagu Devo ehk siis too erandlik hea ameerika süntpop-bänd. Pildi peal ehib neid stiilipuhas Defcon-nohiku bling – kootud vestid, v-kaelusega sviitrid, isa koolipõlve soengud, arvutimängupäevitus. Kaks lugu produtseerib Simian Mobile Disco mees James Ford. Mida veel tahta?
Häid lugusid tahaks. Sellest paraku ei piisa, et oled hüsteeriliselt veider, laulad, naljaga pooleks, teab mis arulagedaid sõnu tulevikust ja informatsioonist ning lajatad tuju ülalhoidmiseks sellist grandioosset sündipauku, et staadionitäis Killerseid vait jääb. Peale “Eureka” ja “Oh Metali” siit kahjuks midagi tulevikku kaasa võtta pole. Aga see on hea koht, millest alustada. Muul juhul loeme To My Boy nime uuesti 20 aasta pärast mingist kultustabelist à la “1000 most underrated albums of all time”. 7
Erik Morna 

Digitalism
“Idealism”
(Virgin)
Hamburg-Pariis elektro-(daft)punk eks­press.

Nüüd, kus Daft Punki enam nii palju orbiidil ei tiirle, tundub olevat käima läinud kõva võitlus Gallia tantsukunni trooni pärast. Trendikaid elektro-disko-hauss-rokk-hübriide tuleb karjas nagu alkoholipoe kliente vahetult enne kella kaheksat õhtul. Plaadifirmad Ed Banger ja Kitsuné, artistid nagu Simian Mobile Disco, loomulikult Justice ja nüüd siis Digitalism. Tõsi, need kutid on pärit küll Hamburgist, aga veedavad rohkesti aega Pariisi moekates lokaalides ja on loorbereid lõiganud Klaxonsi, Depeche Mode’i ja Daft Punki remiksidega. Nende debüütalbum on iseenesest täiesti korralik ja meeldib mulle isiklikult vahest natuke rohkemgi kui Justice. Digitalismi filter-disko on veidi sügavam, minoorsem, särtsuvam ja “indim” kui Justice. Oma põhiolemuselt ikka “kokteilielektro”, aga selline mõnusa nihkega. “I Want I Want” ning “Pogo” näiteks. Kaks väljapaistvat kompositsiooni, mis kõlavad nagu New Orderi ja The Cure superprojekt, kus laulab noor, “Killing An Arabi”-aegne Robert Smith. Ehk siis umbes kaheksakümnes protsendis “Idealismis” on piisavalt kõvasti vunki, et panna rokimehed tantsima ja tantsumehed rokkima. 8
Lauri Tikerpe