Surmväsind bändi seiklused klišeedeunenäos; head puhkpillid siiski.

Esmapilgul troostitu USA mainstream, mis õhkub kujutlust nostalgiast, 70ndate teise poole ja 80ndate rikkumatust heaolust, ajast, mil bändi tolleaegsest solistist Peter Ceterast sai soolostaar; suurtest autodest highway'l kihutamas; ja roosast ja sinisest; ja siis sellest, mida see kõik võiks nüüd tähendada, kas või kiilaspäisust, kaaluprobleemi ja unistusi, mille "parim enne" on lõplikult möödas... Ja laulud, mis võiks olla USA eurolaulud, kui nad viitsiks ses ürituses eurooplastega võrdses totruseastmes osaleda. Kindla peale minek, kunagiste lugude varjude lohistamine uude aega.Mis ei võta ära plaadi tarbimisväärtust, ma olen seda vägagi mitu korda kuulanud. Selline ideeliselt kindel ja nostalgiline taustaheli. Ja puhkpillid - oli ju varajane Chicago ennekõike osav jazzrock-bänd? - on ikka head ja osavad! 3
Tõnu Kaalep

Love Of Diagrams
"Love Of Diagrams"
(Matador)

Tervitused Austraalia garaažidest.

Pavementi ja Stephen Malkmuse plaadifirma värskeim lepinguline, Melbourne'i trio teeb südame tõeliselt soojaks. Sest esimese asjana meenus mulle kohe meie oma kodumaine garaažirokk! Ning just Eesti indie varased (90ndate alguse) tähed Suck & Blow ja FM Violet - samasugune enam kui elus post-punk no wave, millest kostab rohkem tegemisrõõmu kui piinliku täpsusega vormistatud stuudiotööd.

Bassimängija/laulja Antonia Sellback kõlab ninakalt nagu Sonic Youthi Kim Gordon, produtseerides seksikalt naiivseid hõikeid meeldivalt robustsele, mustale, kohati isegi demoliku saundiga põhjale, mille eest tuleb tänada Bob Westonit, kes on keeranud nuppe ka Love Of Diagramsi kuulsamale leiblikaaslasele Mission Of Birma.

Plaadi üheks parimaks visiitkaardiks tundub olevat "Pace Or The Patience" - kitarrist Luke Hortoni ja Sellbacki hõikuvast dialoogist sündiv meloodia, minimalistlik pungibass ning lohakalt laotud kitarririffide massiivne sein annavad kokku tapvalt stiilse kombinatsiooni, mida ei saa enam mitu päeva peast. Hinge ja mõnuga tehtud rokenroll. 7
Lauri Tikerpe

James Holden
"The Idiots Are Winning"
(Border Community)

Segaduse külvamine segadust külvamata.

Vabandage väga termini - elektrooniline muusika - pärast, aga niisama raske, kui on aru saada elektroonilise muusika mõistest tänapäeval, on raske aru saada ka James Holdeni ambitsioonidest. Plaadi pealkiri "The Idiots ..." võiks öelda, et James Holden nimetab ennast idioodiks. Mõistagi, kui idioot hakkab muusikat tegema, siis tulevad ootamatused, sest idioot ei oska masinatega ringi käia. Idioot vajutab valesid nuppe, kuuleb muusikat kaugel eemal keskmisest retseptsioonist. Idioodi funk on korrapäratu, idioot ise on käigu pealt sämplimasin, idioot ei mõtle teistele. Igaüks meist võib olla idioot. Ma usun, et James Holden pole idioot.

Kui idioot pannakse seevaldisse, siis seepärast, et idioodiga ei saa kokkulepitud vormis suhelda, idioot paneb offbeat'i. Idioodile jääb küll õigus panna offbeat'i, kuid ülejäänuil puudub kohustus idioodist aru saada. Kuna ma James Holdeni plaadist aru ei saa, siis võiks arvata, et puudub kohustus aru saada, mida see leftfield microhouse-surra-murra-minimal, suurt ei ühelgi moel kommunikeeruv muusika peaks tähendama. Keegi pole öelnud, et idioodil puudub õigus punktidele. 6
Aleksander T. Yostafa

Melody Club
"Scream"
(EMI)

Rokimasin mõtleb järele.

