Poolas on kõva tegija Jan Mela (15), kes hoolimata asjaolust, et ta kaks aastat tagasi kaotas parema käe ja vasaku jala, suusatas põhjapoolusele. Õnnetus juhtus poisiga elektrialajaamas, kus poiss lahti unustatud uksest vihmavarju minnes sai 15 tuhande voldise elektrilöögi. Kaks kuud püüdsid meedikud kahjustatud kudedega jäsemeid päästa, kuid olid siiski sunnitud parema käe ja vasaku jala amputeerima. Poisi peretuttav, kes teadis Jani huvi kaugete maade vastu, pöördus tuntud maailmaränduri Marek Kaminski poole videofilmide laenutamiseks, et poissi sügavast masendusest välja tuua. Kaminski, kes esimese inimesena käis suuskadel ühel ja samal aastal (1995) mõlemal poolusel, oli varem tegelnud vähihaigete laste abistamisega. Tema aitas Janile hankida uue 85 000 krooni maksva proteesi.

Kaminski uuris ka võimalusi poiss mõnele ekspeditsioonile kaasa võtta. Moodustati ettevalmistusmeeskond, kuhu kuulus arste ja treenereid, ning pandi seni spordiga mitte tegelnud Jan intensiivselt treenima. Aprilli alguses valmistuti veel kümme päeva  Teravmägedel ja 12. aprillil asuti teele. Stardipaika, kust pooluseni jäi 100 km, viis neljaliikmelise rännuseltskonna helikopter. Kolm täiskasvanut vedasid kümneks päevaks planeeritud varustusega kelkusid. 18. aprillil jõudsid Jan ja Marek ühes kaaslastega sihile.

Jan Mela Arktika-matk pälvis Poolas suurt tähelepanu. Retkest näidati reportaaže Poola televisioonis ja sellega üheaegselt korraldatud puuetega inimeste toetamise aktsioon tõi kokku kaks miljonit krooni, mille eest osteti proteese invaliididest lastele. Pikema loo temast kirjutas Leedu ajakiri Panel?, kust on pärit ka juuresolev pilt Janist ja Marekist retkeks valmistumise ajast.

Tõeline Mees voolikuga

Uppumissurmast päästsid pealinna tsivilisatsiooni sedakorda superkangelased, kel ainsaks relvaks jäme voolik. Päästeameti voolikumehed avitasid avalikke asutusi ja erafirmade voolikud kuivatasid eraettevõtlust.

ToruAbi logoga pumbamasinaid pidava Lavateir ASi juhataja Andrus Arjakase sõnul oli uputuse ajal väljakutseid neli korda rohkem kui tavaliselt. “Hädakõnede arvu ei jõudnud kokku lugedagi. Kõik viis brigaadi, mis meil on, töötasid ööpäevaringselt,” räägib Arjakas. Vaprad torumehed vedasid vett enamasti Jõe ja Tuukri tänava kandist.

Uppumisehirm oli nii suur, et Päästeameti hädanumber 112 ummistus kõnedest, mis omakorda tõi kaasa linna abitelefoni 1345 kasutamise tõusu.

“Sündmuste protokollimisega läks nii kiireks, et enim avalikkuse tähelepanu pälvinud Riigikontrolli kuivatamist ei jõudnudki üles märkida,” meenutab Kirill Teiter Tallinna Päästeameti kibedaid päevi. Riigikontrolli juht Mihkel Oviir siiski jõudis ära märkida voolikumeeste äärmise vapruse alatiseks säilitamiseks mõeldud auditiaruannete päästmisel, saates päästjatele piduliku tänukirja.

Paljassaare veepuhastusjaama läbis uputuseööpäeval 640 000 kuupeetrit vett – rekordkogus pärast jaama avamist 1980. aastal. Pool miljonit kuupmeetrit vihmavett lasi Tallinna Vesi aga otse merre. Muide, sedagi pole juhtunud juba aastaid.

Koer kasvatas poissi

Venemaa Altai krais toodi ühte varjupaika seitsmeaastane poiss, kelle on üles kasvatanud koer. Sellisele järeldusele jõudsid varjupaiga meedikud tänu tõsiasjale, et poiss keeldub inimestega suhtlemast ja käitub nagu koer kunagi - liigub neljakäpakil ja nuusutab kõike.

Poisi elukäiku uurima rutanud kohalik meedia tuvastas, et tema ema hülgas ta siis kui laps oli mõnekuune. Poisi isa olla joodik, kes kolinud mujale, tahtmata lapsest midagi teada. Et maja, kust poiss leiti, asub inimtühjas kohas, ongi ainuvõimalik, et tema eest hoolitses valvekoer.

Arstid uurivad nüüd Andreiks nimetatud poissi, et kas ehk annaks teda inimeseks õpetada. Koer-poiss oskab juba ka kahel jalal kõndida ning on inimeste võõristamise järele jätnud. Teised lapsed hoiavad temast siiski eemale. Teeme ettepaneku teenelisele koerkasuvanemale medal anda – ega Venemaalgi lapsekasvatamine kerge ole.

Amatöörist kehaliseõps teist korda olümpiale

"Amatöör ja kehalise kasvatuse õpetaja," märgib 41aastane Eesti naiste kuulitõuke-kettaheite järjepidevuse hoidja Eha Rünne enda kohta tagasihoidlikult. Läbinisti positiivne inimene Rünne teenib meie kergejõustikku juba veerandsada aastat, seda lugematute maavõistluste võitude ning 54 Eesti rekordiga. Ateenasse minekut pidas spordidaam esialgu pigem turismireisiks, nüüd aga on ta leidnud uut innustust ning üritab seal midagi korda saata.

Egas muud kui pöidlad pihku!