Surmväsind bändi seiklused klišeedeunenäos; head puhkpillid siiski.
Esmapilgul troostitu USA
mainstream, mis õhkub kujutlust nostalgiast, 70ndate teise
poole ja 80ndate rikkumatust heaolust, ajast, mil bändi tolleaegsest
solistist Peter Ceterast sai soolostaar; suurtest autodest highway'l
kihutamas; ja roosast ja sinisest; ja siis sellest, mida see kõik
võiks nüüd tähendada, kas või kiilaspäisust,
kaaluprobleemi ja unistusi, mille "parim enne" on lõplikult
möödas... Ja laulud, mis võiks olla USA eurolaulud, kui nad
viitsiks ses ürituses eurooplastega võrdses totruseastmes osaleda.
Kindla peale minek, kunagiste lugude varjude lohistamine uude aega.Mis ei
võta ära plaadi tarbimisväärtust, ma olen seda
vägagi mitu korda kuulanud. Selline ideeliselt kindel ja nostalgiline
taustaheli. Ja puhkpillid - oli ju varajane Chicago ennekõike osav
jazzrock-bänd? - on ikka head ja osavad! 3
Tõnu Kaalep
Love Of Diagrams
"Love Of Diagrams"
(Matador)
Tervitused Austraalia garaažidest.
Pavementi ja Stephen Malkmuse plaadifirma värskeim lepinguline, Melbourne'i trio teeb südame tõeliselt soojaks. Sest esimese asjana meenus mulle kohe meie oma kodumaine garaažirokk! Ning just Eesti indie varased (90ndate alguse) tähed Suck & Blow ja FM Violet - samasugune enam kui elus post-punk no wave, millest kostab rohkem tegemisrõõmu kui piinliku täpsusega vormistatud stuudiotööd.
Bassimängija/laulja Antonia Sellback kõlab ninakalt nagu Sonic Youthi Kim Gordon, produtseerides seksikalt naiivseid hõikeid meeldivalt robustsele, mustale, kohati isegi demoliku saundiga põhjale, mille eest tuleb tänada Bob Westonit, kes on keeranud nuppe ka Love Of Diagramsi kuulsamale leiblikaaslasele Mission Of Birma.
Plaadi üheks parimaks visiitkaardiks tundub
olevat "Pace Or The Patience" - kitarrist Luke Hortoni ja Sellbacki
hõikuvast dialoogist sündiv meloodia, minimalistlik pungibass ning
lohakalt laotud kitarririffide massiivne sein annavad kokku tapvalt stiilse
kombinatsiooni, mida ei saa enam mitu päeva peast. Hinge ja mõnuga
tehtud rokenroll. 7
Lauri Tikerpe
James Holden
"The Idiots Are Winning"
(Border
Community)
Segaduse külvamine segadust külvamata.
Vabandage väga termini - elektrooniline muusika - pärast, aga niisama raske, kui on aru saada elektroonilise muusika mõistest tänapäeval, on raske aru saada ka James Holdeni ambitsioonidest. Plaadi pealkiri "The Idiots ..." võiks öelda, et James Holden nimetab ennast idioodiks. Mõistagi, kui idioot hakkab muusikat tegema, siis tulevad ootamatused, sest idioot ei oska masinatega ringi käia. Idioot vajutab valesid nuppe, kuuleb muusikat kaugel eemal keskmisest retseptsioonist. Idioodi funk on korrapäratu, idioot ise on käigu pealt sämplimasin, idioot ei mõtle teistele. Igaüks meist võib olla idioot. Ma usun, et James Holden pole idioot.
Kui idioot pannakse seevaldisse,
siis seepärast, et idioodiga ei saa kokkulepitud vormis suhelda, idioot
paneb offbeat'i. Idioodile jääb küll õigus panna
offbeat'i, kuid ülejäänuil puudub kohustus idioodist
aru saada. Kuna ma James Holdeni plaadist aru ei saa, siis võiks arvata,
et puudub kohustus aru saada, mida see leftfield
microhouse-surra-murra-minimal, suurt ei
ühelgi moel kommunikeeruv muusika peaks tähendama. Keegi pole
öelnud, et idioodil puudub õigus punktidele. 6
Aleksander T. Yostafa
Melody
Club
"Scream"
(EMI)
Rokimasin mõtleb järele.