Kergestiseeditava powerpop'i kuningad Rootsist on oma uuel plaadil kergelt maha rahunenud ja oma muusikat vist natuke kriitilisema pilguga üle vaatama asunud. Kahelt esimeselt plaadilt tuntud mürtsuva heatujuroki klišeed on alles küll, aga juba oluliselt tagasihoidlikumal ja vähemründaval kujul. Juurde on tulnud hoopis tubli annus 70ndate diskot ja funk'i, mille eest võib vist tänada bändi eelmise bassimehe Magnus Roosi välja vahetanud, varem Rootsi oma Scissor Sistersina tuntud The Mo ninameheks olnud Niklas Stenemod. Võiks muidugi öelda, et igal bändil on targem oma liistude juurde jääda, ja tõepoolest, ega enamik katsetusi glämmdiskot ja sündirokenrolli kokku laulatada just väga õnnestunud ei ole. Samas näib, et bänd liigub, olgugi et kobamisi, siiski õige asja poole ning rämeda germaani pauerpopi stampide varjus on mingit peenemat tunnetust juba näha küll. Niimoodi võib Melody Club veel Liquidost Pulpi kaudu Scissor Sistersiks saada. "Scream" on Clubi tulihingelisematele fännidele vist pettumus, teistele pigem lootustandev album. 6
Mart Kuldkepp

Yo La Tengo
"I Am Not Afraid Of You And I Will Beat Your Ass"
(Matador)

Täiskasvanute indiroki pereisa oma kolme tugevaima küljega.

Yo La Tengo on alati olnud Ameerika indie-muusika underdog. Kui teised veteranid, nagu näiteks Sonic Youth, on oma karjääri jooksul kokku puutunud ka tabelieduga (grunge-ajal, kui segaduses noored ei teadnud enam, millist putru ja mis nime all sisse süüa), siis Yo La Tengost on saanud indie-Ameerika kultusfiguur - bänd, mis oma vaiksel moel teeb ühe hea plaadi teise järel ja tundub end muust maailmast mitte üldse kõigutada laskvat.

"I Am Not Afraid..." algab oodatult ootamatult - jabura nimega looga "Pass The Hatchet, I Think I'm Goodkind", mis põhimõtteliselt koosneb ühest käigust laotumas laiali üle 11 minuti. Igav? Kaugel sellest. Pärast seda algaks justkui teine plaat, sest avalugu viib nii ära oma maailma. "Beanbag Chair" esindab Yo La Tengo teist poolt - kolmeminutist kitarripopi lugu, mis on (ilmselt kontrastiks) tavalisest Yo La Tengo pop-standardist märksa magusam oma tilkuva klaveri ja naiivse olekuga.

Kolmas lugu "I Feel Like Going Home" lisab Yo La Tengo kolmanda keskse teema, milleks on rahulik, mõtisklev amerikaana, umbes selline nagu albumil "And Then Nothing Turned Itself Inside Out". Kuigi need eri nägu stiilid tunduvad pealtnäha üksteisest üsna kaugel olevat, moodustub neist kuidagi jällegi kokku Yo La Tengo tervik, mis on ühtaegu nii meeldivalt äratuntav kui intrigeerivalt uus.

Selle plaadiga tõestas Yo La Tengo jälle, et tegemist on bändiga, kellega koos on hea vanemaks saada. 8
Tristan Priimägi

Mogwai
"Zidane: A 21st Century Portrait (OST)"
(Pias)

Jalgpalluri elu läbi postrock'i prisma.

Šoti postrokkarite muusika jalgpallilegend Zidane'i filmile on iseenesest intrigeeriv, vähemalt vutihuvilisele melomaanile. Iidsetest šamaanidest Frippi, Durutti, Tortoise'i jt nn postrock'i tegijateni on olulisimaks küsimus: ku idas oma posimisse vägi, võim ja magic sisse saada? Või läheb tüütuks juraks kätte. Album ei üllata, nt hoogsate fännihümnide või muu sellisega, vaid sisaldab üsna ootuspäraselt lohisevat melanhoolset instrumentaalset ambient-saundi. Kitarri- ja klaverikõlad päästavad ehk päris matuseprotsessiooni meeleolust. Siiski leidub lugudes, mis päris paljulubavate nimedega, siin-seal toimivat teemat ja kasvatatud meloodiapojakestki. Tervikuna jääb and pisut segaseks, vahest koos filmiga funkaks paremini? 7
Tõnu Pedaru