Varrak, 2008. 640 lk.
See
teos aitab eesti filmisõpra integreerida filmistaaride tänasesse
hierarhiasse vaadatuna Hollywoodi kinosaalist. See tähendab, et siit ei
leia ühtki poola ega vene näitlejat, kes meie kultuuriruumis vanasti
ilma tegid, loomulikult ei maksa otsida Leni Riefenstahli, Lida Baarovat
või mõnd teist Kolmanda Riigiga liiga intiimselt seotud staari.
Prantslastest, itaallastest ja sakslastest on esitatud suurimad, Skandinaaviast
Greta Garbo, Ingrid Bergman, Max von Sydow ja Liv Ullmann.
Raamat
kuulub kokku teosega “1001 filmi, mida peab elu jooksul
nägema”, on samade autorite vaade samale ainele.
Koguteos
on väga huvitav ja informatiivne. Tuuakse ära staaride
sünninimed, mis ameeriklaste puhul viitavad sageli juudi päritolule
(Douglas – Demski, Allen – Konigsberg, Brooks – Kaminski ),
prantsuse staaridel aga hispaania päritolule (Louis de Funes, Jean
Réno). Ikka on põnev teada, kust anne tuleb.
Loomulikult pole siinkohal mõtet targutada, miks mõni on sees
ja teine väljas, see peegeldab nii autori subjektiivsust kui tänaste
kriitikute antud hetkereitingut. Meie jaoks suhteliselt uued tegelased on
India, Jaapani ja Hiina staarid.
Sünnikohtade märkimisel
on pisut huumoritki, kui näiteks Rooma puhul viidatakse Lazio maakonnale,
justkui poleks linn piisavalt tuttav. Järgneb staaritunnuste loend, kus
kirjeldatakse nii isiku väliseid iseärasusi (pikk, seksikas,
volüümikas, kähisev hääl, pudistav hääldus,
karismaatiline, loomalik külgetõmbevõime), loodud
karakterite eripära (avameelne mässaja, neurootiline, intelligentne)
kui isiku muid kvaliteete (kirjanik, laulja, lavastaja, produtsent,
maalikunstnik). Isegi kui kvalteetide tiraad kõlab pisut koomiliselt,
saab ikkagi teada, mida temas leitakse. Lisandub ka olulisemate filmide loend,
millest šedöövrid eraldi esile tõstetud.
Artikli (pikkus 1-4 leheklülge, suurima formaadi täidavad
näiteks Marlon Brando ja Paul Newman) ülesehitus on subjektiivne, aga
just seetõttu infotihe, autor kirjutab kohe enda jaoks kõige
tähtsamast. Käsitlemata ei jää ka isiku ühiskondlikud
vaated (abordivastasus) või delikaatsed medisiinilised isikuandmed
(“...enne kui eesnäärmevähk ja algav Alzheimeri
tõbi ta [Charlton Heston] avalikkusest eraldas”).
James Stewarti puhul lisatakse komprat, et ta olnud Hooveri salaagent
Hollywoodis ning nii äge antikommunist, et läinud kord käsipidi
kokku liberaalist sõbra Henry Fondaga ning ei toetanud algul Reagani
presidendikampaaniat tolle demokraatliku mineviku pärast. Ja kas saab olla
veel teabetihedamat elu kokkuvõtet: “Eluaegne konservatiiv ja
suitsetaja (John) Wayne suri kopsu- ja maovähki.” Milline hoiatus
järelpõlvedele!