Kergestiseeditava
powerpop'i kuningad Rootsist on oma uuel plaadil kergelt maha
rahunenud ja oma muusikat vist natuke kriitilisema pilguga üle vaatama
asunud. Kahelt esimeselt plaadilt tuntud mürtsuva heatujuroki
klišeed on alles küll, aga juba oluliselt tagasihoidlikumal ja
vähemründaval kujul. Juurde on tulnud hoopis tubli annus 70ndate
diskot ja funk'i, mille eest võib vist tänada bändi
eelmise bassimehe Magnus Roosi välja vahetanud, varem Rootsi oma Scissor
Sistersina tuntud The Mo ninameheks olnud Niklas Stenemod. Võiks muidugi
öelda, et igal bändil on targem oma liistude juurde jääda,
ja tõepoolest, ega enamik katsetusi glämmdiskot ja
sündirokenrolli kokku laulatada just väga õnnestunud ei ole.
Samas näib, et bänd liigub, olgugi et kobamisi, siiski õige
asja poole ning rämeda germaani pauerpopi stampide varjus on mingit
peenemat tunnetust juba näha küll. Niimoodi võib Melody Club
veel Liquidost Pulpi kaudu Scissor Sistersiks saada. "Scream" on
Clubi tulihingelisematele fännidele vist pettumus, teistele pigem
lootustandev album. 6
Mart Kuldkepp
Yo La Tengo
"I Am Not Afraid Of You And I Will Beat
Your Ass"
(Matador)
Täiskasvanute indiroki pereisa oma kolme tugevaima küljega.
Yo La Tengo on alati olnud Ameerika indie-muusika underdog. Kui teised veteranid, nagu näiteks Sonic Youth, on oma karjääri jooksul kokku puutunud ka tabelieduga (grunge-ajal, kui segaduses noored ei teadnud enam, millist putru ja mis nime all sisse süüa), siis Yo La Tengost on saanud indie-Ameerika kultusfiguur - bänd, mis oma vaiksel moel teeb ühe hea plaadi teise järel ja tundub end muust maailmast mitte üldse kõigutada laskvat.
"I Am Not Afraid..." algab oodatult ootamatult - jabura nimega looga "Pass The Hatchet, I Think I'm Goodkind", mis põhimõtteliselt koosneb ühest käigust laotumas laiali üle 11 minuti. Igav? Kaugel sellest. Pärast seda algaks justkui teine plaat, sest avalugu viib nii ära oma maailma. "Beanbag Chair" esindab Yo La Tengo teist poolt - kolmeminutist kitarripopi lugu, mis on (ilmselt kontrastiks) tavalisest Yo La Tengo pop-standardist märksa magusam oma tilkuva klaveri ja naiivse olekuga.
Kolmas lugu "I Feel Like Going Home" lisab Yo La Tengo kolmanda keskse teema, milleks on rahulik, mõtisklev amerikaana, umbes selline nagu albumil "And Then Nothing Turned Itself Inside Out". Kuigi need eri nägu stiilid tunduvad pealtnäha üksteisest üsna kaugel olevat, moodustub neist kuidagi jällegi kokku Yo La Tengo tervik, mis on ühtaegu nii meeldivalt äratuntav kui intrigeerivalt uus.
Selle plaadiga tõestas Yo La
Tengo jälle, et tegemist on bändiga, kellega koos on hea vanemaks
saada. 8
Tristan Priimägi
Mogwai
"Zidane: A 21st Century Portrait (OST)"
(Pias)
Jalgpalluri elu läbi postrock'i prisma.
Šoti
postrokkarite muusika jalgpallilegend Zidane'i filmile on iseenesest
intrigeeriv, vähemalt vutihuvilisele melomaanile. Iidsetest
šamaanidest Frippi, Durutti, Tortoise'i jt nn
postrock'i tegijateni on olulisimaks küsimus: ku
idas oma posimisse vägi, võim ja magic sisse saada?
Või läheb tüütuks juraks kätte. Album ei
üllata, nt hoogsate fännihümnide või muu sellisega, vaid
sisaldab üsna ootuspäraselt lohisevat melanhoolset instrumentaalset
ambient-saundi. Kitarri- ja klaverikõlad päästavad
ehk päris matuseprotsessiooni meeleolust. Siiski leidub lugudes, mis
päris paljulubavate nimedega, siin-seal toimivat teemat ja kasvatatud
meloodiapojakestki. Tervikuna jääb and pisut segaseks, vahest koos
filmiga funkaks paremini? 7
Tõnu Pedaru